Trubaduur (ooper)

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

"Trubaduur" (itaalia keeles Il trovatore) on Giuseppe Verdi ooper (dramma) neljas vaatuses Salvadore Cammarano libretole Leone Emanuele Bardere tehtud täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi "El trovador" (1836) järgi. Teos on üks Itaalia romantilise ja melodramaatilise ooperi väljapaistvamaid esindajaid.

Esmaettekanne toimus 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos.

Peamiste rollide esmaesitajad olid Rosina Penco (Leonora), Emilia Goggi (Azucena), Carlo Baucardé (Manrico), Giovanni Guicciardi (di Luna), Arcangelo Balderi (Ferrando), Giuseppe Bassoli (Ruiz), Francesca Quadri (Ines). Dirigeeris Emilio Angelini.

Ooper sai väljatulekul vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Kolme aasta jooksul esitati seda Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrites 229 korda. Nendel aastatel esitati üksnes Napoli tollases kuues oopereid esitanud teatris seda oopust 11 lavastuses. Teos pole seejärel praktiliselt ooperiteatrite püsirepertuaarist välja langenud ning olnud üks kõigi aegade populaarsemaid ja enam esitatud oopereid.

Eestis on "Trubaduuri" lavastatud Estonias (1927, 1940, 1967, 2021) ja Vanemuises (1926, 2008). Moskva Novaja Opera esitas 2019 teost Birgitta festivalil Pirita kloostris.

Ajalugu

Komponeeritud kohe pärast "Rigoletto" tohutut edu Veneetsias. Verdi oli sel ajal juba kõikide nimekate Itaalia teatrite poolt nõutud helilooja ning võis endale lubada valikuvabadust, kelle pakkumine vastu võtta. 1852. aasta suvel otsustas ta Rooma Teatro Apollo kasuks, kelle pakutud libreto tundus olevat inspireeriv ning Verdi asus tööle. Kuid juulis 1852 libretist Cammarano suri ning tekst jäi viimistlemata. Seda tegi noor Napoli poeet Leone Emanuele Bardare. Helilooja ja libretist kohtusid Roomas detsembris 1852. Bardare soovitas Leonora rolli tähtsust suurendada. Verdi soostuski tasakaalustama Leonora ja Azucena rolle. Lõppkokkuvõttes jätab libreto tervikuna mõneti soovida, kuid Azucena kuju on väga värvikalt edasi antud ning faabula dramaatiline pinge püsib kuni lõpuni. Verdi asus kohe ooperit lõpetama, ehkki samal ajal oli tal käsil ka "Traviata". "Trubaduur" jõudis publiku ette kaks kuud enne "Traviata" väljatulekut Veneetsia Teatro La Fenices.

Prantsusmaa teatrite jaoks töötas Verdi välja muudetud redaktsiooni "Le trouvère". Selle esmaettekanne oli 12. jaanuaril 1857 Pariisi Opéra Salle Le Peleties. Prantsuskeelse tõlke tegi Émilien Pacini. Peaosi esitasid Marc Bonnehée (di Luna), Louis Guéymard (Manrico), Adelaide Borghi-Mamo (Azucena) ja Pauline Guéymard-Lauters (Leonora). Dirigeeris Narcisse Girardi. Prantslaste variant sisaldas juurde komponeeritud kohustuslikku balletistseeni, mis oli paigutatud kolmandasse vaatusesse kohe pärast sõdurite avakoori. Mustlased lahutasid sõjameeste meelt paarikümne minuti jooksul oma tantsuga. Mõningaid muudatusi oli ka üksikutes muusikalistes numbrites, eriti Azucena partiides ja ooperi finaalis. Maestro oli esietendusel kohal nagu ka imperaator Napoleon III ja tema abikaasa Eugénie. Ooper sai ka prantslastelt vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Prantsuskeelset variant väljaspool Prantsusmaad on esitatud harva. Küll on ooperi kaasaegsetesse lavastustesse Itaalias mõnikord sulatatud prantsuse variandi elemente.

Peamised tegelaskujud

Aadlidaam Leonora (sopran), mustlasnaine Azucena (metsosopran), trubaduur ja ohvitser Manrico (tenor), krahv di Luna (bariton), di Luna ohvitser Ferrando (bass), Leonora usaldusisik Ines (sopran), Manrico kaaslane Ruiz (tenor).

Ooperi sisu

Tegevus toimub 1409. aastal Biskaias ja Hispaania Aragoonias.

