1812. aasta Prantsuse-Vene sõda
| Prantsuse-Vene sõda osa Napoleoni sõdadest | |||
|---|---|---|---|
|
| |||
| Toimumisaeg |
22. juuni 1812 – 21. detsember 1812 (vkj)/ 2. jaanuar 1813 | ||
| Toimumiskoht | Venemaa keisririik | ||
| Tulemus | Venemaa võit | ||
| Osalised | |||
|
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
|
| |||
Prantsuse-Vene sõda (ka 1812. aasta isamaasõda[1], Napoleoni 1812. aasta sõjakäik Venemaale ja 1812. aasta Vene-Prantsuse sõda) oli 1812. aastal toimunud Prantsusmaa ja Venemaa vaheline sõda.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Suurt Prantsuse Revolutsiooni oli Prantsusmaa alates 1792. aastast olnud peaaegu lakkamatult sõjas teiste Euroopa suurvõimudega. Napoleon I haaras 1799 võimu ja valitses Prantsusmaad monarhina. Alates 1803 olid kestnud Napoleoni sõjad, milles Napoleon oli tõestanud oma võimekust väejuhina. Ta oli võitnud Kolmanda koalitsioonisõja 1803–06, mis lõppes tuhandeaastase Saksa-Rooma riigi laialisaatmisega, Neljanda koalitsioonisõja 1806–07 ja Viienda koalitsioonisõja 1809.
Pärast seda, kui Napoleon oli võitnud 14. juunil 1807 Friedlandi lahingus hävitavalt Venemaa sõjaväge ja lõpetanud sellega Neljanda koalitsioonisõja, sõlmisid Napoleon ja Venemaa keiser Aleksander I sama aasta juulis Tilsiti rahu, millega Venemaast sai Prantsusmaa liitlane ja Venemaa kohustus ühinema Inglismaa-vastase kontinentaalblokaadiga. Inglismaaga kauplemise keeld mõjus Venemaale raskelt ja 31. detsembril 1810 lõpetas Venemaa blokaadi.
1809 sõlmiti Schönbrunni rahu, mis lõpetas Viienda koalitsioonisõja. Rahulepingu järgi läks Lääne-Galiitsia Austrialt Varssavi hertsogiriigile, mida kontrollis Prantsusmaa. Venemaale see ei meeldinud, sest pidas Lääne-Galiitsiat kohaks, kust Prantsusmaa võib hakata Venemaad ründama.
1812. aasta aprillis esitas Aleksander Napoleonile ultimaatumi, milles käskis Prantsusmaal kõik oma väed mitte ainult Varssavi hertsogiriigist, vaid kogu Preisimaalt välja viia. Napoleon seda ei teinud ja hakkas valmistuma sõjaks.
Sõja algus
[muuda | muuda lähteteksti]22. juunil 1812 kuulutas Prantsuse Napoleon I Venemaale sõja. Ööl vastu 24. juunit (vkj. 12. juuni) ületas 325 000-meheline Prantsuse Suur armee Neemeni jõe ja sellega Preisimaa-Venemaa piiri.
Sõda Poolas, Leedus ja Lätis
[muuda | muuda lähteteksti]Napoleoni Prantsuse Suur armee, mille koosseisus oli Poolast pärast Kościuszko ülestõusu 1794 ja Poola kolmandat jagamist lahkunud poolakate ja Varssavi hertsogiriigi väeosad hõivasid Vilno ja Vitebski. 1. juulil 1812 kuulutati välja Poola alasid ühendava Leedu suurvürstiriigi taasloomine.
