Kadrina

See artikkel on Lääne-Virumaa alevikust, Tartumaa praeguse küla kohta vaata Kadrina (Peipsiääre); Tartumaa endise küla kohta vaata Kadrina (Maarja-Magdaleena kihelkond).

---

Kadrina
Kadrina Maa-ameti kaldaerofotol 2020. aastal
Pindala: 2,5 km² (2020)
Elanikke: 2113 (1.01.2020)
EHAK-i kood: 2490
Koordinaadid: 59° 21′ N, 26° 8′ E

Kadrina on alevik Lääne-Viru maakonnas, Kadrina valla keskus. Alevik paikneb maakonna lääneosas, 15 km kaugusel Rakvere ja Tapa linnadest ning 85 km kaugusel Tallinnast.

Kadrina alevik on saanud nime püha Aleksandria Katariina ja 15. sajandist pärineva temanimelise Kadrina kiriku järgi, kus tegutseb Kadrina Katariina kogudus. Kadrina kiriku ümber on Kadrina kirikuaed.

Alevikku läbib Loobu jõgi, millele on moodustatud Kadrina paisjärv. Aleviku põhjapiiril kulgeb Pärnu–Rakvere–Sõmeru maantee ja selle lõunaosa läbib Tallinna–Narva raudtee.

Kadrina raudteejaam avati 1870. aastal, kui Eesti esimese raudteena valmis Balti Raudtee Seltsile kuulunud Balti raudtee, mis ametlikult avati 5. novembril (vkj 24. oktoober) 1870 Narvas.

1902. aastast tegutseb asulas kool (1957. aastast Kadrina Keskkool), 1912. aastal alustas tööd Kadrina valla raamatukogu eelkäija ja 1930. aastal valmis Kadrina rahvamaja hoone. Alevikus töötab 2020. aasta seisuga Kadrina Tervisekeskus. Kadrinas tegutsevad ka spordikeskus, lasteaed Sipsik ja kunstidekool.

Kadrinas asutati 21. märtsil 1989 esimene Eesti kodanike komitee.

Kadrina on Eesti saunapealinn.

Nimi

Alevik on saanud nime kiriku järgi, mille ümber asula kasvama hakkas. Praegune kivikirik ehitati 15. sajandil. 1596. aastal on kirikukroonikas esmamainitud pühak Catharina (St Catharinae, Aleksandria Katariina) nime. Temanimelise kiriku ümber moodustunud Katariina koguduse nimest kujunes ajapikku asula nimi – Kadrina.

Transport

Kadrina ajalooline jaamahoone

Jaamahoone 1930. aastatel

Kadrinast kulgeb läbi 1870. aastal avatud (Paldiski–)Tallinna–Narva raudtee, samal aastal rajati sinna ka raudteejaam. Kadrina esimene jaamaülem oli Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poeg Alexis Kreutzwald. Esimene puidust jaamahoone valmis Palmse mõisahärra, Balti Raudtee Seltsi esimehe Alexander von der Pahleni tellitud eriprojekti järgi aastal 1870. Hoone oli kahekorruseline, teisel korrusel olid Pahlenite eraruumid. 1890. aastatel ehitati hoone seoses raudtee riigistamisega oluliselt ringi ja see on säilinud tänapäevani. Eesti üheks kauneimaks peetud vaksalihoone suleti 1990. aastail. Aastatel 2016–2017 oli kavas viia Kadrina raudteejaama hoone koos kõrvalhoonetega Eesti Vabaõhumuuseumi ja täielikult renoveerida, kuid teoks see idee ei saanud. Kadrina jaamas on uus perroon pikkusega 100 m, seal peatuvad Elroni idasuunalised reisirongid liinidel Tallinn–Rakvere ja Tallinn–Narva. 2020. aasta seisuga peatus Kadrinas päevas kaheksa reisirongi.

Mööda aleviku põhjapiiri kulgeb Pärnu–Rakvere–Sõmeru maantee. Maantee ületab raudteed Kadrina viaduktil.

Kadrina alevikus on 40 tänavat. Nende kogupikkus on 15,2 km.

• 
  Kadrina viadukt
• 
  Kadrina raudteejaam
• 
  Bussipeatus 2014. aastal

Loodus

Kadrina paisjärv

Alevikku läbib Loobu jõgi. Kadrina loodenurgas paikneb Kadrina paisjärv, mida hakati rajama 1990. aastate alguses Eesti Maaparandusprojektis koostatud Loobu jõe reguleerimise projekti alusel. Riigikorra vahetumise tõttu jäi ehitus pooleli, seetõttu jäi paisjärv ka planeeritud mahus välja kaevamata.

