Chevrolet Corvette

Chevrolet Corvette
Tootja	Chevrolet (General Motors)
Tootmine	1953–tänapäev
Kokkupanek	Ameerika Ühendriigid
Klass	sportauto
Kere tüüp	kaheukseline kupee kaheukseline kabriolett
Paigutus	esimootor-tagavedu (1953–2019) taga-keskmootor-tagavedu (2020–tänapäev)

Chevrolet Corvette (slängis Vette) on Chevrolet' toodetav kahekohaline kaheukseline sportauto, mida on toodetud kaheksa põlvkonna vältel alates 1953. aastast. 1953–2019 oli tegu esimootoriga autoga ning alates 8. põlvkonnast (2020. aastast) on tegu taga-keskmootoriga autoga.

Corvette'ide põlvkondi tähistatakse C-tähe ja vastava põlvkonna numbriga (esimene põlvkond – C1, kaheksas põlvkond – C8 jne). Kõikide põlvkondade Corvette'ide kered on valmistatud plastist (vastavalt kas klaasplastist või muudest komposiitmaterjalidest).

Corvette pälvis kiiresti tuntuse kui "Ameerika sportauto" (America's Sports Car).

Esimene põlvkond (C1; 1953–1962)

Chevrolet' omanikfirma General Motorsi disainijuhile Harley Earlile meeldisid sportautod. Ta märkas, et Euroopast sõjaväeteenistusest naasvad USA sõdurid tõid koju Euroopa sportautosid nagu MG, Jaguar ja Alfa Romeo. 1951. aastal otsustas Kenoshas tegutsev autoettevõte Nash koostöös Suurbritannia võidusõitja-autodisaineri Donald Healey ja Itaalia kerefirma Pininfarinaga hakata tootma sportautot Nash-Healey, mida toodeti korraga kolmes riigis: Kenoshast saadeti Inglismaale Warwicki Nashi mootorid ja käigukastid, mille Healey asetas raamile; siis saadeti šassiid Itaaliasse Torinosse, kus Pininfarina pani neile kered ja tegi lõppviimistluse, lõpuks saadeti autod USAsse tagasi. Kõige selle tõttu kujunes auto müügihinnaks meeletu 5908 dollarit (66 000 dollarit 2022. aasta vääringus). Earl veenis General Motorsit ehitama Ameerika kaheistmelise sportauto ilma välismaiste osadeta.

Et hoida hinda madalana, nõudis General Motorsi juhatuse liige Robert F. McLean, et auto peab kasutama tavalisi General Motorsi mehaanilisi osi, šassii ja vedrustus oli sama, mida kasutasid 1949.–1954. aasta Chevrolet' tavaautod. Mootoriks oli tavaline Chevrolet' 3,9-liitrine (235 kuuptolli) kuuesilindrine Blue Flame'i reasmootor, kuid kõrgema surveastme ja kolme karburaatoriga, võimsuseks 110 kW (150 hj). Kuna parasjagu ei olnud Chevrolet'l saadaval manuaalkäigukasti, mis taluks 150 hobujõudu, sai auto kahekäigulise Powerglide'i automaatkäigukasti. 0–100 km/h kiirenduseks kulus 11,5 sekundit.

Esimest põlvkonda tutvustati 1953. aasta jaanuaris. Uus auto tekitas suurt huvi ning Corvette'i tootmine algas 30. juunil 1953. Esimene põlvkond oli saadaval vaid pehme katusega kabrioletina.

Esimesed autod toodeti Flintis kiiruga loodud tootmisliinil vanas veoautotehases. Kokku toodeti 1953. mudeliaasta autot 300, kõik olid valged punase interjööriga. Hind oli 3500 dollarit (2022. aasta vääringus 38 823 dollarit). Autokerede kvaliteet jättis aga soovida, kaevati ka veelekete ja sõidu ajal avanevate uste üle. Kuigi aasta lõpuks oli General Motorsil valminud uus tehas Saint Louises, valmis tootma 10 000 Corvette'i aastas, jäi müük klientidelt saadud negatiivsete hinnangute tõttu kasinaks.

