Teoreetiline mehaanika
Teoreetiline mehaanika ehk absoluutselt jäiga keha mehaanika on klassikalise mehaanika haru, mis uurib absoluutselt jäikade kehade liikumist ja paigalseisu neile rakendatud jõudude toimel. Laias laastus võib teoreetilise mehaanika jagada staatikaks ja dünaamikaks.[1]
Teise definitsiooni järgi on teoreetiline mehaanika aksiomatiseeritud õpetus nii kehade liikumisest ja jõududest kui ka liikumise põhjustest. See on osa teoreetilisest füüsikast, mis seab klassikalise mehaanika rangele matemaatilisele alusele. Erinevalt eksperimentaalfüüsikast, kus füüsikalisi nähtusi uuritakse vaatluse ja katse abil, uurib teoreetiline mehaanika mehaanilisi nähtusi matemaatiliste mudelite ja abstraktsioonide abil.
Teoreetilise mehaanika harud
[muuda | muuda lähteteksti]- Staatika (kehade tasakaalus püsimist neile rakendatud jõudude mõjul)
- Kinemaatika (kirjeldab kehade liikumist, arvestamata neile mõjuvaid jõude)
- Dünaamika (kirjeldab kehade liikumist neile mõjuvate jõudude mõjul)
- Analüütiline mehaanika (käsitleb teoreetilise mehaanika alternatiivseid formuleeringuid)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Andrus Salupere (2006). "Staatika" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2018-11-26. Vaadatud 2018.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|Kasutatud=(juhend)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Jaan Rohusaar. Tehniline mehaanika I. Teoreetiline mehaanika. Staatika. Tallinn: Tallinna Tehnikakõrgkool, 2001 [1]
- Ülo Lepik, Lembit Roots. Teoreetiline mehaanika. Tallinn: Valgus, 1971