Rahvastik

Kadrina alevikus elas 1. jaanuari 2021 seisuga 2148 inimest ehk ligi pooled valla elanikest (samal ajal elas vallas kokku 4832 inimest).

1970. aastal elas alevikus 1470 elanikku.

Aasta	2017	2018	2019	2020
Elanike arv	2235	2181	2155	2113
Rahvaarvu muutumine vastavalt Statistikaameti andmestikule

Ajalugu

Praeguse Kadrina ümbruskond asustati arvatavasti 5.–8. sajandil ja ta kuulus Repeli muinaskihelkonda. Viljakandev muld soodustas jõukuse teket. Muistne Kadrina kihelkond hõlmas nüüdse Kadrina valla ja osi endisest Vihula vallast. Muinaslinnused asusid Mäeotsa linnamäel (Võduveres) ja Neeruti Sadulamäel. Saksa ristirüütlid jõudsid sinna 1219. aastal.

1220 kinnitasid piirkonnas kanda taanlased. Muinaskihelkondade põhjal hakati looma kirikukihelkondi – maa-alasid, mis moodustasid kiriku ümber vaimuliku tegevuse piirkonnad. Kihelkonna esialgne nimi Torvestvere lühenes hiljem Tristferiks, Gustav Johannes Beermanni andmetel Kadrina kiriku juures Kruusimäe veerul asunud Tristwere küla järgi.

Kihelkonnas oli tol ajal 35 küla, kokku 3000–4000 elanikuga. Kristlik kogudus arvatakse olevat loodud olevat aastal 1231. Esimene pühakoda rajati pühasse hiide, kuhu eestlasedki oma sõdalasi matsid. Praegune kivikirik ehitati 15. sajandil samasse paika. 1596. aastal on kirikukroonikas esmamainitud püha Katariina (St Catharinae) nime. Sellest koguduse kaitsepühaku nimest kujunes ajapikku tänane nimi – Kadrina.

Kadrina palvemaja

Tänapäevaste nimedega Pargi ja Viru tänava ristmikust loode poole jäävate suurte puude alla kerkis 1851–1853 vennastekoguduste palvemaja, millest kujunes sotsiaalse ja kultuurilise elu keskus. Koguduse tegevus keelustati 1948 ja 1949 võeti see riigi omandusse. Seejärel asus seal tarbijate kooperatiivi ladu. Hoone otsas asunud korteris jõudis elada ka mõni perekond, kui hoone käi peagi tühjaks ning lammutati 1956.

Olulise tõuke Kadrina kujunemisele andis aasta 1870, mil remonditi Kadrina kirikumõis ja valmis Balti raudtee (Tosno–Paldiski raudtee) koos Kadrina raudteejaamaga – see oli oluliseks mõjuriks sealse majanduselu kujunemisel. Kiriku ja raudteejaama vahele tekkis 19. sajandi lõpuks alevik – esmalt kujunenud nn kirikuküla ja seejärel tekkinud nn jaamaküla kasvasid kokku.

1896. aastal avati Kadrina palvemajas apteek ning 10. novembril 1989 seati samasse sisse viie voodikohaga haigla. Lisaks alustas hoones 1987. aastal tegevust raamatukogu, kus oli juba sama aasta lõpuks 143 eestikeelset teost. Ühtlasi loodi 1889. aastal vaestekassa, mille kaudu aidata raskustesse sattunud inimesi. Sajandi lõpuks suleti ka kolm kohalikku kõrtsi (Kruusimäe, Päri ja Trahteri kõrts). Trahteri kõrtsihoones tegutses seejärel laatsaret ja alates 1905. aastast apteek.

30. septembril 1902 avati Kadapiku külas pastor Johannes Heinrich Lutheri, vallakirjutaja Aleksander Krimmi ja köster Joosep Siiaku eestvedamisel Kadrina kihelkonnakool. Kooli oli aga keeruline rahastada ning sellega tegelemiseks loodi eraldi selts. 23. oktoobril 1906 saadi luba asutada Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi osakonnana Kadrina Hariduse Selts, mis sai iseseisvaks organisatsiooniks järgmisel aastal ning taastas hariduse andmise. 1906. aastal renditi koolimajaks elamu Rakvere tee ja Viru tänava nurgal, kus toimus õppetöö kuni 1939. aastani.

Esimesed elektriliinid ehitati Kadrinasse juba aastatel 1919–1920. Martin Tiitso rajas Kadrina alevi jaoks Undla veskisse peamiselt vee jõul töötava jõujaama.

1926. aastal rajati unikaalne maakividest mälestussammas esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele.

