Korea sõda
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Korea sõda Lõuna-Koreas: 한국전쟁 Põhja-Koreas: 조국해방전쟁 | |||
|---|---|---|---|
| Osa külmast sõjast | |||
|
Ülevalt päripäeva: 1. mereväedivisjoni sõdurid liiguvad Chosini veehoidla lahingu käigus läbi hiinlaste ridade; ÜRO vägede maabumine Incheoni sadamas, Incheoni lahingu algus; sõjapõgenikud USA M26 Pershing tanki taustal; USA mereväelased maabuvad ülemleitnant Baldomero Lópeze juhtimisel Incheonis; sõjalennuk F-86 Sabre. | |||
| Toimumisaeg |
25. juuni 1950 – 27. juuli 1953 (3 aastat, 1 kuu ja 2 päeva) | ||
| Toimumiskoht | Korea poolsaar, Jaapani meri, Korea väin | ||
| Tulemus |
Sõjaline patiseis:
| ||
| Territoriaalsed muudatused |
| ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Korea sõda oli Põhja- ja Lõuna-Korea relvastatud konflikt, mis kestis 25. juunist 1950 relvarahuni 27. juulil 1953. Korea Vabariigi poolel osalesid Ameerika Ühendriigid ja veel 15 riigi sõjaväelased, kes tegutsesid ÜRO lipu all. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi poolel võitlesid Hiina ja Nõukogude Liidu üksused.[viide?]
25. juunil 1950 ületas 135 000 Põhja-Korea sõdurit 38. laiuskraadi (Põhja- ja Lõuna-Korea vahelise piiri). Põhja-Korea valitsus väitis, et Lõuna-Korea väed olid ületanud 38. laiuskraadi ning seega oli Lõuna-Korea alustanud sõda. Põhja-Korea, saanud Nõukogude Liidult abi, relvastust ja tanke, oli oma üllatusrünnakuga üliedukas. Umbes 2/3 Lõuna-Korea sõjaväest oli parajasti puhkusel, jättes riigi rünnakutele avatuks. Põhja-Korea kasutas võimalust ning ründas mitut olulist pidepunkti. Mõne päeva möödudes jäid Lõuna-Korea väed vähemusse ning olid sunnitud täielikult taganema. Samal ajal pommitasid Põhja-Korea õhuväed Kimpo lennujaama Lõuna-Korea pealinnas Sŏulis. Peagi, 28. juunil, vallutasid Põhja-Korea väed Sŏuli. Põhja-Korea väed ei suutnud siiski saavutada oma eesmärki: kukutada Syngman Rhee valitsus ning põrmustada Lõuna-Korea sõjavägi.[viide?]
Rünnak Lõuna-Korea vastu tuli Ameerika Ühendriikidele ja tema liitlastele üllatusena. Kui Ameerika Ühendriikide presidendile Harry Trumanile sündmustest mitu tundi pärast sissetungi algust teatati, oli ta veendunud, et algab kolmas maailmasõda.[viide?]
Teise maailmasõja järgne demobilisatsioon põhjustas Koreas olevatele Ameerika Ühendriikide ja tema liitlasvägedele suuri raskusi varustuse saamisega. Ligi 40% sealsetest vägedest olid nõrgad ning enamik varustusest kasutu. Alles olid jäänud suured väed Jaapanis kindral Douglas MacArthuri käsutuses. Truman käskis MacArthuril saata sõjaväelasi Lõuna-Korea sõjaväkke. Seal pidid nad pakkuma õhutoetust Ameerika Ühendriikide kodanike ohutuks evakueerimiseks. Harry Truman ei võtnud kuulda ka oma nõuandjate soovitusi Põhja-Korea vägesid ühepoolset rünnata, vaid kasutas Ameerika Ühendriikide 7. laevastikku, mis oli määratud Taiwanit kaitsma. Seetõttu ei täitunud Ameerika Ühendriikide lubadus Chiang Kai-Sheki väed alistada. Hiina Rahvuslik Erakond, kes oli seeläbi Taiwanis lõksus, küsis luba sõjas osalemiseks. Ameeriklased lükkasid nende palve tagasi, sest nad kartsid, et see julgustaks kommunistliku Hiinat sekkuma. Teised läänepoolsed riigid nõustusid Ameerika Ühendriikide tegevusega ning pakkusid oma toetust. Kuid augustiks aeti Lõuna-Korea ja kommunistide pealetungi alistamist aitama tulnud Ameerika Ühendriikide kaheksas armee väiksele alale Korea poolsaare lõunapoolseimas tipus Pusani linna ümber. Ameerika Ühendriikide varustuse, õhuvägede ja abivägede toel suudeti piki Nakdongi jõge maha panna piir. Sellest kujunes välja meeleheitlik piirihoidmise võitlus. Kuigi saabus üha rohkem Ameerika Ühendriikide abivägesid, hakkas Põhja-Korea peagi saavutama kontrolli kogu Korea poolsaare üle.[viide?]
