Ürglind
Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
| Ürglind Fossiilide leiud: Hilis-Juura | |
|---|---|
|
Archaeopteryx lithographica rekonstruktsioon Oxfordi Ülikoolis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata] |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Ürglinnulised Archaeopterygiformes |
| Sugukond |
Archaeopterygidae |
| Perekond |
Archaeopteryx Meyer, 1861 |
| Liik |
Ürglind |
| Binaarne nimetus | |
|
Archaeopteryx litographica | |
Ürglind (Archaeopteryx litographica) on roomajale iseloomulike tunnustega väljasurnud lind.
Saksamaalt Solnhofenist 1860. aastal leitud ürglinnu kivistis on tõenäolisemalt maailma kuulsaim fossiil. Sakslasest paleontoloog Hermann von Meyer uuris jäänuseid ning andis leiule selle praegu kasutusel oleva nime.
Kehaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Kaua aega peeti teda kahejalgseks dinosauruseks, kuni 1973. aastal avastati sulgede jäljendid. Ürglind rabas paleontolooge sellega, et peale roomajatele iseloomuliku skeleti olid tal ka suled. See leid pani aluse arvamusele, et linnud on arenenud roomajaist, ühtlasi tõendab see lindude ja dinosauruste vahelist sugulust.
Sellel enam-vähem tuvisuurusel olendil oli veel mitmeid roomajale iseloomulikke tunnuseid: suurte silmakoobastega kolju, hammastega lõualuud, küünistega varbad keset tiibu ning paarikümnest lülist koosnev luulune saba. Lindudele omaselt olid tal tiivad, kerged luud ning kogu keha kattev sulestik. Tagajalgadel, mida kattis soomiseline nahk, oli juba üks tahapoole suunatud varvas, et paremini puuokstest kinni haarata. Ta lihased ei olnud veel piisavalt arenenud, et suuta tiibu liigutades pikki vahemaid läbida ning lindude kombel õhku tõusta ja maanduda. Ta oli vilets liugleja, kes kasutas tiibu ja lehvikutaolist saba pigem selleks, et maandumist pehmendada.
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Viimasel ajal on palju arutletud teemal, kas see olevus elas maa peal või puu otsas ning kas ta suutis üldse lennata. Ta ronis puudel, haarates jalgade ja tiibade tugevate küünistega okstest ning lendas lühikesi vahemaid, et kiiremini saagi kallale hüpata või end loomtoiduliste dinosauruste eest säästa. Osa teadlasi arvab, et varese suurune Archaeopteryx oli kehv lendaja, teiste meelest aga vastupidi.