Kadrina esimese seltsimaja ehitus

1930. aastal sai valmis Hariduse Seltsi Maja (rahvamaja). See oli juba teine Hariduse Seltsi maja. Esimene ehitati 1912. aastal peaaegu samasse kohta Kruusimäe kõrtsi lõunaküljele ja lammutati vahetult enne uue maja ehituse algust. 1939. aastal võeti kasutusse uus Kadrina koolimaja.

Senine madalpingevõrk ehitati 1940. aastal täielikult ümber ning Kadrinasse rajati oma alajaam. Kui varem sai voolu ainult päeval, siis nüüd oli Kadrina sadakonnal voolutarbijal võimalik üle minna ööpäevaringsele tarbimisele. Samal perioodil valmis ka Kunda-Rakvere-Tapa kõrgepingeliin. 1941. aastal viisid aga taganevad vene väed ära Kunda jõujaama mootorid ja turbiini. Vooluandmise taastas alevis Martin Tiitso, kes paigaldas 50 kW generaatori. 1942 jõudis Kundasse uus turbiin, mis taastas varasema olukorra, ning sõjaaegne puudus petrooleumist aitas kaasa sellele, et samal aastal jõudis elekter juba igasse Kadrina majja.

Kadrina külanõukogu hoone pärast valmimist 1970. aastatel. Tänapäeval tegutseb seal raamatukogu

1945. aasta algul alustas tegevust Kadrina haigla. Asutus kolis 1950. aastal ümber Undla mõisasse, mis oli juba 1922 moodustatud Kadrina maa-arstijaoskonna kasutusse antud.

Koolimajale tehti juurdeehitust 1963., 1984. ja 1987. aastal. Kooli staadion valmis 1972. aastal.

1972. aastal rajati Viru tänavale hoone külanõukogu tarbeks, mille teisel korruses asus telefonikeskjaam. 1995. aastal pakuti hoonet Kadrina raamatukogule, mis kolis sinna 1997. aastal pärast remondi lõppu. Taas renoveeriti hoonet 2011–2012.

Kadrina laululava avati 1979. aastal.

Kadrina kunstidekool alustas tegevust 1989. aastal.

1994. aastal asutati Kadrina Tervisekeskus. 1998. aastast tegutses tervisekeskus Rakvere tee 1 korterelamus ning 2020. aastal valmis uus hoone Viru tänaval.

Haridus

Kadrina Lasteaed Sipsik

Lasteaed Sipsik

Esimene lastesõim avati Kadrinas 1945. aastal. Sealt koliti edasi Aasa tänavale ning 1977. aastal lasteaiaks ehitatud majja Pargi tänaval. 1980. aastate alguses sai lasteaia nimeks Sipsik.

Pärast Hulja Lasteaed-Algkooli sulgemist 2002. aastal kuuluvad Kadrina Sipsiku koosseisu ka Hulja kaks lasteaiarühma.

Kadrina lähistel Vohnja mõisa härrastemajas tegutseb alates 1993. aastast ka Vohnja lasteaed-algkool.

Kadrina Keskkool

Kadrina Keskkool

1902. aasta sügisel alustas Kadrina lähedal Kadapiku külas tegevust kihelkonnakool, mis tegutses ühe aasta. Seda loeb Kadrina kool ka enda ajaloo alguseks. 1906. aastal avati kool taas Kadrina Katariina koguduse õpetaja Johannes Heinrich Lutheri eestvõttel.

1920. aastast läks kool Undla valla haldusse ning sel ajal õppis seal 151 õpilast. 1937. aastal otsustati rajada uus koolimaja. Rajatud hoone on praeguse koolimaja A-korpus ning õppetöö algas seal 1939. aasta sügisel. 1957. aastal muudeti kool keskkooliks.

Järgmine juurdeehitis (praegune B-korpus) avati 1963. aasta algul. 1972. aastal valmis kooli staadion. 1984. aastal lisati praegune C-korpus ja 1987. aastal aulakorpus.

2020. aasta sügise seisuga õppis Kadrina Keskkoolis 614 õpilast. Gümnaasiumiastmes võimaldab kool õpet kolmes õppesuunas: humanitaar-sotsiaalsuunas, loodusteaduste suunas ja insener-tehnoloogilises suunas. Insener-tehnoloogiline suund on aluse andnud ka võistlusele CADrina.

Kadrina kunstidekool

Kadrina Kunstidekool loodi 1989. aastal tollase Keskkooli direktori Otto Ameri eestvõttel. 1992. aastast haldab kooli Kadrina Vallavolikogu. Algusest peale töötab kooli direktorina muusikaõpetaja ja dirigent Eve Vunk.

Koolis antakse muusika- ja kunstiõpet, aastatel 1990–2011 oli õppekavas ka tantsukoolitus. 2020. aastaks oli huvikooli lõpetanud 200 õppurit, kelle seas oli 127 muusikaosakonna, 30 kunstiosakonna ja 43 tantsuosakonna lõpetajat.

