Punahirv
| Punahirv | |
|---|---|
|
Isahirv | |
|
Emahirv | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Hirvlased Cervidae |
| Perekond |
Hirv Cervus |
| Liik |
Punahirv |
| Binaarne nimetus | |
|
Cervus elaphus Linnaeus, 1758 | |
|
Punahirve levila | |
Punahirv (Cervus elaphus) on üks suurimaid hirveliike hirvlaste sugukonnas.
Punahirv on asustanud suurema osa Euroopast, Kaukasusest, Anatooliast ja mõned osad Lääne- ja Kesk-Aasiast. Samuti on punahirv esindatud Atlase mägedes Marokos ja Tuneesias, mis on ainukesed punahirvede populatsiooni levikukohad Aafrika mandril. Punahirve on sisse toodud näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Peruusse, Uruguaysse, Tšiilisse ja Argentinasse. Punahirve liha kasutatakse maailma eri paigus toiduks.[2][3]
Punahirv on mäletseja, kellel on neljaosaline magu. Geneetiliste tõendite põhjal on punahirve kirjeldatud kui liikide gruppi, mitte kui ühte eraldi liiki.[4][5] Punahirved kuuluvad hirvlaste (Cerevidae) sugukonda, kuhu kuuluvad veel põder (Alces alces) ja kanada hirv (Alces canadiensis), kes elavad Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. On tõenäoline, et punahirve esivanemad, kaasa arvatud kanada hirv, on pärit Kesk-Aasiast ja sarnanevad tähnikhirvega (Cervus nippon).[6]
Hoolimata sellest et punahirv oli kunagi Euroopas haruldane, ei ole populatsioon väljasuremisohus olnud. Kuna punahirvi tuuakse sisse ja kaitstakse, on tema arvukus Portugalis ja Ühendkuningriigis suurenenud, kuid näiteks Põhja-Ameerikas ja Aafrikas isendite arvukus väheneb.[7]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Punahirv on hirvlastest suuruselt neljas, põdra, kanada hirve ja sambari (Rusa unicolor) järel. Isase punahirve kehapikkus on tavaliselt 175–250 cm ja kaal 160–240 kg. Emane punahirv on tavaliselt 160–210 cm pikkune ja kaalub 120–170 kg. Saba lisab pikkusele veel 12–19 cm. Õlakõrgus on punahirvedel 95–130 cm.[8]
Punahirvede suvekarvastik on punakaspruun. Sügise jooksul kasvatavad kõik hirvlased talvekasuka, mis aitab talvel sooja hoida. Sügisel kasvatavad mõned hirved endale ka laka. Kevade saabudes hõõruvad punahirved vastu puud või teisi objekte talvekasuka maha. Mõnedel liikidel on suvekarv ja talvekarv lihtsasti eristatavad – suviti on punahirve karvavärvus punakaspruun ja tumedam, talvel hallikas ja heledam.[6][9]
Isastel on sügisesel jooksuajal jämedam kael ning nmärgatav lakk. Ainult isased punahirved suudavad kasvatada sarvi, mis hakkavad kasvama kevadel ja aetakse igal aastal maha, tavaliselt talve lõpus. Luust sarved võivad päevas kasvada kuni 2,5 cm, on keskmiselt 71 cm pikad ja kaaluvad kuni 1 kg. Kasvamise ajal on sarved kaetud naha ja karvadega, mis toidavad ja kaitsevad sarvi. Sarved on kujult pigem sirged ja pealt kortsulised, nende tippu moodustub "kroon", mis vanematel loomadel koosneb neljast või rohkemast radiaalselt üles kasvavast piigist. Väiksematel hirvedel selline kroon puudub.[8][10]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Punahirvede levila hõlmab enamiku Euroopast, Kaukaasiast, Väike-Aasiast ja osaliselt ka Lääne- ja Kesk-Aasiast. Punahirve on leitud ka Atlase mägedelt, seega on punahirv ainuke Aafrikas elav hirveliik. Punahirve on edukalt introdutseeritud ka Uus-Meremaale ja Argentinasse. Punahirve leidub ka Eestis, kuigi asustamise järel mitu korda vähem kui Lätis ja Leedus. Samuti leidub punahirve palju Valgevenes.
Paljunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Septembris-oktoobris ajab isane punahirv karja emasloomad paaritumiseks kokku. Paarituv isane möirgab, et demonstreerida oma võimsust teistele isastele. Kui keegi teistest isastest sama vägevalt möirgab, minnakse sarvipidi kokku ja võideldakse ägedalt.
