Boriss Kustodijev

Boriss Kustodijev (vene keeles Борис Михайлович Кустодиев; 7. märts (vkj 23. veebruar) 1878 Astrahan – 26. mai 1927 Leningrad) oli vene maalikunstnik.

Ta sündis õpetaja pojana. Isa õpetas kohalikus teoloogiaseminaris filosoofiat, kirjandusajalugu ja loogikat. Isa suri, kui poeg polnud veel kaheaastanegi.

Kustodijevite pere rentis rikka kaupmehe maja üht otsa. Niimoodi tutvus poiss jõukate eluga, see sööbis talle igaveseks mällu ja ta maalis stseene kaupmeeste elust hiljem nii õli- kui ka vesivärvidega.

Boriss õppis algul Astrahanis teoloogiaseminaris, hiljem gümnaasiumis ja võttis 1893–1896 lisaks maalimistunde. Aastatel 1896–1903 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias Ilja Repini juures. Ühtlasi õppis ta skulptuuri ja etsingut. Ta sai tuntuks portretistina, aga oma lõputöö teemaks valis ta "Laadal" ja 1900. aasta sügisel sõitis ta inspiratsiooni otsimiseks Kostroma kubermangu. Seal tutvus ta oma tulevase naise Julia Porošinskajaga (1880–1942), kellega 1903 abiellus.

Juba enne lõpetamist osales Kustodijev isikunäitustel. Tema esimene näitus oli 1896. Ta osales ka rahvusvahelistel näitustel Peterburis ja Münchenis, pälvides rahvusvahelise assotsiatsiooni suure kuldmedali. See maal ei ole säilinud.

Repin pidas noorest Kustodijevist väga lugu. Kui Repinilt telliti suuremõõtmeline maal "Riiginõukogu pidulik istung 7. mail 1901" Venemaa riiginõukogu 100. aastapäeva tähistamiseks, mis saabus 1901, kutsus ta Kustodijevi endale appi. Maal oli väga põhjalik ja nõudis tohutult rasket tööd. Kustodijev suutis hästi tabada Repini stiili: raske on öelda, missugused figuurid pildil on kumma maalitud.

Kuid Kustodijev ise oli stiililt lähedasem Valentin Serovile. Sel ajal portreteeris Kustodijev ka oma kaasaegseid, kellega tundis hingelähedust. Nende hulka kuulusid näiteks kunstnik Ivan Bilibin ja graveerija Vassili Mate. Töö nende portreede kallal aitas kunstnikul areneda, pannes teda modelli lähedalt uurima ja inimhinge sügavusse tungima.

31. oktoobril 1903 lõpetas Kustodijev õppetöö kuldmedaliga. Ta pälvis ka õiguse aastasele stipendiumile reisimiseks mööda Venemaad või välismaale. Sama aasta detsembris sõitis ta koos naise ja pojaga Pariisi, kuid juba 5 kuud hiljem naasis kodumaale. Kuni 1909 sõitis ta korduvalt Lääne-Euroopasse, viibides Austrias, Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, kus uuris ja kopeeris vanade meistrite töid, kuid ta ei saanud kaua välismaal elada, sest seal tabas teda võitmatu igatsus kodumaa järele.

Ta hakkas töötama Kostroma kubermangus maaliseeriate "Laadad" ja "Külapeod" kallal. 1904 sai ta Kunstnike Uue Ühenduse asutajaliikmeks. 1905–07 töötas ta karikaturistina satiiriajakirjas Župel, pärast selle sulgemist ajakirjades Adskaja potšta ja Iskrõ. Alates 1907 oli ta Venemaa kunstnike liidu liige, 1909 valiti Repini ja teiste professorite ettepanekul kunstiakadeemia liikmeks. Selle aja paiku tehti talle ettepanek asendada Serovi Moskva maali-, skulptuuri- ja arhitektuurikooli portreemaali õppejõu kohal, aga ta keeldus, sest hakkas kartma, et see võtab tema elust liiga suure osa ära, pealegi ei soovinud ta Moskvasse kolida. Alates 1911 oli Kustodijev kunstnike ühenduse Mir iskusstva liige. Alates 1913 hakkas ta Peterburis kunsti õpetama. Seal elas ta kuni surmani. 1923 sai ta Revolutsioonilise Venemaa Kunstnike Assotsiatsiooni liikmeks.