Kultuurielu

Kultuurimälestised

Vabadussõja mälestussammas Kadrina kirikuaias

Ehitismälestistest asub Kadrinas Kadrina kirik. Kadrina kirikuaed ja kalmistu on arvatud nii ehitis-, ajaloo- kui ka arheoloogiamälestiseks. Kirikuaias on eraldi ehitismälestistena arvele võetud kirikuaia kabel ja piirdemüür ning ajaloomälestistena Vabadussõja mälestussammas ja Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) haud. Ajaloomälestisena on arvele võetud ka Pargi ja Viru tänava liitumiskoha lähistel paiknev II maailmasõjas hukkunute ühishaud. Kunstimälestisteks on arvatud mitmed esemed kirikus ja mõned hauaplatsid kirikuaias. Arheoloogiamälestiseks on arvatud vahetult Kadrina piiridest välja jääv asulakoht, mis jääb raudteest vahetult lõunasse ja Loobu jõest läände.

Rahvamaja

 Pikemalt artiklis Kadrina rahvamaja

Kadrina rahvamaja

1907. aastal asutatud Kadrina Hariduse Selts seadis oma tegevuse eesmärgiks kodupaiga kultuuri- ja hariduselu edendamise. Seltsi esimene esimees oli Kadrina koguduse köster Joosep Siiak, edasi aastail 1909–1936 vallakirjutaja Aleksander Krimm. Oma eesmärkide saavutamiseks otsis selts võimalusi raha kogumiseks. Peamist võimalust selleks nähti isetegevuses: näitemängud, laulukoorid ja rahvatantsud tulupidudel, nende korraldamiseks puudus aga peoruum. 1912. aastal ehitati püünega seltsimaja Kruusimäe kõrtsi lõunaotsa.

1930. aastal sai Aleksander Krimmi eestvedamisel ja rahva annetuste toel valmis uus rahvamaja, mis ehitati ühiste jõududega vaid viie kuuga. Avara lavaga saali, esinejate tubade, kinoaparaadiruumi, suure pliidiga perenaiste seltsi toa, sisseehitatud seifiga pangaruumide, raamatukogutoa, einelaua, kaitseliidu ja naiskodukaitse ruumide ning ärklikorrusel asunud korteritega oli Kadrina rahvamaja pikka aega suurim maarahvamaja Eestis. Kadrina Ühispank, mida juhtis Magdaleena Mathilde Leet, asus hoone lõunatiivas, põhjapoolses tiivas oli einelaud, mida pidas lavastaja ning karakternäitleja Eduard Lammer.

Sõjaeelsetest isetegevuse entusiastidest on teada koolijuhataja Paul Pedisson näitleja ja näitejuhina, õpetajad Veera Kuriks, Valter Riispapp, Magda ja Karl Ross näitlejatena, Jaan Laur, Elmar Liiv ja August Nõmmaru pasuna- ja laulukooride dirigentidena. Koorijuht oli ka tolleaegne kohalik kirikuõpetaja Johannes Heinrich Luther.

Sõja järel määrati esimeseks rahvamaja juhatajaks Juuli Olla (1944–1946), tema järel töötasid sel ametikohal Boris Alas (1946–1947), Lilli Kadak (1947–1948), Evald Nelke (1948–1949), Olga Niinesalu (1949–1963), Ott Vaks (1963), Alvi Näripäe (1963–1970), Ene Kaldamaa (1970–2012), Helena Mägi (2012–2019). Alates aastast 2019 juhib Kadrina kultuurielu Ahto-Lembit Lehtmets.

Raamatukogu

Kadrina valla raamatukogu

 Pikemalt artiklis Kadrina valla raamatukogu

1912. aastal asutatud kohalik raamatukogu, mis töötas aastakümneid 1930. aastal valminud rahvamajas, asub alates 1997. aasta aprillist omaette majas Viru tn 2, endises külanõukogu hoones.

2002. aastal ühendati Kadrina raamatukoguga ümberkaudsed väiksemad raamatukogud ning Kadrina raamatukogust sai juhtiv ja koordineeriv keskus Hulja, Kihlevere ja Vohnja filiaali ning Ridaküla laenutuspunktiga. 2006. aastal liitus filiaalina ka Viitna raamatukogu.

Raamatukogu juurde 1975. aastal loodud Eesti NSV raamatusõprade ühingu Kadrina algorganisatsioonist (eestvedajad Hilja Hunt, Tiiu Uusküla ja alates 1978. aastast Ene Heide) kasvas 2009. aastal välja MTÜ Kadrina Kirjandusklubi. Klubi asutajaliikmed olid Jaanus Reisner, Ene Heide ja Tiiu Kaare.