1954. aastal toodeti 3640 autot, millest aasta lõpuks ligi kolmandik jäi müümata. Saadaval olid ka uued värvid (must, punane, sinine), kuid kuuesilindrine mootor ja automaatkäigukast ei vastanud sportautoentusiastide ootustele. Ajakirja Popular Mechanics 1954. aasta oktoobriväljaandes peetud Corvette'i omanike küsitlustest saadi teada, et 36% vastanutest olid varem omanud välismaist sportautot ja pool nendest pidasid Corvette'i paremaks kui nende eelmist sportautot, 19% võrdväärseks ja 22% halvemaks. Järeldus oli, et omanikud olid Corvette'iga rahul, kuid ei pidanud seda tõeliseks sportautoks. Erinevalt Suurbritannia ja Itaalia sportautodest oli Corvette saadaval ainult automaatkäigukasti ja trummelpiduritega.

Chevrolet oli General Motorsi algtaseme, laiatarbeautode mark. General Motorsi juhid kavatsesid Corvette'i tootmise lõpetada. Insener Zora Arkus-Duntov veenis neid aga seda mitte tegema, tema soovitusel sai 1955. mudeliaasta lõpu poole Corvette endale 265-kuuptollise (4,3-liitrise) V8-mootori võimsusega 195 hj võimsusega ja hiljem ka kolmekäigulise manuaalkäigukasti. Lisaks oli General Motorsi põhirivaal Ford Motor Company eelmisel aastal välja tulnud Ford Thunderbirdiga. Kuigi see polnud sportauto, vaid "personaalne luksusauto" (Personal Luxury Car), suurema rõhuga mugavusel kui suutlikkusel, oli Chevrolet'-Fordi rivaalitsemise tõttu General Motorsil vaja väljakutsele vastata.

Uut keret esitleti 1956. aastal – muudetud oli auto esiosa disaini, auto oli saanud pikemad esitiivad ja ära kaotatud olid tagatiibade "uimed". Nüüd oli auto saadaval ainult V8-mootoriga, võimsusega 210–240 hj. Kolmekäiguline manuaalkäigukast oli nüüd standardvarustuses, Powerglide oli lisavarustuses. 1957. mudeliaasta autode disain ei muutunud, kuid mootor suurenes 283 kuuptollini (4,6 liitrit), nüüd oli saadaval nii karburaatoritega (220–270 hj) kui ka suhteliselt kalli Rochesteri kütuse sissepritsega (250–283 hj), lisaks oli saadaval ka neljakäiguline manuaalkäigukast.

Järgmine olulisem uuendus tehti 1958. aastal, kui Corvette sai neli ümmargust esituld, ning siis 1961. aastal, kui muudeti Corvette'i iluvõret ning Corvette sai neli tagatuld, mis on jäänud auto osaks siiani. Viimasel, 1962. aastal, sai Corvette uue, 327-kuuptollise (5,4-liitrise) mootori võimsusega 250–340 hj (karburaator) või 360 hj (sissepritse).

• 
  C1
• 
  C1 1953
• 
  C1 1954
• 
  C1 1955
• 
  C1 1956
• 
  C1 1957
• 
  C1 1958
• 
  C1 1959
• 
  C1 1960
• 
  C1 1961
• 
  C1 1962

Ideeautod ja võidusõiduautod

Corvette C1 baasil ehitati ka võidusõiduauto Chevrolet Corvette SS (1957) ja ideeauto 1959 Corvette XP-87 Stingray Racer (1959).

• 
  Corvette SS (1957)
• 
  Corvette XP-87 Stingray Racer (1959)

Teine põlvkond (C2; 1963–1967)

C2 disainieeskujudeks oli kaks General Motorsi ideeautot: 1957. aasta "Q-Corvette" XP-84 ja Bill Mitchelli disainitud 1959. aasta Stingray. C2 oli saadaval kupee või kabrioletina, kupee tagaaken oli poolitatud.

C2-l debüteerisid klapptuled, mis jäid Corvette'i disaini osaks 40 aastaks. Suurenes ka pagasiruumi maht, kuid enam polnud pagasiruumi luuki, pagas tuli laadida istmete taha.