Prantsusmaa liitlasest Preisi kuningriigi väed tungisid Läti lõunaossa Kuramaale Prantsuse vägede vasakul tiival asunud, kindral Étienne-Jacques-Joseph Macdonaldi armee koosseisus Venemaale tunginud Preisimaa 20 000- meheline väegrupp kindral Ludwig Yorck von Wartenburgi juhtimisel. 5. juulil (vkj 23. juunil) toimus Kuramaa piiril Šiauliai juures lahing, mille võitsid Preisi väed kindral Julius von Grawerti juhtimisel, misjärel tungisid Kuramaale ja hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. Kuramaa vallutas Prantsusmaa marssal Étienne Macdonaldi X korpus. Juulis hõivasid prantslased kubermangu pealinna Miitavi, päev varem anti üle Liibavi.[2] Augustis seati sisse administratsioon, mida juhtisid esialgu intendendid Jules de Chambaudoin ja Charles de Montigny (august-oktoober), seejärel Jacques David Martin (oktoober-detsember). Prantsusmaa okupatsioon kestis kuni detsembrini 1812. 7/19. juulil toimus vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.
Vene vägede taganemisperiood
[muuda | muuda lähteteksti]Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ja sõjavägede ülemjuhataja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi.
Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemise käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. 7. septembril peeti Borodino lahing, mille järel Vene väed taandusid, kuid Napoleonil ei õnnestunud neid purustada.
Lahingud Venemaal
[muuda | muuda lähteteksti]- Miri lahing, 9.–10. juuli 1812
- Saltanovka lahing, 23. juuli 1812
- Ostrovno lahing, 25. juuli 1812
- Vitebski lahing, 26.–27. juuli 1812
- Kljastitsa lahing, 18. vkj (30) juuli – 20 juuli (1. august) 1812
- Smolenski lahing, 16.–18. august 1812
- I Polotski lahing, 17.–18. august 1812
- Valutino lahing, 18. august 1812
- Borodino lahing, 7. september 1812
- Prantsuse väed hõivasid Vene vägede poolt mahajäetud Moskva, 14. september 1812
- Tarutino lahing, 18. oktoober 1812
- Malojaroslavetsi lahing, 24. oktoober 1812
- II Polotski lahing, 18.–20. oktoober 1812
- Tšašinki/Čašniki lahing, 31. oktoober 1812
- Vjazma lahing, 3. november 1812
- Smoljanõ lahing, 13. –14. november 1812
- Krasnõi lahing, 15. –18. november 1812
- Berezina lahing, 26. –29. november 1812
Prantsuse vägede taganemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Borodino lahingut taandus Venemaa sõjavägi küll Moskvast (süüdates põlema kõik Moskva eeslinnad: Napoleoni vägedele ei jäänud peavarju ega moona), kuid asudes Tarutino laagrisse (80 km Moskvast lõunas) sulges prantslastele tee maa lõunapiirkondadesse. Prantslaste vastu puhkenud partisanivõitlus hoogustus ning neil tekkis varustusraskusi. Prantsuse väe võitlusvaim laostus. Moskvast taandudes said prantslased Berezina jõe ääres lüüa.
Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembril ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armeed arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785–1831) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele.
Sõja tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]Ülaltoodud Charles Joseph Minard'i graafik kujutab Grande Armée kahanemist sõjakäigul Moskvasse (pruun joon vasakult paremale) ja taganemisel (must joon paremalt vasakule). Joone laius on võrdeline armee suurusega. All on temperatuuri graafik Réaumuri kraadides taganemise ajal. Celsiuse skaalasse viimiseks tuleb temperatuure korrutada 1.25-ga.
1813. aasta alguseks oli Napoleoni vägi Venemaalt taandunud. Venemaa võit soodustas Kesk- ja Lääne-Euroopa vabanemist Napoleoni võimu alt ning tugevdas Venemaa välispoliitilist seisundit.