Kadrina valla raamatukogu direktor on alates 2002. aastast Ene Heide, kes varem (alates aastast 1978) töötas Kadrina raamatukogu juhatajana.

Mälestusmärgid

Teet Suur koos Ristisalu esialgse maketiga 2015

Kadrina Vabadussõja mälestussammas püstitati 1926. See lõhuti 1941. aastal ja taasavati 23. juunil 1990.

28. septembril 1995 avati kirikuaja kõrval haljasalal mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunutele. Kadrina inimesi hukkus katastroofis neli.

17. septembril 2000 avati ka mälestusmärk nimetuile ohvreile, kes hukkusid 1944. aasta septembris.

Samuti paikneb Kadrinas II maailmasõjas hukkunute ühishaud.

Skulptuurid avalikus ruumis

Kadrina Keskkooli kõrval asub eesti keele kui emakeele ausammas. Ajakirjanik Rein Siku eestvedamisel ja annetustest kogunenud raha toel valminud monument avati pidulikult 21. mail 1994. Aabitsakuke stiliseeritud pead kujutaval rahnul on kiri "Sõna seob".

2019. aasta hingedepäeval (2. novembril) avati Kadrina ristisalu. Mõttega väärtustada vanu metallriste, mida kiriku kõrval roostetas sel ajal sadakond, ja eksponeerida neid kunstilise ristisaluna, tulid 2015. aasta aprillis välja ajakirjanik Rein Sikk, vallavolinik Ülo Kais ja Kadrina Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson. Idee teostamisse kaasati kunstnik Teet Suur, kes on spiraalikujulise maketi "Maa ja taeva vahel" autor, ning maastikuarhitekt Rait Karus. Ristisalu ehitas vald MTÜ Arenduskoda abil ja LEADER-programmi meetme toel.

Kadrina Ristisalu makett 2015, autor Teet Suur

Majandus

Okupatsiooniajal tegutses Kadrinas Eesti Põllumajandustehnika Tootmiskoondis (EPT) – Kadrina EPT. Selle põhitegevuseks oli traktorite kapitaalremont ja ebastandardsete seadmete valmistamine, aga selle all tegutses ka 50-liikmeline ehitusbrigaad. 1951. aastal asutatud Kadrina masina-traktorijaamast välja kasvanud tööstusettevõte tegutses aastail 1964–1995.

• 
• 
• 
• 
• 
• 

Samuti oli sel ajal alevikus mitme Rakvere ettevõtte (tärklise- ja siirupikombinaadi, kaubandusinventaritehase, piimakombinaadi) tsehhe, teeninduskombinaadi "Viru" töökodasid ja "Kalevipoja" kolhoosi jahuveski. Aleviku lähistel tegutses ka tootmiskoondise Flora tehas.

Pixner OÜ tootmishoone

Tänapäeval on tööstuses esikohal metalli ja puitu töötlevad ettevõtted. Puidutööstusest on esindatud Flexa Eesti AS (mööbel ja mööblidetailid), AS Plokk (lille-, pesa-, veinikastid jms) ja Pixner OÜ (mööbel). Metallitööstusest on esindatud Technobalt (HeTi Pere OÜ läks Technobaldi koosseisu aastal 2014; keevitus- ja konstrueerimistööd) ja Inmet OÜ (metalli töötlemine). Ehitusmaterjalide tööstusest on esindatud AS Reideni Plaat (soojustusmaterjalid). Keemiatööstust esindab HAKA Plast OÜ.

Tristvere kohvik Kadrinas

Teenindavast tootmisest on esindatud autode hoolduse ja remondi ettevõte Nuka Auto, OÜ Kadrina Kommunaal, AS Kadrina Soojus ja OÜ Oto Ehitus. Teenindusettevõttena tegutseb ilusalong Elis.

Kaubanduses on esindatud Konsum, Grossi toidukaubad, Valge pood ja Meie Toidukaubad.

Toitlustusettevõtetest tegutseb alevikus Tristvere kohvik. See on rajatud kunagise Trahteri kõrtsi kohale ning samas tegutseb ka autohooldustöökoda. Toitlustusasutustest tegutseb asulas ka Tõlla trahter.

Religioon

Kadrina kirik

 Pikemalt artiklis Kadrina kirik

Kadrina kirik talvel

Praegune Kadrina Katariina kirik, mis algul kandis nimetust Tristfer (kirikuraamat 1595), oli Kadrina kihelkonna peakirik. See on 15. sajandi keskpaigast pärinev sakraalehitis, mille puhul on tõenäoline oletada kaitsefunktsiooni. Sellele viitavad kõrgel asetsevad kitsad aknaavad, mis hiljem on ümber ehitatud. Paksud müürid ja võlvipealsed võimaldasid kasutada kirikut pelgupaigana.