Emane punahirv saavutab suguküpsuse kolmandal eluaastal, isane hiljem. Punahirve paaritumisel on enne esimest õnnestunud katset tosin või rohkem ebaõnnestunud paaritumiskatset. Tiinus kestab 240–262 päeva ja vasikas kaalub sündides umbes 15 kg. Pärast esimest nädalat on vasikad võimelised koos emaga karjaga liituma ja varsti alustama ka taimse söögi proovimist, kuigi imetamine toimub edasi kuni sügiseni. Punahirved elavad kasvanduses üle 20 aasta vanuseks, looduses 10–13 aastat.[6][11][12][13]
Käitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Täiskasvanud isane punahirv on üldjuhul aasta läbi üksiku eluviisiga, kuid paaritumisajal võitlevad isased paaritumisvõimelised punahirved emaste punahirvede tähelepanu nimel, proovides kaitsta emaseid, kes neile huvi pakuvad. Teised isahirved, kes proovivad emastele läheneda, kutsuvad oponente välja häälitsedes või väljakutsuvalt kõndides. Võitlejad hindavad teineteise võimeid keha ja sarvede suuruse ning võitlusosavuse järgi. Kui kumbki isane alla ei anna, asutakse armutusse võitlusse, mis võib kaotajale lõppeda vigastustega.[14]
Alfaisased punahirved kogunevad jooksuajal, mis kestab augustist hilissügiseni, emaste karjade juurde ning hoiavad väiksema potentsiaaliga isaseid eemale. Ainult alfaisased hoiavad haaremeid, liigi võimekuse maksimum on umbes kaheksandal eluaastal. Nooremad kui 8-aastased isased ei suuda pidevalt ühte haaremit hoida ning jooksevad haaremite vahel, samamoodi ka üle 11-aastased isahirved. Alfaisasest nooremad ja vanemad isahirved leiavad endale haaremi hiljem kui tugevad hirved. Haaremi pidamise ajal võib isahirve kaal langeda kuni 20%.
Isased punahirved kasutavad jooksuajal emastele ja vastastele endast ja oma võimetest teadaandmiseks möirgamist. Isahirvede möire koondab emaseid just selle isendi ümber, kelle möire on kõige valjem ja kes möirgab kõige sagedamini. Möirgamist kasutatakse ka oponentide eemalepeletamiseks ja enda agressiivsuse väljendamiseks. Möirgamist võib kuulda hilja õhtul või varahommikul.[11]
Kaitse kiskjate eest
[muuda | muuda lähteteksti]Isased punahirved kannavad rohkem kui poole aastast sarvi ning elavad sel ajal meelsamini üksinda. Kui isasloomad on sarved maha ajanud, kogunevad nad gruppidesse, mis hõlbustab nende koostööd. Sarvedega kaitsevad punahirved end kiskjate eest, ja nii emas- kui isasloomal on väga tugev esijalalöök. Pärast jooksuaega moodustuvad emastest ja järglastest suured karjad, kus on kuni 50 isendit. Vasikaid hoitakse läheduses häälitsuste abil, vanemaid vasikaid juhitakse samuti omavahel suheldes. Kiskja(te) lähenemisel võtab suurim emane hirv rünnaku enda peale, kasutades ründaja löömiseks esijalgu. Vihaselt häälitsemine ja õige hoiaku võtmine on kiskjate vastu võitlemiseks kõige tähtsam. Lisaks inimestele ja koertele on punahirve kõige ohtlikum vaenlane hallhunt, mõnikord on punahirved saagiks ka pruunkarudele.[11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lovari, S., Lorenzini, R., Masseti, M., Pereladova, O., Carden, R.F., Brook, S.M. & Mattioli, S. (2018). Cervus elaphus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2018.
- ↑ "Photoshelter". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2019. Vaadatud 7. jaanuaril 2019.
- ↑ SCIRecordbook
- ↑ Moore, G. L. (1989). Hybridisation of farmed wapiti (Cervus elaphus manitobensis) and red deer (Cervus elaphus). New Zealand journal of Zoology, 16.
- ↑ Perez-Espona, S., Hall, R., Perez-Barberia, F., Glass, B. C., Ward, J., & J.M, P. (2012). The Impact of Past Introductions on an Iconic and Economically Important Species, the Red Deer of Scotland. Journal of Heredity, 104.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Geist, V (1998). Deer of the World: Their evolution, Behaviour and Ecology. Mechanicsburg: Stackpole Books.
- ↑ Publico
- ↑ 8,0 8,1 Macdonald, D., & Barrett, P. (1993). Mammals of Europe. New Jersey. Princeton University Press.
- ↑ Pisarowicz, J. (2006). American Elk - Cervus elaphus. National Park Service.
- ↑ Wayback Machine
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Thomas, J. W., & Dale, T. (2002). Elk of North America, Ecology and Management. New York: Harper Collins.
- ↑ Clutton-Brock, T., & Coulson, T. (2002). Comparative ungulate dynamics: the devil is in the detail. Philosophical Transactions of the Royal Society of London, 1285–1298.
- ↑ Animaldiversity
- ↑ Walker, M. World Deer Website.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Punahirv andmebaasis eElurikkus