Vaatustel (osadel) on pealkirjad:

I vaatus – "Duell",
II vaatus – "Mustlanna",
III vaatus – "Mustlanna poeg",
IV vaatus – "Hukkamine".

Vana sõjamees Ferrando jutustab traagilistest sündmustest, mis aastaid tagasi vana krahvi kahe pojaga aset leidsid. Ühel hommikul ilmus poiste hälli juurde vana mustlanna, kes needis ära noorema poja. Ta püüti kinni ja põletati tuleriidal. Tema tütar röövis kättemaksuks noorema poja. Tuleriida tuhast leiti hiljem lapse jäänused. Vana krahv ei uskunud, et noorem poeg oleks hukkunud. Laskis surivoodil vanemal pojal, praegusel krahv di Lunal, vanduda, et otsib oma venna üles ja maksab mustlannale kätte.

Leonora on näinud rüütliturniiril saladuslikku trubaduuri, kes pärast võite jäljetult kadus. Leonora armus sellesse noormehesse, millest ta oma sõbrannale Inesile räägib. Leonora on ühel ööl lossiaias saladusliku trubaduuri laulu kuulnud. Selle trubaduuri nimi oli Manrico. Ines hoiatab Leonorat armumast temasse, kuid hoiatused on asjatud. Krahv di Luna armastab juba ammugi ise Leonorat. Krahv näeb naist Manricoga kohtumas, kelles ta tunneb ära oma ammuse vaenlase. Mehed haaravad mõõgad, kuid Manrico halastab krahvile.

Mustlanna Azucena jutustab Manricole oma emast, kelle vana krahv laskis tuleriidal põletada. Azucena tahtnud krahvile kätte maksta ja heitnud tulle krahvi poja, kuid vahetanud selle meeltesegaduses oma poja vastu. Manrico pole Azucena poeg, ehkki naine on pidanud teda oma lapseks.

Rahvas tõuseb üles türann di Luna vastu ja Manrico ühineb nendega. Ülestõusnud vallutavad Castellori kindluse. Manrico määratakse selle ülemaks. Leonora on saanud valeteate, et Manrico on surnud, ja läheb kloostrisse, et lasta end nunnaks pühitseda. Krahv tahab Leonora sealt röövida ja altari ette viia. Kloostrisse tuleb kõikide üllatuseks ka Manrico, keda di Luna on surnuks pidanud. Manrico kaaslased Ruizi juhtimisel viivad Leonora endaga kaasa.

Di Luna valmistub oma laagris otsustavaks lahinguks, et vallutada Manrico kaitstav Castellori kindlus. Tema laagrisse tuuakse kinniseotud Azucena. Krahvi truu kaaslane vana Ferrando tunneb Azucenas ära mustlanna, kes kunagi vana krahvi poja röövis. Di Luna on kindel, et lõpuks saab ta oma vande täita ja venna eest kätte maksta. Manrico ja Leonora on Castellari kindluses, mille di Luna sõdurid on ümber piiranud. Ruiz teatab, et Azucena on vaenlase käes ja teda ootab tuleriit. Manrico sööstab ema päästma.

Di Luna sõdurid löövad Manrico väesalga puruks ja võtavad ta vangi. Krahv lubab Manricole armu anda, kui Leonora temaga abiellub. Leonora näiliselt nõustub, kuid tühjendab krahvi selja taga mürgisõrmuse. Enne kui mürk hakkab mõjuma, jõuab Leonora teatada Manricole, et ta on vaba. Manrico süüdistab Leonorat tõotuse murdmises. Kui mürk hakkab mõjuma, mõistab Manrico, et naine on end ohverdanud tema eest.

Di Luna näeb, et ta lootused Leonoraga abielluda on luhtunud, ja käsib Manrico hukata. Kui Manrico on hukatud, paiskab Azucena di Lunale näkku karmi tõe, et krahv on tapnud oma venna. Azucena on oma ema eest kätte maksnud.

Peamised muusikanumbrid

Ferrando aaria kooriga "Abbietta zingara, fosca vegliarda"
Leonora aariad "Tacea la notte placida" ja "D’amor sull’ali rosee"
Leonora ja Inesi duett "Di tale amor"
koorid "Vedi! le fosche notturne" ja "Or co’dadi, ma fra poco"
Azucena aaria "Stride la vampa"
Manrico ja Azucena duett "Mal reggendo all’aspro assalto"
di Luna aaria "Il balen del tuo sorriso"
Manrico kavatiin "Di quella pira"
koori, Leonora ja Manrico ansambel "Miserere"
Leonora, Manrico, di Luna ja Azucena kvartett "Prima che d’altri vivere"