Esmalt, ca XV saj III veerandil, asus samas paigas väiksemast nelinurksest võlvitud koorist ja võlvimata pikihoonest koosnev tornita algkirik. Sama sajandi lõpus võlviti see kolmelööviliseks gooti stiilis kodakirikuks ja selle juurde ehitati samasugune madala võlviga käärkamber. Ilmselt samast ajast pärinevad ka kirikut väljast toestavad tugevad kontraforsid. Kiriku lääneseinas varem asunud kaks romaani stiilis petiknišši viivad mõtte sellele, et ehitust alustati romaani stiilis, jätkati aga gooti stiilis. Ristvõlvid on servjoonelised, piilarid neljatahulised, konsoolid trapetsikujulised.

Kirikus on 1490. aastatest pärinev Kristuse figuuriga saarepuust krutsifiks, mis on sisustuses ainus meie ajani säilinud asi, mis on umbkaudu sama vana kui kirikuhoone ise.

Põhjasõja ajal, 1702. aastal sai kirik tulekahjus rängalt kannatada. Kogudus püüdis kirikut võimalikult ruttu korrastada, et jumalateenistused võiksid toimuda, ehitati hoonele ajutine laudkatus. Aastatel 1741–1752 tehti kirikus põhjalik remont, mille käigus kirik ja torn said ka uue katuse.

1818. aastal sai Kadrina kirik uue kellatorni.

Kadrina kiriku orel, mille ehitas Läti orelimeister Carl Alexander Herrmann (1847–1926), valmis 1877. aastal Peterburi Jeesuse kiriku saksa-läti koguduse jaoks. Kadrina Katariina kogudus otsustas 1895. aastal asendada kiriku senise, 1849. aastal Tallinnas korraldatud oksjonilt ostetud oreli suuremaga. Kiriku kroonikaraamatus on kirjas, et detsembris 1895 sai kirik 1350 rubla eest uue 18 registriga oreli, mis osteti Peterburi Jeesuse Läti kirikult. Katariina kiriku vana oreli ostis endale Haljala kiriku Käsmu kabel.

Kirikuõpetajad

Mitmed kohalikud pastorid on paljud jätnud jälje ka eesti kultuurilukku.

Heinrich Stahl (1600–1657), kes teenis Kadrinas 1633–1638, oli eesti vanema kirjakeele looja. Kadrinas kirjutas ta oma peateose – „Käsi- ja koduraamatu” – II–IV osa ning ka esimese eesti keele õpiku „Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637).

Reiner Brocmann (1609–1647) teenis Kadrinas 1639–1647. Tema kirjutatud on esimesed eestikeelsed ilmalikud kunstiküpsed luuletused.

Joachim Gottlieb Schwabe (1754–1800) teenis Kadrinas 1796–1800. Eesti varasemas luuleloos on tema eestikeelsetel kalendriluuletustel tähtis koht.

Arnold Knüpffer (1777–1843) teenis Kadrinas aastail 1800–1843. Knüppfer kavatses kirjutada põhjaliku eesti keele grammatika ning asus pastoritöö kõrvalt panema eheda keelematerjali saamiseks kirja eesti rahvaluulet. Nii saigi temast hinnatud rahvalaulude koguja ja kirjapanija – üle poole tuhande kirjutas ta üles ise. Ta on avaldanud ka eesti keele mütoloogia ja ajalookäsitlusi. Tema kalm kirikutorni jalamil on tähistatud massiivse malmristiga. Kadrina kirikus ristis Arnold Friedrich Johann Knüpffer 22. detsembril 1803 nädalavanuse Friedrich Reinholdi, keda tema hilisemast elust tunneme perekonnanimega Kreutzwald.

Gustav Johannes Beermann (1870–1945) teenis Kadrinas kirikuõpetajana aastail 1919–1941 ning oli 1919–1937 ka Ilumäe koguduse õpetaja. Beermann pidas jumalateenistusi ka Tapal asunud sõjaväeosades ning andis usuõpetuse tunde nii Kadrina algkoolis kui ka Tapa ühisgümnaasiumis. Aastatel 1933–1941 oli Beermann EELK Viru praostkonna praost (algul valiti abipraostiks ja septembris 1935 eluaegseks Viru praostiks). 1941 asus ta ümber Saksamaale. Beermanni kavandi järgi rajati kiriku juurde Vabadussõjas langenute mälestuseks Kadrina Mälestuskalju.