Esimese kahe aastakäigu autod kasutasid 1962. aasta C1-lt pärinevat 5,4-liitrist (327 kuuptollist) mootorit, mis olid saadaval kas karburaatori või Rochesteri kütuse sissepritsega. 1965. aasta jäi viimaseks kütuse sissepritsele (375 hj), kuna see lisas hinnale 538 dollarit; kuna samal aastal debüteeris 6,5-liitrine (396 kuuptolli) "big-block" ühe neljalõõrise karburaatoriga, mis lisas hinnale vaid 292.70 dollarit ja arendas 425 hj. 1966 suurenes big-blocki töömaht 7 liitrile (427 kuuptolli), võimsus ei muutunud. 1967. aastal oli võimsaim mootor L71: kolme kahelõõrise karburaatoriga "big-block", mis arendas võimsust 435 hj.

Saadaval oli ka L88 mootor, hinnaga 948 dollarit, mis kasutas sama mootoriga üht suurt Holley neljalõõrist karburaatorit. Selle võimsuseks öeldi olevat 430 hj 4600 rpm juures, kuid tegelikuks võimsuseks on hinnatud ~560 hj 6400 rpm juures. Mootori kõrge 12.5:1 surveaste tegi aga vajalikuks tankida kõrge oktaaniarvuga (103) võidusõidubensiini, mida oli saadaval vähestes bensiinijaamades. Lisaks olid selle mootoriga kohustuslikud lisad ka näiteks Muncie M22 lühikeste käiguvahedega neljakäiguline käigukast hinnaga 237 dollarit, võimsamad pidurid hinnaga 342 dollarit, aga ka varustuspakett C48, millega eemaldati auto raadio ja kliimaseade, et kunstlikult vähendada auto kasutamist tänavasõidul. See kõik lisas juba auto 4200-dollarisele baashinnale veel 1500 dollarit, mistõttu müüdi seda vaid 20 eksemplari.

• 
  C2
• 
  C2 Grand Sport
• 
  C2 Grand Sport replica
• 
  C2 kabriolett
• 
  C2 Mako Shark I XP-755

Kolmas põlvkond (C3; 1968–1982)

C3 eeskujuks oli 1965. aasta Larry Shinoda ja Bill Mitchelli disainitud ideeauto Mako Shark II. Kupee oli nüüd notchback-tüüpi, eemaldatava ühes tükis vertikaalse tagaakna ja eemaldatavate katusepaneelidega (T-top). Mootorid olid ületoodud C2-lt (327-kuuptolline small-block ja 427-kuuptolline big-block), 1969. aastal suurenes small-block mootori töömaht 5,7 liitrini (350 kuuptolli). 1970 suurenes big-blocki töömaht 7,4 liitrini (454 kuuptolli) ja mootori võimsus jõudis tippu, LS7 (ühe Holley 4-lõõrise karburaatoriga big-block) arendas 460 hj.

1970. aastate autoohutus- ja keskkonnanõuded mõjutasid ka Corvette'i, mis muutus nüüd muskelautost sportlikuks turismiautoks (sport touring car). 1972. aastal kukkusid mootorite võimsused alla 300 hj, 1973. aastast polnud tagaaken enam eemaldatav, ratastel olid nüüd radiaalrehvid, mis suurendasid sõidumugavust ja vähendasid müra kuni 40% ning uute autoohutusnõuete kohaselt vahetati senised kroomist kaitserauad uute ja suuremate polüuretaanist kaitseraudade vastu, mis pidid taluma kokkupõrget kiirusel 5 miili tunnis (8 km/h) ilma, et auto mootor, esilaternad ja turvavarustus saaksid kahjustada. Nüud hakkas ka Corvette'il domineerima automaatkäigukast (3-käiguline Turbo-Hydramatic), 1972. aastal oli see 52 protsendil müüdud autodest.

1975. aastal leidsid aset suuremad muutused. Big-blockid kadusid, uued föderaalsed autoohutusnõuded tegid kohustuslikuks heitgaaside katalüsaatori, mistõttu langes mootori võimsus 165 hjle, ka lisavarustusena saadaval olev L82 mootor arendas vaid 205 hj. 1975. aasta jäi ka viimaseks kabrioletile. 1976. aasta autod olid viimased, millel kasutati lisanime Stingray.