Olukorra leevendamiseks korraldas MacArthur Põhja-Korea vägedele põhjast selja tagant pealetungi. See oli ülimalt ohtlik ettevõtmine, kuid peagi vallutasid liitlasväed rannaalad. Seal kohati vaid keskpärast vastupanu ning liiguti kiirelt edasi Sŏuli. Kui Põhja-Korea väed nägid, et nende varustusteed olid katkenud, hakkasid nad kohe kiiresti põhja taganema. See andis nurka surutud ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) ja Lõuna-Korea vägedele kohe võimaluse edasi liikuda ning ülejäänud vägedega liituda.[viide?]
ÜRO väed ajasid Põhja-Korea väed tagasi üle 38. laiuskraadi. Eesmärk päästa Lõuna-Korea oli saavutatud. Edust innustatult otsustati ühendada kogu Korea Syngman Rhee valitsuse alla. Seega olid Ameerika Ühendriigid veendunud, et peavad sõda jätkama ja saatma oma väed põhja poole. Kommunistliku Põhja-Korea võimalik hävitamine pani aga muretsema Hiina, kes kartis, et ÜRO väed ei kavatsegi peatuda Yalu jõe juures, mis oli Hiina ja Põhja-Korea piir. Kindral MacArthur oli veendunud, et sõja laiendamine Hiinasse on vajalik. Truman ja teised juhid aga keelasid sõja laiendamise ja MacArthurilt nõuti Hiina piirile lähenedes ettevaatlikkust. Paraku MacArthur keeldus kuuletumast, väites, et Põhja-Korea väed olid Hiina varustatud ja seega peaks Hiina baase pommitama. Vaatamata erinevatele asjaoludele siiski Hiinat terve sõja vältel ei pommitatud.[viide?]
Hiina hoiatas Ameerika Ühendriike, et nad 38. laiuskraadi ei ületaks. Truman pidas seda tühjaks ähvarduseks. Päev pärast seda, 8. oktoobril 1950, kui Ameerika Ühendriikide väed olid kahe Korea vahelise piiri ületanud, saatis Mao Zedong Hiina Rahvavabatahtlike Väed Yalu jõe äärde. Nad oli valmis piiri ületama. Mao nõudis kohe abi ka Nõukogude Liidu valitsuselt ja nägi sekkumisel ainult kaitse-eesmärki. Mao ütles Stalinile, et kui nad lasevad Ameerika Ühendriikidel terve Korea vallutada, peavad nad olema valmis selleks, et Ameerika Ühendriigid kuulutavad Hiinale sõja. Hiina peaminister Zhou Enlai saadeti Moskvasse, et kinnitada Mao öeldud väiteid. Mao lükkas kavandatud rünnaku edasi 13. oktoobrilt 19. oktoobri peale, oodates venelaste abi. Venelaste abi jäi aga kasinaks, sest nad olid nõus õhuvägedega abistama kuni 96 km kaugusel rindejoonest. Nõukogude Liidu õhujõudude osavõtt oli Lõuna-Korea õhuvägedele halb üllatus. Ameerika Ühendriigid olid teadlikud Nõukogude Liidu rollist sõjas, kuid sellest vaikiti, et vältida vahejuhtumeid ning halvimal juhul tuumasõda.[viide?]
15. oktoobril 1950 läks Truman Wake'i saarele, et arutada Hiina sekkumise võimalust ning oma soovi sõja ulatust piirata. MacArthur kinnitas Trumanile, et kui Hiina üritaks tulla Pyongyangi peale, tuleks sellest suurim veresaun. 19. oktoobril langes Pyongyang ÜRO vägede kätte.[viide?]