Knüpfferi ja Stahli auks ja mälestuseks avati 17. detsembril 2000 mälestustahvlid kiriku välisseinal peasissepääsu läheduses. Beermanni, Brocmanni ja Schwabe mälestustahvel avati samas 6. juunil 2004. Lisaks on seal mälestustahvel Otto Harpele.

Kogudus

 Pikemalt artiklis Kadrina Katariina kogudus

Kristlik kogudus arvatakse olevat loodud olevat aastal 1231. See kuulub Viru praostkonda (varem Järva praostkonda). Koguduse õpetaja on Meelis-Lauri Erikson, organist Külli Erikson. Juhatuse esimees on Jaanus Reisner.

Kadrina kalmistu

Kadrina kirikuaed Maa-ameti kaldaerofotol

 Pikemalt artiklis Kadrina kirikuaed

Kui loodi kogudus, tekkis vajadus koha järele, kuhu surnuid matta. Esimesed lahkunud maeti kiriku juurde, kui mitte kohe kirikusse sisse põranda alla. On teada, et mõisnikke ja kirikuõpetajaid maeti altaripõranda alla ning köstreid orelivääri ette, 17. sajandil ka talupoegi pingiridade alla.

Kirikut ümbritsev plats, mille piirideks kolmest küljest müür ja neljandast küljest surnukabeli tagant idast läände kulgev mõtteline joon, olnud surnuaiaks. Surnuaia põhjavärava ees olnud häbipost, kuhu seotud paljastatud ülakehaga karistatavaid, et neid peksta. Samast väravast sisenedes paremat kätt olev nurk kandnud katkuaia nime, sest sinna olevat ilmselt Põhjasõja ajal või isegi enne seda maetud neid, kes surid katku. Kui kaevati tulevase vabadussamba vundamendi alust, tulid sealt lagedale muistsed hauad. See avastus näitas, et kalmistuna oli seda kohta kasutatud juba ammu enne ristiusu tulekut.

Kalmistut on juba vanast ajast peale ümbritsenud kivimüür. 1757 kõneles Samuel Nauhausen sellest oma kirikukroonikas kui lagunenust. 1812 on juttu sellest, et surnuaia müüre kaeti muruga. 1878 õnnistas õpetaja Lemm surnukuurist lõuna poole rajatud uue surnuaia. See tähendab kalmistu alla lisaks võetud maatükki surnukuuri ja Kruusimäe kõrtsi vastas mäest alla läände viiva tee vahel. Vöörmündrite ja leerilastega istutati nii sinna kui ka kiriku ümber ilupuid. Et selleski kalmistu osas tuli mõne aja möödudes kätte ruumikitsikus, võeti Eesti valitsuse algusaastail lääne poolt juurde uus järk ja 1950. aastate alguses veel üks järk jõe poole.

Tervishoid

Arstid Kadrinas

Aastad	Arst
1924–1936	Gerda Ludmilla Bürger
1936–1949	Hilda Espenberg
1949–1952	Ivan Dimitriev
1951–1957	Leida Rannu
1956–1965	Elga Soobik
1958–1963	Enno Alfred Kõiv
1957–1958	Hedvig Hussar
1958–1961	Viivi Ansip (Tiidor)
1961–1964	Ülo Kurik
1964–1969	Georg Karaste
1965–1967	Ferdinand Rand
1969–1972	Luule Kaldma (Teemusk)
1969–1973	Tiiu Eller
1969–1988	Ellen Tõevere (lastearst)
1974–1979	Linda Prost
1972–1979	Tõnis Randlane, Liivi Randlane
1975–1994	Helle Mesi
1978–1983	Ilmar Merisalu
1979–2001	Ene Lehtla
alates 1982	Astrid Inno
alates 1982	Heli Truuver
alates 1988	Laili Konist

Apteek

Kadrina esimesed tervishoiuasutused rajas meditsiiniõde Pauline Johanna Heinrichson (rahva seas tuntud kui õde Paula) Vennastekoguduse palvemajja, asutades lisaks pühapäevakoolile sinna ka neljakohalise hospidali ja väikese mitteametliku apteegi.

Kadrinasse ametliku apteegi asutamise loa taotlejatele ütles kubermanguvalitsus järjest ära: eitava vastuse said proviisorid A. Jacoby 1902. aastal, W. Scheffel 1904. aastal, Franz Eglon ja Karl Roosmann 1905. aastal. Aleksander Roosel oli lõpuks edu ja ta sai kubernerilt loa 1905. aasta detsembris. Aprillis 1906 vaadati üle ruumid Trahteri kõrtsihoones, kus varasema Jaapani sõja ajal olevat olnud laatsaret. Luba allkirjastati 11. aprillil 1906 (ukj 24.04.1906). Roose töötas apteegis üksinda. 1914 ta haigestus, mistõttu oli sunnitud apteegi edasi müüma. Uueks omanikuks sai 10. juulil 1914 (ukj) proviisor Rudolf Vallner, kes omakorda müüs apteegi 2. juulil 1917 edasi proviisor Franz Eglonile.