1977. aastal veeres konveierilt maha 500 000. Corvette, 1978. aastal muudeti tagaakna kuju, saadaval oli kaks erimudelit - Indy Pace Car, märkimaks Corvette'i kasutamist Indy 500 turvaautona ja hõbedane Anniversary Edition, tähistamaks Corvette'i 25. tootmisaastat. 1979. aastal jõudsid Corvette'i müüginumbrid absoluutsesse tippu, kui müüdi 53 807 autot.

1980. aastal muudeti esi- ja tagakaitseraudade disaini, föderaalsed autoohutusnõuded tegid nüüd kohustuslikuks uue, 85 mph (137 km/h) spidomeetri. California osariigi karmimate saastenõuete tõttu oli seal Corvette saadaval ainult 5-liitrise (305 kuuptolli) 180 hj mootoriga ja ainult automaatkäigukastiga.

• 
  C3
• 
  C3 Stingray Convertible

Neljas põlvkond (C4; 1984-1996)

1983. aastal Corvette ei müüdud, toodeti vaid 43 prototüüpi uue C4 põlvkonna katsetuseks.

C4 märkis suuri muudatusi - tootmine toimus nüüd Bowling Greenis Kentucky osariigis, auto oli nüüd seni USAs levinud body-on-frame (raamile asetatud kere) asemel unibody (raam ja kere ühes tükis) kandevkerega, oli palju aerodünaamilisem (õhutakistustegur 0.34), katus oli nüüd targa-tüüpi ehk ühes tükis eemaldatava paneeliga, armatuurlauale ilmusid vedelkristalltabloodega näidikud, mootorid olid nüüd kütuse sissepritsega.

Esimese mudeliaasta autodel kasutati L83 mootorit (205 hj), käigukastideks olid neljakäiguline 700R4 automaat ja Doug Nashi "4+3" - neljakäiguline manuaalkäigukast kiirkäiguga kolmel kõrgemal käigul. 1985. aastal sai C4 endale uue L98 mootori, võimsusega 230 hj. 1986. aastal oli 10 aasta järel Corvette taas saadaval kabrioletina. 1989. aastal vahetati 4+3 käigukast välja ZFi kuuekäigulise vastu.

1986. aastal ostis General Motors Inglismaa sportautotootja Lotuse, mille abiga töötati välja 32-klapine kahe ülanukkvõlliga LT5 mootor võimsusega 375 hj. See oli saadaval 1990. aastast ZR-1 paketiga, mis lisas auto 32 000 dollarisele baashinnale veel 27 000 dollarit (1991. aastast 31 683 dollarit).

1992. aastal sai Corvette'i uueks baasmootoriks 300-hobujõuline LT1, mis parandas suutlikkust märkimisväärselt. 1993. aastal suurenes ZR-1 võimsus 405 hobujõule, kuid peale LT1 väljatulekut olid vähesed ostjad nõus maksma 100 lisahobujõu eest kahe Corvette'i hinda.

2. juulil 1993 veeres Bowling Greenis konveierilt maha miljones Corvette. See oli sarnase disainiga nagu esimesed Corvette'id: valge kere punase interjööriga.

1996. aastal tuli välja C4 viimase aasta erimudelina Grand Sport, mis oli saadaval ainult sinisena, valge triibuga keskel. Standardvarustuses autod olid 300 hj LT1 mootori ja automaatkäigukastiga, Grand Sportidel oli 330 hj LT4 mootor ja manuaalkäigukast.

• 
  C4
• 
  C4 ZR-1
• 
  C4 targa

Viies põlvkond (C5; 1997–2004)

C5 toodi välja 1997. aasta alguses Detroiti autonäitusel kupeena. Algselt pidanuks see debüteerima juba 1993. aastal Corvette'i 40. tootmisaasta tähistamiseks, kuid lükkus edasi General Motorsi finantsprobleemide ja juhtkonna vahetuse tõttu. C5 sai endale uue LS1 mootori (5,7 liitrit, 345 hj), käigukastiks oli T-56 kuuekäiguline manuaal või 4L60E neljakäiguline automaat.

1998 tuli välja kabriolett, 1999 ka fikseeritud katusega hardtop-kupee Fixed Roof Coupe.

