Mine sisu juurde

August Matthias Hagen

Allikas: Vikipeedia
August Matthias Hagen
Portree autor on Hageni tütar Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz
Sündinud 23. veebruar 1794
Vijciems, Läti
Surnud 2. detsember 1878 (84-aastaselt)
Tartu
Rahvus baltisakslane
Tegevusala graafik ja maalikunstnik

August Matthias Hagen (23. veebruar 1794, Vijciems, Läti – 2. detsember 1878, Tartu) oli baltisaksa graafik ja maalikunstnik, Tartu Ülikooli joonistuskooli juhataja.

Tema maalidest on tänapäevani säilinud väga vähesed ja paljud teosed on tuntud vaid koopiate kaudu. Küll on aga säilinud arvukalt joonistusi.

Hagen oli üks olulisematest 19. sajandi alguses Eestis tegutsenud baltisaksa kunstnikest. Tähelepanuväärne kunstnik oli ka tema tütar Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Baltisaksa maalikunstnik ja graafik August Matthias Hagen sündis 1794. aasta 23. veebruaril Liivimaal Vijciemsis mõisarentnikust isa Ernst Andrease ja ema Christine esimese pojana. Alghariduse omandas tulevane kunstnik Võnnu kreiskoolis. Juba kooliajal sai Hagen raske külmetuse tagajärjel saatusliku silmahaiguse, mis jäi teda vaevama kogu eluks ning sundis sageli pidama loometöös pikki pause.[1]

Hageni kunstiõpingud algasid 1810. aastal Tartus maalermeister Johann Carl Obergi juures. Meistri käe all töötades viibis Hagen tihti Raadi mõisnike von Lipharite majas Tartus, kus tal oli võimalik tutvuda hea kunstiga ja sellest tuleviku jaoks innustust ammutada. Edasi sai Hagenist Tartu Ülikooli joonistuskooli õppejõu Karl August Senffi abiline, kuid peagi lahkus ta sealt rahulolematuna. Aastatel 1820–1823 rändas Hagen kodumaalt saadud kunstihariduse täiendamiseks Saksamaal, Austrias ja Šveitsis.[2]

Oma rännakutel pidas Hagen regulaarselt reisipäevikuid, mida ta ka rohkete ja detailsete joonistuste ja akvarellidega illustreeris.[3]

Naasnud kodumaale, töötas Hagen 1825–1838 Tartu koolides joonistusõpetajana.[1] Pärast Karl August Senffi surma 1838. aastal sai August Matthias Hagenist Tartu Ülikooli joonistuskooli juhataja ja samas esimene kohaliku päritoluga joonistuskooli õppejõud. Joonistusoskus oli oluline osa 19. sajandi haridusest ja käelist väljendust peeti tähtsaks nii anatoomia-, botaanika- kui ka geograafiatudengite jaoks, kellel oli tarvis oma uuringutest ülestähendusi visandada. Hagen jätkas samasuguste õppemeetoditega, nagu Senff oli kasutanud ning joonistamise algõpetus põhines ka tema ajal peamiselt eeskujude kopeerimisel.[3]

Joonistuskooli juhatajana töötamise kõrvalt andis August Matthias Hagen oma kiirelt kasvava pere vajaduste rahuldamiseks lisaks kunstiõpetuse eratunde, mille järele oli Tartus suur nõudmine. Tänu oma töökusele ja andekusele sai Hagenist peagi ka nõutud illustraator ja kunstinäituste korraldaja ning tema ümber moodustus ring Tartu teaduse- ja kunstiinimestest. Kuna Hagenit paelus ka fotokunst, avas ta muule tegevusele lisaks ka oma väikese fotoateljee.[4]

August Matthias Hagenil oli abikaasa Johannaga kümme last, kellest kahest said isa juhendamisel ka head kunstnikud.[1] Poeg Alexander Hageni tuntus jäi paljulubavast algusest hoolimata väheseks tema varase surma tõttu, kuid August Matthias Hageni tütrest Julia Hagenist sai üks baltisaksa kunsti lõpuperioodi tähelepanuväärsemaid kunstnikke. Pärast isa juures algteadmiste omandamist õppis Julia Hagen Dresdenis ja Münchenis, seejärel aga täiendas end Roomas, kus temast kujunes isa jälgedes kindlameelne ja iseseisev kunstnik. Julie Hagen-Schwarzi loomingu põhiosa moodustavad romantiliselt idealiseerivad portreed ja natüürmordid.[5]

