Jäälind
| See artikkel räägib linnuliigist; perekonna kohta vaata artiklit Jäälind (perekond) |
| Jäälind | |
|---|---|
|
Jäälind Ahja jõel | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Siniraalised Coraciiformes |
| Sugukond |
Jäälindlased Alcedinidae |
| Perekond |
Jäälind Alcedo |
| Liik |
Jäälind |
| Binaarne nimetus | |
|
Alcedo atthis (Linnaeus, 1758) | |
|
Kollane – suvepoolaastal. Roheline – aasta ringi. Sinine – väljaspool pesitsusaega. | |
Jäälind (Alcedo atthis) on jäälindlaste sugukonda jäälinnu perekonda kuuluv lind.
Jäälind on saanud teadusliku nime Alcedo vanakreeka mütoloogia tegelase Alkyone järgi, kes muudeti jäälinnuks[2]. Alcedo on Alkyone ladinakeelne nimekuju.
Esimesena kirjeldas jäälindu teaduslikult Carl Linné 1758. Jäälind on soodsas seisundis liik.
Jäälind valiti Eesti 2014. aasta linnuks.[3]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Jäälinnu keha on 16–20 cm pikk, kaal 38–45 g. Tiivad on lühikesed ja laiad ning 7–8 cm pikad[4]. Saba on lühike ja sirge lõikega[4]. Nokk on pikk, sirge ja järsult eenduva ülanokaharjaga[4].
Jäälinnu pea, selg ja tiivasuled on lasuursinised, pealagi mustjate ja helesiniste põikvöödikestega. Silmaalune riba ja kõrva kattesuled on ookerjad. Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Kurgualune ja osa kaelast on valged, pugu küljed helesinised. Tüürsuled on taevassinised, mustade suleroodudega. Nokk on must, jalad lihakarva punased.[4]
-
Jäälind Ahja jõel
-
Lendav jäälind Tšehhis
-
Jäälind saagi tabamise hetkel
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Jäälind on levinud peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud Skandinaavia kesk- ja põhjaosa. Soomes elab ta lõunarannikul, Venemaal ida poole Uuralite ja põhja poole Komini. Aafrikas elab ta Saharast põhja pool.
Aasias elab jäälind Põhja-Türgis, Kaukaasias, Lääne-Iraanis, Altais, Ida-Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Tadžikistanis, Usbekistanis (välja arvatud Karakalpakkia), Indias, Lõuna- ja Ida-Hiinas, Mandžuurias, Ida-Mongoolias, Venemaal umbes Amuuri jõgikonnas, Sahhalinil, Koreas, Jaapanis, Kagu-Aasias (välja arvatud Malaka poolsaar), Sulawesil, Timoril, Uus-Britannia saarel ja Saalomoni saartel.
Levila põhjaosas on jäälind rändlind, lõunaosas paigalind[4]. Talvel võib teda kohata Lääne- ja Lõuna-Euroopas, kaasa arvatud Briti saartel (välja arvatud Šotimaa), Taanis ja Lõuna-Skandinaavias. Põhja poolt rändavad jäälinnud kõikjale Vahemere ja Pärsia lahe rannikule, Egiptuses ka Punase mere rannikule ja Niiluse orgu. Talvel elab ta veel suuremas osas Türgist, Taga-Kaukaasias, Lääne-Iraanis, Indias, Lõuna- ja Ida-Hiinas, Jaapanis (välja arvatud Hokkaido), Kagu-Aasias, Filipiinidel, kõikjal Indoneesias, Uus-Britannia saarel ja Saalomoni saartel.
Eestis on ta harv haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 200–500 paarile, talvist arvukust 20–100 isendile[5].