Sõjategevuse jätk Preisimaal
[muuda | muuda lähteteksti]Kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzovi 100 000-meheline vägi ületas Nemunase jõe 1. (vkj 13.) jaanuaril 1813, suunaga Płockile ja veebruariks vabastas Prantsuse vägedest Ida-Preisimaa ja Varssavi hertsogiriigi, kuni Visla jõeni. Teele jäänud kindlused prantslaste garnisonidega Danzigis, Modlinis, Thornis blokeeriti piiramisvägedega. Põhiväed suundusid Płockist Kaliszile, Fabian Gottlieb von der Osten-Sackeni korpus suundus Varssavist Austria keisririigi piirile, Peter Wittgensteini korpus Pillaust Berliini, Preisi kuningriigi pealinna. Wittgensteini vägede arjegard Friedrich Karl von Tettenborni juhtimisel jõudsid Berliini alla 8/20. veebruaril ja 20. veebruaril (vkj)/4. märtsil) lahkusid Prantsuse väed linnast.
16/28. veebruaril 1813 sõlmiti Venemaa keisririigi ja Preisi kuningriigi vahel Kaliszi liiduleping, mis oli aluseks VI Napoleoni-vastasele koalitsioonile.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Isamaasõda oli Venemaa Keisririigi/NSV Liidu/Venemaa Föderatsiooni allikates kasutatud nimetus 1812. aasta Prantsuse-Vene sõja kohta.
- ↑ Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: "Olion", 1990, lk 51, 60.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]Ilmunud enne 1914. aastat
[muuda | muuda lähteteksti]- Frédéric François Guillaume de Vaudoncourt (1814). Relation impartiale du passage de la Bérézina par l'armée française en 1812, par un témoin oculaire.
- Frédéric François Guillaume de Vaudoncourt (1815). Mémoires pour servir à l’histoire de la campagne de Russie en 1812.
- Georges de Chambray (1823). Histoire de l’Expédition de Russie.
- Johann Ludwig Urban Blesson (1824). Der Feldzug in Rußland 1812.
- Carl von Clausewitz (1835). Der Feldzug von 1812 in Russland, der Feldzug von 1813 bis zum Waffenstillstand und der Feldzug von 1814 in Frankreich.
- Бутурлин, Дмитрий (1838). История нашествия императора Наполеона на Россию в 1812 году.
- Михайловский-Данилевский, Александр (1839). Описание Отечественной войны в 1812 году. (neljas köites)
- Богданович, Модест (1860). История Отечественной войны 1812 года
- Louis Margueron. Campagne de Russie. (4 köidet; 1. köide ilmus 1897).
- Gabriel Fabry (1900–1903). Campagne de Russie (1812).
- Georges Wrangell (1912). Baltische Offiziere im Feldzuge von 1812, Reval : Kluge. Andmed eesti rahvusbibliograafia andmebaasis
- барон Врангель, Георг В. (1913). Балтийские офицеры в походе 1812 года: напечатано по поручению эстляндского рыцарства, Ревель : [б.и.] (Ревель : Ревалер Беобахтер). Andmed ESTER-is
Ilmunud pärast 1914. aastat
[muuda | muuda lähteteksti]- Тарле, Евгений (1937). Нашествие Наполеона на Россию 1812 г.. ([1])
- "Miks kaotas Napoleon?". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 9, 16. oktoober 1941, lk 4.
- Жилин, Павел (1950). Контрнаступление Кутузова в 1812 г..
- Бескровный, Любомир (1951). Отечественная война 1812 года и контрнаступление Кутузова.
- Бескровный, Любомир (1962). Отечественная война 1812 года.
- Жилин, Павел (1968). Гибель наполеоновской армии в России.
- Троицкий, Николай (1988). 1812. Великий год России.
- Rein Helme (1990). 1812. aasta Eestis ja Lätis. Monograafia. Kirjastus Olion.
- Adam Zamoyski (2004). 1812. Napoleon's Fatal March to Moscow, New York, HarperCollins.
- Шведов, Сергей (2005). Комплектование, численность и потери русской армии в 1812 году.
- 1812, La campagne de Russie, histoire et postérités, sous la direction de Marie-Pierre Rey et Thierry Lentz, préface de Victor-André Masséna, Paris, Perrin, 2012.