Halveneva nägemise tõttu oli August Matthias Hagen sunnitud 1851. aastal joonistuskoolist pensionile jääma, kuid jäi sellest hoolimata loominguliselt produktiivseks kuni nägemise täieliku kaotamiseni 1860. aastate lõpul. Hagen suri Tartus 2. detsembril 1878.[1]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
Hageni gravüür "Tartu tähetorn" (u 1827–1833)

Ligi 40-aastase loomingulise tegevuse kestel jõudis August Matthias Hagen luua hulgaliselt teoseid nii õlimaalitehnikas kui ka joonistustena ning kui üksikud portreed välja arvata, oli tema peamiseks žanriks maastikumaal.[6] Hagen viljeles maalikunsti ja joonistuste kõrval ka puulõiget, akvatintat ja litograafiat ning ka nendes tehnikates on temalt säilinud nii maastikke kui ka portreid.[7]

August Matthias Hagen oli nii oma maalides kui ka joonistustes järjekindel klassitsist, järgides juba 17. sajandil loodud ideaalmaastiku skeemi, mille kohaselt jäid pildi servadesse nn kulissid, keskel aga avanes avatud vaade kaugusse. Samas polnud baltisaksa kunstis piir klassitsismi ja sellele järgnevate voolude vahel nii selge kui näiteks prantsuse kunstis ning kuigi klassitsismi traditsioonid püsisid kaua, segunesid need romantismi ja realismi uute taotlustega. Sellised suundumused avaldusid ka Hageni loomingus ja on eriti märgatavad hilisemate aastate teostes.[8]

Hageni romantilisem suund väljendub eriti hästi tema 1827.–1828. aastal valminud Tartu vaadete sarjas. Pehmekoelises akvatintatehnikas lehtedel domineerivad Tartu tuntud klassitsistlikud ehitised, aga nende pildikujundus on transformeeritud läbi kunstniku tundesooja silma. Väikelinna romantilist üliõpilaselu ning 19. sajandi algusele iseloomulikku mõistust ja tundeid ühendavat meelelaadi väljendab Hagen läbi hoonetel peegelduva irratsionaalse valguse, mida tõstavad veelgi esile taamal asuvad tumedad tormipilved ja rõhutatud varjud külgfassaadidel.[7]

Maalikunst

[muuda | muuda lähteteksti]
Õlimaal "Virmalised" (1836). Kuulub Tartu Kunstimuuseumi maalikogusse

Hageni maalidest on tänapäevani säilinud väga vähesed ja paljud teosed on tuntud vaid koopiate kaudu. Vanim teadaolev maal on dateeritud aastasse 1830, hiliseim aastasse 1861. Säilinud maalid annavad küll ettekujutuse kunstniku stiilist, taotlustest ja maalimisviisist, kuid kuna tegemist on vaid murdosaga kõigist August Matthias Hageni õlimaalidest, on nende põhjal raske anda üldhinnangut kogu tema loomingu kohta maalikunstnikuna.[6]

On teada, et 1834.–1835. aastal maalis Hagen Peterburi tsaariõukonna tellimusel 29 maali. Nende hulgas olid tõenäoliselt ka praegu Ermitaažis asuvad Soome maastikud dateeringuga 1835, mis jõudsid Ermitaaži 1924. aastal tundmatust erakogust. Tellimused õukonda vahendas poeet Vassili Žukovski ja 1837. aastal sai Hagen tunnustusena oma töö eest Peterburi Kunstide Akadeemialt vabakunstniku nimetuse.[4]

1851. aastal esitas Hagen ajakirjas Inland kirjeldatud näitusele rea maale, millest parimad olid "Talvemaastik Suursaarelt", "Vaade Mönchesbergilt Salzburgi lähedal", "Podhorni Marienbadi juures Böömimaal", "Gomersfels Saksi Šveitsis" ja "Gollingeri kosk Salzburgi lähistel". Säilinud on neist vaid viimane, mis näitab jällegi, kui väikest osa Hageni maaliloomingust me tänapäeval tegelikult tunneme.[6]