Pesitsemine ja elupaigad
[muuda | muuda lähteteksti]Jäälind elab järskude kallastega vooluveekogude ääres, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool, eelistades neid, mille kaldad on kaetud põõsaste ja puudega. Mägedes võib ta pesitseda kuni 2 km kõrgusel asuvate järvede ääres.[4]
Jäälind teeb pesa kaldaliiva uuristatud käiku. Selle kraabivad mõlemad vanemad oma nokaga, heites lahtikaabitud pinnase jalgadega välja. Olenevalt pinnase kõvadusest kulub selleks tööks 7–12 päeva. Selle aja jooksul valmib 3–10 dm pikkune rõhtne käik, mis lõpeb pesakambriga. Pesaava on peaaegu alati puuoksaga varjatud. Nagu kõik urus pesitsevad linnud, ei tee jäälindki pärispesa. Munetakse paljale pinnasele, vahel on selles vähene kulurohust vooderdis. Aastate jooksul koguneb pessa vooderdis kalaluudest ja -soomustest, putukate kattetiibadest jne. Pesaurg on väga räpane, kihab kärbsevastsetest ja lehkab. Sama urgu kasutavad linnud järjekindlalt mitu aastat.[4]
Kurnas on 6–7 muna, mida emaslind haub 19–21 päeva. Mune võib olla ka vähem või rohkem. Nad on läikivvalged ja peaaegu ümmargused. Hauvad mõlemad vanalinnud vaheldumisi. Pojad kooruvad paljastena. Hiljem ilmuvad neile tuppedega kaetud suled ja siis näevad pojad natuke siili moodi välja.[4]
Poegi toidab ainult emaslind, kuigi isaslind viibib samuti pesa lähedal. Juuni keskel või lõpul lõpetavad emaslinnud poegade üleskasvatamise ja asuvad looma teist kurna. Uuesti hakkavad nad munema juuni lõpul või juuli algul. Kuid pärast pesitsusaega isas- ja emaslinnu suhe lõpeb ja nad lähevad teineteisest lahku.[4]
Eestis eelistab ta elada kõrgete kallaste, kiire voolu ja selge veega jõgede ääres. Pärast pesitsemist saab teda kohata ka teistsuguste veekogude ääres, isegi mererannikul.[4]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Jäälind sööb peamiselt kalu, kelle pikkus ei ületa 6 cm. Ta sööb ka putukaid ja teisi selgrootuid, eriti kiilivastseid. Ta võib süüa ka limuseid, pisivähke ja usse. Õige harva sööb ta väikesi konni.[4]
Jäälind istub sageli kaua liikumatult vee kohale ulatuval oksal või veest välja ulatuval kivil ja seirab saaki. Kui saak lähedale tuleb, siis võtab jäälind ta kinni. Jäälind võib ka veepinna kohal lennata ja isegi tiibadega vehkides vee kohal paigal seista. Sealjuures ta kord tõuseb, kord laskub. Saaki nähes ta sukeldub pisut, haarab selle ja kannab selle pessa või läheb tagasi uut saaki varitsema.[4]
Jäälind hangib toitu pesast kuni 1 km raadiuses.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International 2008, id=142112, Alcedo atthis. Vaadatud 11. oktoobril 2009
- ↑ Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia", lk. 100–102
- ↑ Aasta lind 2014 on jäälind Eesti Ornitoloogiaühing, 1. juuli 2013
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 "Loomade elu", 6. kd., lk. 310–311, tahvel 45
- ↑ Elts, Jaanus; Leito, Aivar; Leivits, Meelis; Luigujõe, Leho; Nellis, Renno; Ots, Margus; Tammekänd, Indrek; Väli, Ülo (2019). "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2013–2017" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. Vaadatud 19.11.2023.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kumari, Eerik 1939. Der Eisvogel, Alcedo atthis ispida L., ein neuer Brutvogel für den Pirita-Fluss (Estland). – Ornis Fennica 16 (1): 7–13
- Kumari, Eerik 1940. Jäälinnu levimisest ja levikust Eestis. – Vilbaste, Gustav (toim.). Looduskaitse II. Loodushoiu- ja turismi-instituut, Tallinn: 198–213
- Kumari, Eerik 1940. Zur Nistökologie des Eisvogels, Alcedo atthis ispida L., am Ahja-Fluss. Loodusuurijate Seltsi aastaraamat 45: 100–194
- Кумари, Ээрик 1949. Зимородок Alcedo atthis ispida L. в Эстонской ССР: Зоогеографическое и экологическое исследование. Афтореф. дис. канд. биол. наук. Тарту
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jäälind |
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Jäälind |
- Jäälind andmebaasis eElurikkus
- Sven Začek. Jäälind – põhjamaine kalliskivi Loodusõpe
- Jäälind Eesti Televisioon, "Osoon"
- Aasta lind 2014 on jäälind Eesti Ornitoloogiaühing, 1. juuli 2013
- Olav Renno. Jäälind, smaragd meie jõemaastikel Eesti Loodus 2005/9
- Helen Arusoo. Jäälind tõi auhinna 7. november 2000
- Eesti vabariigi valitsuse määrus: I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu
- "Lennart Lennuk: soojalembelist jäälindu kohtab jõe ääres" ERR menu, 30. juuni 2024