Noorena oli Kustodijev realistlik kunstnik, realistlikud on enamasti ka tema portreed. Hiljem hakkas ta sellest eemalduma, lähenedes modernismile: ta ei joonistanud enam kõiki figuure selgelt välja, sageli puudub taustal sügavus, tegelased tunduvad seisvat mitte maastiku- või linnavaate, vaid pigem kulissi või maali taustal. Ka tema maalide värvikirevus on omane pigem ekspressionismile kui realismile, samuti värviliste joonte ja laikude kasutamine.

Selleks, et süvendada oma teoste rahvalikkust, uuris Kustodijev põhjalikult vene vana kujutavat kunsti, samuti materiaalset rahvapärandit, mida näiteks maalidel laatadest ja külaelust kasutada.

Alates 1905 illustreeris Kustodijev raamatuid, kasutades litograafiat ja linoollõiget. Seda žanri harrastas ta aeg-ajalt kuni surmani. Ta illustreeris paljude vene kirjandusklassikute teoseid, näiteks Nikolai Gogoli "Surnud hinged", "Vanker" ja "Mantel", Mihhail Lermontovi "Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist" ning Lev Tolstoi "Saatan" ja "Küünal". Ta illustreeris linoollõigete abil Nikolai Nekrassovit. Tema illustratsioone Nikolai Leskovi teostele "Nõeluja" ja "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" on aga peetud koguni teedrajavateks vene raamatuillustratsioonide osas.

Tolle aja kunstnikele oli tavaline töötada teatris ja leha lavakujundusi. Kustodijevi esimene töö teatris oli aastal 1911 Aleksandr Ostrovski näidendile "Kuum süda". Tema lavakujundus oli nõnda menukas, et edasisi pakkumisi tuli palju. Eriti palju kujundas ta Ostrovski lavastusi, sest Ostrovski teoste temaatika – provintsielu ja kaupmeeste elu – oli lähedane Kustodijevi enese lemmikteemadele. Kulisse maalis ta kergesti ja kiiresti. Tema dekoratsioonid olid värvikirevad, lähedased maalidele, kuid mitte alati ei lisanud need näidendile väärtust: nendega loodud ere, usutav ja ilus maailm ei sobinud alati kokku näidendi autori kavatsuse ja lavastaja soovidega. Niisugused olid näiteks 1914. aasta Mihhail Saltõkov-Štšedrini näidendi "Pazuhhini surm" lavastus ja Nikolai Ostrovski "Äike" aastast 1918 – viimane lavale ei jõudnudki. Hilisemad tööd teatrile kukkusid selles mõttes paremini välja: neis eemaldus ta lava kujundamisest toana, otsis suuremat vabadust, kujundas lava ruumikamana, andes lavastajale rohkem ruumi stseenide jaoks.

Kustodijev oli füüsiliselt nõrk. 1909 haigestus ta luutuberkuloosi. Ta sõitis arstide soovitusel aastaks Šveitsi, kus veetis aasta erakliinikus. Ta igatses seal tugevasti kodumaa järele ja sel ajal valminud maalid on endiselt valdavalt Venemaa-teemalised.

1916 jäi ta jalgadest halvatuks. Sellegipoolest jätkas ta maalimist, sageli mälu järgi. Näiteks sama aasta maalid "Vastlapäev" ja "Fontanka" on maalitud just mälu järgi. Tuttavaid hämmastas see, et hoolimata halvatusest säilitas Kustodijev elava ja elurõõmsa meele. Just sellest perioodist pärinevad tema kõige elavamad, temperamentsemad ja elurõõmsamad teosed.

1918 osales Kustodijev Oktoobrirevolutsiooni 1. aastapäeva tähistamises, joonistades plakateid ja pilte revolutsioonilistel teemadel.

Kustodijev suri 1927. Ta on maetud Peterburis Aleksander Nevski kloostri juures asuvale Tihvini kalmistule.