August Matthias Hageni maalilaad oli esialgu rangelt klassitsistlik, kuid muutus ajapikku vabamaks ja realistlikumaks. Sellegipoolest jäi Hageni peen ja detaile toonitav pintslitöö ka hiljem võrdlemisi kuivaks ning koloriit kaldus pigem tumedate ja süngete toonide poole. Ka valguse ja õhu kujutamine ei leidnud Hageni maalidel piisavalt väljundit ning seetõttu hinnatakse tänapäeval teadaolevate teoste põhjal tema joonistusi maalidest palju kõrgemalt.[3]

Joonistused

[muuda | muuda lähteteksti]
"Vaade Tartule liivaaugust" (u 1830–1850). Tartu Kunstimuuseum

Erinevalt maalidest on August Matthias Hagenilt säilinud arvukalt joonistusi, mis laadilt ja viimistluselt varieeruvad visandlikest skitsidest peensuseni viimistletud lehtedeni. Hagen armastas kasutada halli paberit, millele kandis kujutised pruuni ja valge tušiga, lisades vahel ka rohelist. Oma joonistustes kujutas Hagen eriti oskuslikult ka valgust, andes nõnda edasi looduse ilu viisil, mis ühest küljest oli tõetruu, teisalt aga hingestatud ja lüüriline.[6]

Nagu maalid on ka Hageni joonistused oma detailse ja peene vormikäsitlusega selgelt klassitsistlikud, aga neis on ka meeleolukust ja teatavad intiimsust. Hageni loomingust eriti kõrgelt hinnatud teoste hulka kuuluvad "Vana pärn Tammi kõrtsi juures Tartu ligidal", "Karksi loss talvel", "Tallinna vaade Narva maanteelt" ja "Toolse varemed". Samuti on esile tõstetud maastikumaale Tiskrelt, Keila-Joalt ja Suursaarelt ning Tartu Ülikooli taasavamise 25. aastapäevaks loodud kuut poeetilist Ülikooli vaadet.[5]

Vanim säilinud August Matthias Hageni joonistus pärineb aastast 1818 ning kujutab Tartu Toomemäge anatoomikumi ja Toomkirikuga. Hulgaliselt joonistusi pärineb kunstniku reisiaastatest 1820–1822 Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Joonistuste poolest eriti viljakas periood Hageni jaoks oli 1830. aastatest kuni 1846. aastani. Otsides suurejoonelisi, rikkalikke ja mitmekesiseid motiive joonistas kunstnik neil aastail looduskauneid kohti Eestis, Lätis ja Soomes. Aastatest 1850–1851 pärinevad joonistused kujutavad peamiselt Tartut ja selle lähiümbrust ning nende teoste puhul on Hageni joonistuslaadis märgata muutumist vabamaks, maalilisemaks ja realistlikumaks. Samasugust suundumust on tunda järgnevatel aastatel Austrias ja Itaalias tehtud joonistustes, millest paljud on maalilises laadis, intensiivse meeleolu ja meisterliku heletumeduse käsitlusega. Seega nagu maalidegi puhul näeme Hageni joonistustes hilisematel aastatel romantilise koolkonna kunstikäsitluse mõjusid.[6]

Tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

August Matthias Hagen oli üks olulisematest 19. sajandi alguses Eestis tegutsenud baltisaksa kunstnikest, mistõttu tema looming moodustab tähtsa osa eesti kultuuri tekkeloost. Eesti esimeste maalijate ja skulptorite esmased eeskujud ja ka kunstiõpetus pärinevad just siinsetelt baltisaksa kunsti kandjailt ja seetõttu aitab August Matthias Hageni loomingu tundmaõppimine ühest küljest mõista Eesti rahvusliku kultuuri juuri ja kujutava kunsti tekkelugu, teisalt aga avada baltisaksa kui omalaadse rahvakillu vaimset maailmanägemust.[3]