Ado Lillimägi opteerus 1920. aastail Venemaalt Eestisse, kui apteek asus veel nn Trahteri kõrtsis ja ostis selle Franz Eglonilt. Lillimägi ehitas apteegi ja oma pere tarvis ilusa ruumika mansardkorrusega maja Viru tänava ja Tapa tee nurgakrundile (praegu Viru tn 11). Apteek koliti uude majja 1931. Peremees Ado Lillimägi oli 1928. aastal surnud, kuid perekond pidas apteeki temata edasi ja ehitas lõpuni ka uue maja, kus apteegi müügiruum oli hoone põhjapoolses tiivas. Lesk Hilda Lillimägi andis apteegi rendile. Ka tütar Hilja õppis farmatseudiks ja pidas pärast abielu Ülo Kriguliga apteeki edasi, kuni see seoses nõukogude võimu tulekuga natsionaliseeriti.

Samas majas töötas apteek kuni 1995. aastani. Siis koliti see ümber Tehnika tn 1 majja, kus oli üks korter kohandatud apteegi nõuetele vastavaks. Seal sulges apteek uksed aastal 2016. Sama aasta suvest töötab Coopi poega ühe katuse all Südameapteek.

Meditsiin

 Pikemalt artiklites Kadrina haigla ja Kadrina Tervisekeskus

Kadrina Tervisekeskus

1921. aasta veebruaris jagas Undla vald Undla mõisa maid ning otsustas anda arstiringkonna käsutusse ringkonnaarstile määratud talukoha nr. 48 Undla mõisa südames ja ruumid riigi kätte võetud mõisahäärberis. Need läksid kasutusse, kui aastal 1922 moodustati Kadrina maa-arstijaoskond. Esimese jaoskonnarstina pakutakse kedagi naisarst Goldbergi.

Kadrina haigla alustas tööd 1. jaanuaril 1945 Jõe tn 5 (nüüd Jõe 7) majas. Majaomanik, teemeister Robert lves oli 1944. aastal koos perega Eestist lahkunud. Haigla-ambulatoorium koos sünnitusmajaga kandis nime Virumaa Maa-arstijaoskonna Kadrina haigla. 1950. aastal kolis haigla Undla mõisasse – tänapäeval on need hooned Kadrina hooldekodu kasutuses – ja Jõe tänava majja viidi järgmisel aastal üle seni Viru tänavas tegutsenud lastesõim.

Hambaarstidest on Kadrinas tegutsenud Liivia Kristapson (aastatel 1957–1960) ja Liivi Lomp (aastatel 1960–1994).

Kadrina Tervisekeskus asutati 1994. aastal. Aastail 1998–2020 töötas tervisekeskus Rakvere tee 1 kortermajas, septembris 2020 koliti aga just tervisekeskuse jaoks ehitatud uude majja Viru tänav 6.

Uues keskuses on ruumid kolmele perearstile ja nende pereõdedele, tegutseb ka hambaravikabinet. Ruumid on ka füsioterapeudile, ämmaemandale ja koduõele. Eraldi sissekäiguga hooneosas loodetakse tulevikus näha apteeki.

Sport

New Generation Mini Cup Kadrinas 2014. aastal

Kadrina Keskkooli staadion on nelja jooksurajaga täismõõtmetega staadion. Staadioni servas asub jõulinnak.

Rajatised

Võistkonnad

Sportlased

Treenerid

Traditsioonilised võistlused

Terviserajad

Võimlemisrühmad, tervisesport

Turvalisus

Kadrinas aadressil Pargi 3 tegutseb vabatahtlik päästekomando. Komandopealik on Raido Nagel.

Pilte

• 
  Kadrina jaama allee sügisel
• 
  Bussipeatus pärast uue kunstilise lahenduse loomist 2015. aastal
• 
  Grafiti Kadrina laululava küljeseinal (autor PRTKR, 2014)
• 
  Grafiti Kadrina rahvamaja abihoonel (autor PRTKR, 2014)
• 
  Kadrina paisjärv
• 
  Hobujõu ausammas Kadrinas
• 
  Kadrina kirikuaia kabel
• 
  Kadrina laululava

Vaata ka

• Kadrina põllumeeste konvent

Kirjandus

• Leppik, Eduard (2000). Kultuurilooline Kadrina. Rakvere: Shalom

Välislingid

 Kadrina – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis