Surmatants

See artikkel räägib kunstimõistest; Lübeckis asunud Bernt Notke maali kohta vaata artiklit Surmatants (Lübeck); Tallinnas asuva autorikorduse kohta vaata artiklit Surmatants (Tallinn); 1991. aastal valminud filmi kohta vaata artiklit Surmatants (film)

---

Guyot Marchand. Surm tantsib kooliõpetaja ja rüütliga

Osa Clusone surmatantsumaalist

Arvutisimulatsioon Surmatantsu-maalist Berliini Maarja kirikus

Nørre Alslevi kiriku lääneseina surmatantsumaal

Surmatants freskol Hrastovlje kirikus Sloveenias

Surmatants on 14. sajandil alguse saanud maali- ja graafikamotiiv, kus kujutatakse surma, kes tantsusammudel võtab endaga kaasa inimesi. Eestis tuntuim seda motiivi kujutav maal oli Bernt Notke "Surmatants", mis on osaliselt säilinud Tallinna Niguliste kirikus ja mis on Lübecki "Surmatantsu" järgi loodud autorikordus .

Surmatantsu teema on leidnud kajastamist ja tõlgendamist ka pärast keskaega ning varauusaega kuni tänapäevani välja.

Kujutavas kunstis

Tuntumad surmatantsu kujutavad teosed on:

• Surmatantsu kujutav seinamaal Pariisis Süütalaste kalmistul (1424-1425, hävinud) ja selle osi kujutav hilisem puulõigete seeria Guyot Marchanti järgi
• Surmatantsu kujutav seinamaal Baselis (autor Konrad Witz või tema töökoda, hävinud)
• Lübecki Maarja kiriku "Surmatants" (1463, autor Bernt Notke, hävinud)
• Tallinna Niguliste kiriku "Surmatants" (15. sajandi lõpp, autor Bernt Notke, säilinud osaliselt)
• Surmatantsu kujutav illustratsioon Nürnbergi kroonikais (1493, autor Michael Wolgemut)
• Surmatantsu kujutav seinamaal Horvaatias Berami Maarja kirikus (1474, autor Vincent Kastavist, osaliselt säilinud)
• Surmatantsu kujutav seinamaal Sloveenias Hrastovlje Püha Kolmainsuse kirikus (autor Johannes Kastavist, osaliselt säilinud)
• Surmatantsu kujutav seinamaal Nørre Alslevi kirikus Taanis (autor Elmelunde meister, säilinud rahuldavalt)
• Berliini Maarja kiriku seinamaal surmatantsust (1490, osaliselt säilinud)
• Heidelbergi puulõigete seeria (trükitud raamat Heidelbergi ülikooli raamatukogus, 1455–1458)
• Surma triumfi ja surmatantsu kujutav seinamaal Bergamos Clusone Oratorio dei Disciplini välisseinal (umbes 1480, oletatav autor Giacomo Borlone, osaliselt säilinud)
• Hans Holbeini puulõigete seeria (1522–1526)
• Wenceslaus Hollari puulõigete seeria H. Holbeini järgi (1651)
• Alfred Retheli puulõigete seeria "Auch ein Todtentanz" (1848) taotleb Hans Holbeini kriitilise vaate jätkamist
• Max Slevogti õlimaal "Totentanz" (1896) kujutab musta riietatud tantsijannat maskiga ja aimatava kolbanäo ning musta maskiga kuju laval

Kirjanduses

• Johann Wolfgang Goethe ballaad "Totentanz" (1815)
• Charles Baudelaire'i luuletus "Danse macabre" kogumikus "Kurja lilled" (1857)
• Rainer Maria Rilke luuletus "Totentanz (1907)
• Gustav Meyrincki jutt "Bal macabre" (1908)
• August Strindbergi näidend "Surmatants" käsitleb surmatantsu abielupõrgu võrdkujuna
• Ödön von Horváthi draama "Glaube Liebe Hoffnung" kannab alapealkirja "Ein kleiner Totentanz in fünf Bildern" (1932)
• Berthold Brechti "Salzburger Totentanz" (1948)
• Neil Gaimani romaanis "Kalmisturaamat" ("The Graveyard Book") meenutatakse peatükis "Danse macabre" surmatantsumotiivi
• Stephen Kingi õuduskirjanduse ja -filmi žanri käsitlev raamat kannab pealkirja "Danse macabre" (1981)

Filmis

• "Пляска смерти", Aleksandr Volkovi tummfilm (1916) (hävinud)
• "Der Totentanz", Otto Ripperti õudus-tummfilm (1919, Fritz Langi stsenaarium)
• Dudley Murphy film-ballett "Danse Macabre" Camille Saint-Saensi muusikale (1922)
• Ingmar Bergmani filmis "Seitsmes pitser" (Det sjunde inseglet, 1957) on kaadrid, milles Surm juhib tantsijate rida

Vaata ka

• Vanitas
• Memento mori
• Ars moriendi

Välislingid

• Danse macabre. – On Art and Aesthetics
• Eine Gemeinschaft von Forschern, Künstlern und Sammlern stellt sich vot Totentanz. – Europäische Totentanz-Vereinigung
• Tea Gudek Snajdar. Dance of Death. – medievalwall.com (blogi)
• R. Horvat. The Dance of Death (a brief history of…) – Rearview Mirror (blogi)