Lisaks kunstiloomingule on August Matthias Hageni pärandis tähtsal kohal kunstniku jõulises ja isikupärases stiilis kirjutised. 2011. aastal avaldas Eesti Ajaloomuuseum eestikeelsena Hageni "Kunstniku reisipäevikud 1820-1821", milles kajastuvad kunstniku kujunemisloos olulised rännuaastad Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Kuna Baltimaadest pärit kunstnike memuaare pole 19. sajandist palju säilinud, on August Matthias Hageni rändurielu jäädvustavad muljed küllaltki harukordsed. Reisipäevikute saksakeelsed originaalid asuvad Saksamaal kunstniku järglaste valduses.[1]

2015. aastal ilmus Eesti Ajaloomuuseumi väljaandena "Ühe eluloo algus. Kunstnik August Matthias Hageni (1794–1878) autobiograafia ja tema Liivimaa pildid". Eesti Ajaloomuuseumi graafikakogust pärit Liivimaa vaadetega illustreeritud August Matthias Hageni elulookirjutis algab kunstniku sünniga 1794. aastal ja lõpeb aastaga 1813. Kuigi Hagen jätkas tõenäoliselt ka hiljem eluloo kirjutamist, pole käsikirjast kahjuks rohkem lehekülgi säilinud. Eestikeelse tõlke alusmaterjaliks oli Ludwig Schwarzi 1989. aastal August Matthias Hageni käsikirjast tehtud masinkirjaline koopia.[4]

August Matthias Hagen kirjeldab oma mälestustes igatsevalt lapsepõlve kodukohtade looduse kaunidust, millele hiljem välismaal reisides lisandus vaimustus Alpi mägimaastikest. Hagen tunnistab, et just looduse ilu suunas teda kunsti poole ning seda imetlust on ta suutnud edasi anda kogu oma loomingus viisil, mis kõnetab ka tänapäeva vaatajat oma vahetuses ja detailirikkuses.[2]

  • "Tartu Ülikooli kliinikum ja raamatukogu" (1832–1833)
    "Tartu Ülikooli kliinikum ja raamatukogu" (1832–1833)
  • "Koknese maastik" (1833)
    "Koknese maastik" (1833)
  • "Rauna vaade" (1833)
    "Rauna vaade" (1833)
  • "Mäed" (1835)
    "Mäed" (1835)
  • "Maastik kindlusevaremetega" (1843)
    "Maastik kindlusevaremetega" (1843)
  • "Udu kõrgmäestikus" (1849)
    "Udu kõrgmäestikus" (1849)

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 August Matthias Hagen (2011). Kunstniku reisipäevikud 1820 – 1821. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum.
  2. ↑ 2,0 2,1 Anne Untera (koost) (2008). "August Matthias Hagen (1794–1878). Kunstniku rännupäevikud aastaist 1820–1821". Kuus baltisaksa kunstnikku. Tallinn: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Epp Preem (2003). Maalijaid 19. sajandi Tartust. Tartu: Tartu Linnamuuseum.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Ivar Leimus, Ene Hanson, Aigi Heero (toimetajad) (2015). Ühe eluloo algus. Kunstnik August Matthias Hagen (1794–1878) autobiograafia ja tema Liivimaa pildid. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ 5,0 5,1 Ervin Pütsep (1991). Kunstielu Eestimaal I. Kuni 1920. aastani. Stockholm: Almqvist & Wiksell International (levitaja).
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Voldemar Vaga (1971). Kunst Tartus XIX sajandil. Tallinn: Kunst.
  7. ↑ 7,0 7,1 Armin Tuulse (1959). Tartu kunstikeskusena möödunud sajandil. Lund: s.n.
  8. ↑ Sirje Helme, Jaak Kangilaski (1999). Lühike eesti kunsti ajalugu. Tallinn: Kunst.
  9. ↑ Anne Lõugas. Näituse "Tartu Ülikooli joonistuskool August Matthias Hageni ja Woldemar Friedrich Krügeri juhatusel 1838–1891" pressitekst, 1994.
  10. ↑ August Matthias Hagen
  11. ↑ EKABL

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=August_Matthias_Hagen&oldid=6407333"