Üldtunnustatud raamatupidamisprintsiibid

Üldtunnustatud raamatupidamisprintsiibid ehk GAAP-printsiibid (inglise keeles GAAP, Generally Accepted Accounting Principles) on raamatupidamisaruannete rahvusvaheliselt üldtunnustatud printsiibid , mis on valdavad USA raamatupidamispraktikas.

Printsiibid

• Majandusüksuse printsiip – raamatupidamiskohustuslase raamatupidamises arvestatakse tema vara, omakapitali kohustusi ja majandustegevuse tulemusi lahus tema omanike, kreeditoride, töötajaskonna, klientide ja teiste isikute varast ning majandustehingutest.

• Jätkuvuse printsiip – majandusüksus majandustegevus on pidev ja jätkuv. See on eelduseks pikaajaliste kohustuste tekkeks ja tasumiseks, põhivara väärtuse osa kaupa amortiseerimiseks jne.

• Objektiivsuse printsiip – raamatupidamise aruandes esitatav info peab olema neutraalne ja usaldusväärne.

• Monetaarsuse printsiip – raamatupidamises väljendatakse kõik varad, kohustused ja majandustehingud rahas. Monetaarsed aktivad: raha, väärtpaberid, laenud, debitoorne ja kreditoorne võlgnevus, säilitavad oma nominaalväärtuse ka inflatsiooni tingimustes. Muude mittemonetaarsete aktivate ja passivate: põhivara, kauba ja materjali varu, aktsiakapitali, tulude ja kulude väärtus võib inflatsiooni tingimustes muutuda.

• Kassapõhine arvestusprintsiip – majandustehingud kajastatakse siis, kui raha on tegelikult laekunud või tasutud (peamiselt FIEd, talupidajad, väikeettevõtjad).

• Tekkepõhine arvestusprintsiip – majandustehingud kajastatakse nende toimumisel, sõltumata sellest, kas raha on tegelikult laekunud või tasutud.

• Tulude realiseerimise printsiip – kasumiaruandes näidatakse ainult realiseeritud tulud; müügitulud arvestatakse realiseerimise momendil, milleks on omandiõiguse ostjale ülemineku moment.

• Tulude ja kulude vastavuse printsiip – antud perioodi kaupade ja teenuste realiseerimisel saadud tuludest arvatakse maha samade kaupade või teenuste valmistamise, soetamise ja realiseerimisega seotud kulud. Kulud, mida ei saa vastavusse viia tuludega, kajastatakse täielikult selle aruandeaasta kuludes, millal need tehti.

• Soetusmaksumuse printsiip – raamatupidamises võetakse varad arvele nende soetamise momendil nende tegelikus soetushinnas, väljaminekud arvestatakse nende tekkimise momendil tegelikus väärtuses.

• Olulisuse printsiip – raamatupidamiskohustuslane on kohustatud aruannetes kajastama kõik talle teada olevad olulised äririskid ja potentsiaalseid võimalusi. Vähem olulisi objekte võib arvestada lihtsustatult. Oluliseks loetakse infot, mis võib mõjutada selle info tarbija majandusotsuseid.

• Järjepidevuse ja võrreldavuse printsiip – raamatupidamises tuleb jätkuvalt kasutada samu arvestusmeetodeid, hindamisaluseid, aruandlusviise ja aruandlusskeeme, et oleks tagatud võrreldavus.

• Konservatiivsuse printsiip – aruannetes varade hindamisel ning tulude ja kulude määratlemisel tuleb tegutseda ettevaatlikult ja kaalutletult. Tuleb arvesse võtta kõik teadaolevad ja potentsiaalsed kohustused.

• Avalikkuse printsiip – aruannetes esitatakse kogu info, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase varadest, kohustustest, omakapitalist ja majandustegevuse kasumist õige ja usaldusväärse ülevaate.