2001 suurenes mootori võimsus 350 hj-ni, lisaks tuli välja C4 ZR-1 järglasena mudel Z06, mis kasutas 385 hj LS6 mootorit ja oli saadaval ainult manuaalkäigukastiga. Hardtop muutus Z06 sünonüümiks, kuna see oli struktuurselt kõige jäigema kerega, sai Z06 ainult selle keretüübiga, samamoodi polnud hardtop enam saadaval tavamudelina. 2002 suurenes Z06 võimsus 405 hobujõule.

2004. aastal toodeti viimased C5-d. Koos Lotus Espritiga, mille tootmine lõppes samal aastal, olid need ühed viimased klapptuledega autod.

• 
  C5
• 
  C5 Convertible
• 
  C5 Z06

Kuues põlvkond (C6; 2005–2013)

C6 oli C5st viis tolli lühem ja palju aerodünaamilisem, õhutakistusteguriga 0.28. Lisaks on see 42 aasta järel esimene lahtiste esilaternatega Corvette. Mootoriks oli algselt kuueliitrine LS2 võimsusega 400 hj. Käigukastideks olid algselt C5-lt pärit T-56 kuuekäiguline manuaal või 4L60E neljakäiguline automaat, 2006. aastal tuli 4L60E asemele uus 6L80E kuuekäiguline automaat.

2008. aastal sai uueks baasmootoriks 6,2-liitrine LS3 võimsusega 430 hj. Manuaalkäigukastiks oli nüüd TR6060.

2006. aastal tuli välja mudel Z06, mis kasutas 7-liitrist 505 hj LS7 mootorit.

2009. aastal tuli välja mudel ZR1, mis kasutas 6,2-liitrist Eatoni ülelaaduriga LS9 mootorit, võimsuseks 640 hj.

• 
  C6 Z06

Seitsmes põlvkond (C7; 2014–2019)

C7 hakati kavandama juba 2007. aastal ning see plaaniti välja lasta 2011. aastal, kuid lükkus edasi septembrini 2013.

C7 kasutas esimest korda 38 aasta järel lisanime Stingray. Esimestel autodel oli 6,2-liitrine LT1 mootor, võimsusega 455 hj. Automaatkäigukastiks oli esimesel aastal C6lt pärit 6L80E, manuaalkäigukastiks oli uus seitsmekäiguline TR6070.

2015. aastast oli automaatkäigukastiks uus kaheksakäiguline 8L90, lisaks tuli välja ka mudel Z06 650 hj Eatoni ülelaaduriga LT4 mootoriga.

Viimasel, 2019. aastal, tuli välja ZR1. See kasutas LT5 mootorit, millel oli Z06st veel suurem ülelaadur ja uus sissepritsesüsteem, võimsusega 755 hj.

• 
  C7 Convertible
• 
  C7 Convertible

Kaheksas põlvkond (C8; 2020–tänapäev)

Chevrolet Corvette (C8)
Tootmine	2020–tänapäev
Eelkäija	Chevrolet Corvette (C7)
Klass	sportauto
Kere tüüp	kaheukseline targa kaheukseline kabriolett
Paigutus	keskmootor-tagavedu
Teljevahe	2723 mm
Pikkus	4630 mm

Chevrolet Corvette 8. põlvkond (C8) on esimene Corvette ajaloos, mis sai eesmootori asemel keskmootori.

C8 kuulutati välja 2019. aasta aprillis ning kupee ametlik esitlus toimus 18. juulil 2018 Californias Tustinis. Kabrioletti tutvustati 2019. aasta oktoobris Kennedy kosmosekeskuses, mis langes kokku Apollo 11 missiooni 50. aastapäevaga. General Motorsi streigi tõttu algas tootmine veebruaris 2020.

C8 kasutab nüüd 6,2-liitrist LT2 mootorit võimsusega 490 hj. Käigukast on TR-9080 kaheksakäiguline topeltsiduriga, esimest korda pärast 1953/54. ja 1982. aastat pole Corvette saadaval manuaalkäigukastiga.

2023. aastal tuli välja Z06, mis kasutab 5,5-liitrist 670 hj LT6 mootorit, erinevalt eelmisest põlvkonnast vabalthingavana.

2024. aastal tuli välja nelikveoline hübriidmudel E-Ray.

• 
  C8
• 
  C8
• 
  C8.R