Kaupmees
Kaupmees on isik, kes püüab endale kuuluvaid kaupu võimalikult kõrge hinna eest maha ärida, et saadud raha eest uusi kaupu osta ja eelkirjeldatud protsessi korrata.
Piibel
[muuda]Veel on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid.
Kui ta siis leidis ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle.
- Matteuse evangeelium 13:45–46
Luule
[muuda]Kui seilab kaupmehe alus
otsima tundmatut riiki,
teokarpe ma mitut liiki
kogun, mis siinsamas jalus,
kuulates ööbikut salus,
mis kõrvuti allikaga —
ja naerdagu aga.
- Luis de Góngora, "Letrilja", tlk Ain Kaalep, rmt: "Maailmakirjanduse lugemik", Tallinn: Koolibri, 1993, lk 265–266
Üks rikas kaupmees seisis
Kord vaekausi ees
Ja vaese lese kuldtükk
Tal vaagis kausi sees.
/---/
"Kuldtükk on taksist kergem,
Ei jookse enam ta:
Ei või tast rohkem anda
Kui paljalt poole ma!"
"Ei see või õige olla:
Ta terve täieste!
Ma palun, kulla herra:
Teist korda kaaluge!"
Ja palav pisar veeres
Kuldtüki kausisse.
Kuid kaupmees kostis külmalt:
"Vaev tühi tõeste!"
Ta siiski kaalus jälle
Ja vaagis teravalt
Ja vaata: kuldtükk vajus
Vaepommist raskemalt.
Siis maksis täie hinna
Ta sõnalausmata.
Oh lese silmapisar,
Kui palju kaalud sa!
- Jaan Bergmann, "Lese silmapisar", rmt: "J. Bergmann'i Laulud", 1901, cit. via "Eesti ballaad", koostanud Arne Merilai
Ei kaupmeest mina taha
Ka kaasaks omale:
Liig palju ehteid ostab
Ta oma kaasale.
- Anna Haava, "Võin", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 15
Proosa
[muuda]- Teistes Euroopa pealinnades on rikkus ja vaesus, elegantsed linnaosad ja tööliskvartalid rangelt üksteisest eraldatud, Peterburis seevastu oli kõik läbisegi. Uhke palee kõrval seisis väike, armetu ja madal puulobudik, luksusrestorani kõrval räpane kõrts. Suvi polnud Peterburi jaoks õige aeg, "seltskond" viibis suuremalt jaolt oma mõisates või suvituskohtades. Sellegipärast pani "saartel" asuvate suurte restoranide õhtune luksus imestama: naiste dekolteed ulatusid peaaegu nabani ning väärtuslikke ehteid võis näha tohutul hulgal. Oli ka kaupmehi Nižni Novgorodist ja teistest sisemaa linnadest. Need olid suurt kasvu kandilised räpased habemikud, kes tulid restorani, säärsaapad ja ratsapüksid jalas, jõid palju, lärmasid, möirgasid, sülitasid avalikult põrandale ning jätsid kelnerile sada rubla jootraha.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-19 1981, lk 98-99
- Õuel, värava juures rääkis õie ja Kullaga tuttav kausikaupmees, kellelt ema kausse, tasse ja taldrikuid räbalate vastu vahetas. Lapsed tundsid kaupmeest hästi, sest juba palju aastaid ööbis ta ikka Arutalus, kui ta tee sealt õhtul mööda viis. Täna tuli kausikaupmees muidugi ainult kaupa pakkuma, sest õhtu oli veel üsna kaugel. Kausikoorem seisis värava taga, teel.
- Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 52
- [Don Ramón:] Aga pea meeles, et seikluste tee on loobumise tee. On ainult kaht liiki inimesi — kaupmehed ja vaimulikud, rahu ja seikluste otsijad. Rüütlid on püüdnud neid kaht teed ühendada, aga see pole kunagi õnnestunud. Tuleb aeg, kus nad peavad valima — ja siis ei ole neid enam. On ainult nimed nagu tühi mõõgatupp."
- Karl Ristikivi, "Surma ratsanikud", Lund 1963, lk 15
- [John Hawkwood:] Pealegi on Itaalia kaupmehed nii kavalad, et on parem ennast nendega mitte liiga tihedalt siduda. Prantslased on ausamad ja rumalamad, sellepärast hoian alati nende poole. (Inglased on liiga ausad ja liiga rumalad, mispärast ka nendega pole midagi peale hakata.)
- Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 240
- Kui ta kohvikatla kolmandat korda värske veega täitis, oli ta just teada saanud, et kohvijoomise komme Euroopas ja kõigepealt Viinis läbi lõi just aastal 1683, pärast seda kui türklaste suur pealetung oli tagasi löödud. Siis oli taganenud vaenlase laagris leitud mitu kotti isevärki ubadega, mille väärtust keegi ei osanud hinnata ja mis selletõttu peaaegu muidu langesid ühe aruka Viini kaupmehe kätte. Kaupmees oli üks neid väheseid, kes teadis, milleks türklased neid ube kasutasid, ja sellele põhikapitalile toetudes oli ta avanud esimese kohviku ...
- Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng", Lund 1972, lk 106–107