Räätsad

Räätsad ehk rajad on jalanõude külge kinnitatavad vahendid pehmel pinnal (lumel, soos) kõndimiseks.

Varem valmistati räätsad nahast või punuti vitstest. Neid on kasutatud nii inimeste kui ka hobuste liikumise kergendamiseks.

Räätsadega ei vaju läbi pehme ja märja rabapinnase, talvel hoiavad räätsad pehme lumekihi eest. Räätsasid on võimalik kiirelt jalga panna ja ära võtta. Jalgade kuivana hoidmiseks kasutatakse sääriseid ja lastele on lasteräätsad.

Räätsade ajalugu ja tänapäev

Räätsad on umbes 6000 aastat vanad, kuid arvatakse, et räätsad olid olemas juba enne suuski, mille vanuseks loetakse 8000 aastat. Arvatavasti oli suusa ja räätsa eelkäija midagi vahepealset – lauajupid seoti toornaharibade abil jalgade külge, et paremini suure lume peal püsida. Räätsad olid algselt abivahendiks jahipidamisel ning vahemaade läbimiseks, et uusi alasid avastada või lihtsalt ühest asulast teise saada. Räätsade esimesed kasutajad olid Kesk-Aasia, kust lumeräätsad liikusid Siberi kaudu Skandinaaviasse ja Beringi väina kaudu Põhja-Ameerikasse. Kõik toimus vahemikus 30 000- 5000 aastat e.m.a. Euroopas räätsad unustati mõneks ajaks, kuni 15.sajandini, kui avastati taas Ameerika. Prantsuse kolonialistid nimetasid indiaanlaste varustuse hulka kuuluvaid lume peal käimiseks mõeldud puuraame ja punutud põhjaga vahendeid tennisereketiteks. Hiljem kasutasid nad neid ise ka ja Kanada armee varustusse kuuluvad räätsad tänapäevani.

Räätsad, mida kasutati Fridtjof Nanseni Gröönimaa retkel 1890. aastal

Räätsade valmistus

Räätsad on 30 aasta jooksul teinud revolutsioonilise muutuse. On muudetud räätsade materjali ja kinnitusi. Tänapäeva räätsad on puust raamiga ning vastupidavad. Nende valmistamisel kasutatakse alumiiniumi, plastikut, Hypaloni; sidemed on tehtud reguleeritavateks ja kand liikuvaks; räätsa alla on kinnitatud libisemisvastaseid hambaid ning vajadusel saab juurde monteerida lumel püsivust parandavaid sabasid; eraldi räätsasid valmistatakse nii meestele, naistele kui ka lastele, arvestades nende kehakaalu ja pikkust. Räätsad on kõndimiseks ja jooksmiseks.

Eestlaste räätsad

Vanad eestlased kutsusid räätsi rajadeks ehk soorajadeks, soo-rätsideks. Räätsad tehti metsa või raba ääres puuokstest, -juurtest ja -koorest ning seoti jala otsa. Kui lauajupp saadi jala külge kinni seotud, võis minna metsa jahile, puid varuma, sood ületama, suvel märjal heinamaal heina tegema või vastu kevadet külmunud lumekoorikul kõndima. Vihmastel suvedel kinnitati räätsad ka hobustele kapjade külge, et hein lohistiga kuivale vedada. Talvel kasutasid räätsasid jahimehed. Kartmata läbivajumist sai nõnda hõlpsasti üle lumehangede ja jõgede, kus jää oli õhuke.

Vaata ka

Välislingid

Levo Tohva. Räätsade ajaloost.