Kindral Peng Dehuai juhtimisel algas 25. oktoobril 1950 Hiina rünnak, 270 000 sõjaväelast ületas piiri. Hiina rünnak tabas ÜRO vägesid üllatusena. ÜRO väed sõlmisid hiinlastega kokkuleppe ning hiinlased taganesid mägedesse. ÜRO väed eirasid Hiina karmi hoiatust ja liikusid ikka edasi Yalu poole. Novembri lõpus ründasid hiinlased uuesti. Läänes mööda Chongchoni jõge liikudes alistasid hiinlased mitmeid ÜRO Lõuna-Korea vägesid ning kahjustasid tugevalt ÜRO äärmisi vägesid. Sellele järgnes Ameerika Ühendriikide kaheksanda armee taganemine, mis on Ameerika Ühendriikide ajaloos pikim taganemine. Idas hävitati 26. novembrist kuni 13. detsembrini peaaegu kogu 3000-meheline Ameerika Ühendriikide seitsmes jalavägi. Mereväelastel läks paremini. Kuigi nad olid ümber piiratud ja sunnitud taganema, tekitasid nad siiski Hiina vägedele palju kahju.[viide?]
ÜRO väed, olles juba päris Põhja-Koreas, evakueerisid detsembri lõpus umbes 100 000 sõjaväelast ja 100 000 Korea tsiviilisikut. Tsiviilisikud paigutati kõikvõimalike laevade peale ning viidi turvaliselt Lõuna-Korea tipus asuvatesse sadamatesse.[viide?]
4. jaanuaril 1951 vallutasid Kommunistliku Hiina ja Põhja-Korea väed Sŏuli. ÜRO väed olid sunnitud taganema. Kindral Walker sai selles rünnakus surma ning teda pandi asendama kindral Matthew Ridgway, kes oli juhtinud teises maailmasõjas õhuvägesid. Ridgway hakkas kohe tõstma ennist lüüa saanud kaheksanda armee võitlusvaimu, mis oli ennist langenud. Vaatamata sellele oli olukord siiski nii halb, et MacArthur mainis võimalikku tuumarelvade kasutamist. Märtsis 1951 võttis Ridgway ellu äratatud kaheksas armee tagasi Sŏuli.[viide?]
11. aprillil 1951 eemaldas president Truman MacArthuri juhtpositsioonilt.[1] Selleks oli mitu põhjust. MacArthur oli ületanud 38. laiuskraadi ja arvanud ekslikult, et Hiina ei sisene sõtta ega põhjusta sellega liitlasvägedele suuri kaotusi. Samuti arvas ta, et tuumarelvade kasutamise üle otsustab tema, mitte president.[2] MacArthuri koha võttis üle Ridgway, kellel õnnestus ÜRO väed edukale vastupealetungile saata. Mitu rünnakut sundis vastaste väed tagasi liikuma, mis põhjustas Hiina ja Põhja-Korea vägedes hulgaliselt ohvreid.[viide?]
Ülejäänud sõda hõlmas väikest ala ning oli pigem pikaajaline rahuläbirääkimiste periood, mis algas 10. juulil 1951. Lahingud jätkusid siiski ka läbirääkimiste ajal. Põhja-Korea ja tema liitlaste eesmärk oli saada enne kokkuleppe saavutamist tagasi alad, mis olid enne neile kuulunud, et neist mitte ilma jääda. Suur vaidluskoht läbirääkimistel oli sõjakahjude tasumise küsimus. Kommunistid nõustusid vabatahtlikult reparatsioonimaksudega vaid tingimusel, et neile tagastataks enamik aladest, mis olid enne sõda neile kuulunud. See soov lükati kohe tagasi. Sõda kestis, kuni kommunistid oma soovist loobusid.[viide?]
29. novembril 1952 valiti Dwight Eisenhower Ameerika Ühendriikide presidendiks. Valimislubadust täites sõitis ta Koreasse, et leida lahendus konflikti lõpetamiseks. ÜRO nõusolekul läks käiku India ettepanek teha Koreas vaherahu. 27. juulil 1953 saavutati relvarahu. Selleks ajaks oli rindejoon peaaegu samas kohas, kust jookseb 38. laiuskraad. Sinna rajatud demilitariseeritud ala kaitsevad ühelt poolt Põhja-Korea ja teiselt poolt Lõuna-Korea väed. Rahulepingut pole tänapäevani alla kirjutatud.[viide?]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Stokesbury, James L (1990). A Short History of the Korean War. New York: Harper Perennial. ISBN 0-688-09513-5. Lk 123–127
- ↑ Stein, R. Conrad (1994). The Korean War: "The Forgotten War". Hillside, NJ: Enslow Publishers. ISBN 0-89490-526-0. Lk 69
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Urmas Kiil, Tänane päev möödanikus, Oma Saar, 26. juuli 2008
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Korea sõda |