Viimsi mõis

Viimsi mõis (saksa keeles Wiems) oli rüütlimõis Jõelähtme kihelkonnas Harjumaal. Nüüdisajal asub Viimsi valla territooriumil.

Viimsi mõisale kuulus ka väike Lubja (Kalkofen ehk Kiltze) karjamõis.

Ajalugu

Viimsi piirkonna kohta on esimesed teated 1471. aastast, kui Pirita kloostri valdusest. 1629. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav Adolf mõisa Tallinna bürgermeister (1608–1630) Johann Derenthalile (1575–1630). 1643. aastal võeti Viimsi mõis Rootsi riigile ja alates 1643. aastast oli Viimsi mõis Eestimaa kindralkuberneri lauamõis. Drenthali pärijaile anti hüvitisena vastu Perila mõis.

1758. aastal kinkis Venemaa keisrinna Jelizaveta Lagedi, Saha ja Viimsi mõisa koos Aegna saarega Tallinna kubernerile, Eestimaa kindralkubernerile, Schleswig-Holstein-Sonderburg-Becki hertsogile Peter August Friedrichile igaveseks valduseks, kuid juba 1760. aastal müüs ta Viimsi mõisa ja Pirita maanõunik krahv Karl Magnus von Stenbockile. Karl Magnus von Stenbocki surma (1798) järel päris tema pojapoeg krahv Johann Diedrich von Stenbock 1800. aastal Haabneeme, Viimsi, Lubja ja Vohnja mõisa. 1800. aastal müüs Johann Diedrich von Stenbock, Haabneeme, Viimsi ja Lubja mõisa Tallinna sõjakomissarile, kindralmajor vürst Vassili Gortšakovile. 1802. aastal ostis mõisa ooberstleitnant Karl Ernst Silfwerharnisk ja 1810. aastal omandas pandiõiguse Eestimaa tsiviilkuberner (1808–1819) Berend Johann von Uexküll, kes 1818. aastal loovutas pandiloovutuslepinguga Haabneeme, Viimsi ja Lubja mõisa pandi tõelisele kammerhärrale riigikrahv Alexander von Buxhoevedenile. Alexander von Buxhoeveden ostis mõisa omandusse 1832. aastal ja tema surma (1837) ja lese surma järel (1849) sai Lubja, Haabneeme ja Viimsi mõisate koos Aegna saarega omanikuks Alexander von Buxhoevedeni poeg, krahv Theodor von Buxhoeveden (1813–1871). Krahv Theodor von Buxhoeveden, müüs 1868. aastal Haabneeme mõisa vennale krahv Konstantin von Buxhoevedenile (1824–1874). Krahv Konstantin von Buxhoevedeni surma järel (1874), omandas Lubja, Haabneeme ja Viimsi mõisa hilisem Tallinna linnapea (1885–1894) parun Viktor Karl Jakob von Maydell.

1883. aastal müüdi Haabneeme ja Viimsi mõis koos Aegna saarega Felix Schottländerile^[1]. Emil Felix Schottländeri surma järel (1914) pärisid valdused tema lesk Carolina Schottländer ja tütar^[2]. Viimsi mõisa viimase mõisahärra Felix Schottländeri tütar Benita, oli abielus Miiduranna Rannakaitsepatarei nr 13 komandandi Pjotr Filatoviga.

12. juunil 1919 sõlmitud lepinguga eraldati mõisast endise mõisniku Felix Schottländeri lesele Carolina von Wetter-Rosenthalile (sündinud Guzkowski) Karolinenhofi-nimeline maakoht (saksa keeles Landstelle), kuhu kuulusid Pirita rand ja Pirita kloostri varemed. See leping jäi siiski kinnistamata ning maakoht võõrandati maaseaduse alusel koos mõisaga. Pirita ranna valitsemine anti ühingule Sanatoorium Kloostrimets^[3]^[4].

Mõisa peahoones asub Eesti Sõjamuuseum.

Vaata ka

Viited

↑ Haabneeme mõis (Jõelähtme khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
↑ Viimsi mõis (Jõelähtme khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
↑ Kelle maa peal me suvel mõnuleme? Rahvaleht, 23. aprill 1929, nr. 47, lk. 3.
↑ Eestimaa rüütelkonna genealoogiline käsiraamat, II köide, lk. 219.

Välislingid

Viimsi mõis, Eesti mõisaportaalis
Viimsi mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Viimsi mõis (Jõelähtme khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[1] Haabneeme mõis (Jõelähtme khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[2] Viimsi mõis (Jõelähtme khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[3] Kelle maa peal me suvel mõnuleme? Rahvaleht, 23. aprill 1929, nr. 47, lk. 3.

[4] Eestimaa rüütelkonna genealoogiline käsiraamat, II köide, lk. 219.

[1]

[2]

[3]

[4]