Kustas Põldmaa

"Nurmelt ja niidult"

Tsitaadid väljaandest: Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976.

• "Oma põldu ja põllumulda armastab põllumees ja on õnnelik. Muld on eluhäll. Mullast kasvab leib. Vaeva ja hoolsa harimisega saab inimene sealt toidust ja ülespidamist. Kui ei oleks mulda, ei saaks taimed kasvada," olid mu isa, kogenud põllumehe sõnad. Värske mullalõhn levis põllul, kui seal künti. Oli tunda mulla elustavat mõju inimeste meeleolule ja töötahtele. Palju oli selles lõhnas kodusust ja veetlevust. Mullapõu oli kevadel ärkavat ja tuksuvat elu täis. Värskelt küntud põllumuld, kuldnokad ja linavästrikud ussikesi otsimas, päikesesära ja mullasse langev seeme — see kõik on praegu veel nii lähedane ja hästi meeles.

Vana kogenud põllumees hõõrus mullatükki sõrmede vahel ja nuusutas seda, kui ta mulla väärtuses veenduda tahtis. "Mullal on oma hingeõhk nagu inimeselgi," ütles isa. "Külvieelne rukkimaa peab lõhnama nagu värske leib, ta peab olema niiske ja soe, sest muidu ei idane seal seeme ega saa tugevaks oraseks."

Kuiv muld on peaaegu lõhnata. Lõhnab peamiselt niiske muld. Mäletan, kui hästi lõhnas põld kodukopli kõrval kevadise künni järel. Oi, millised aroomid tõusid veel siis, kui sadas peent sooja vihma ja paljajalu sai maantee niiskeks muutunud jahusalves joostud. Nüüd tean, et vesi surus pinnasest välja sinna absorbeerunud ehk neeldunud gaasid ja ma tundsin nende lõhna. Kuival savitükil pole lõhna. Hingake temale oma niisket hingeauru ja nuusutage uuesti — ja savi lõhnab! (lk 5)

• Talvel puhkavad põllud lume all, aga viljaseeme puhkab salves. Ja uinub seemnes tulevase taime idu. Pärast puhkeperioodi, harvadel juhtudel ka kohe pärast valmimist, arenevad seemnetest uued taimed. Seemned on kangelased, kes enda ülesandeks on võtnud viia taimeelu läbi raskete tingimuste vastu uuele ärkamisele, avaldades sellega elutungi tohutut visadust ja tugevust. (lk 6)
• Võluv ja mõtet ergutav on seemne olemus: seeme varjab endas elu ja on nagu unest ärkamise sümbol. Ärkamiseks on vaja tõuget. Tõukeks on niiskus, soojus ja õhuhapnik. Seepärast hoolitseb põllumees, et seeme saaks külviga õhurikkasse, niiskesse ja sooja mulda. Selleks peab muld olema hästi kobe ja seeme ei või sattuda liiga sügavale. (lk 6)
• Praegu puhkab seeme salves, kuhu põllumees ta sügisel viis, puhkab küps, elujõuline seeme. Uinuvad temas eluavaldused, uinuvad vaikses külviootuses. Viljasalves puhkavad seemned tarvitavad õhust hapnikku ja eraldavad süsihappegaasi. Seepärast vajavad seemned talvekorteris värske õhu juurdevoolu. Muidu võib seemnete idanemisvõime nõrgeneda või hoopis kaduda. Seepärast peab viljaaidas olema ventilatsioon, mis toob seemnetele puhast õhku ja viib ruumist välja saastunud õhu ning hoiab seemneid kopitamise ja hallituse eest. Nii oli see vanasti ja on ka tänapäeval. (lk 7)
• Ja ega põllumees seemet seemnesalve unusta. Ta mõtted on seemnega. Ühel kevadisel hommikul avas isa aidaukse ning päikesekiired tungisid sõbralikult ja vallatledes aita. Tungisid sinna koos kevadõhuga. Seeme pandi nüüd kottidesse, tõsteti vankrile ja viidi põllule, kus uljas tuul jalutas juba üle kobedaks haritud mulla. (lk 7)

Siin ootas seemet külvaja külimituga. Tänapäeval ootavad aga külvikud. Need viivad seemne igatsetud mullapõue, et selle niiskuses ja soojuses idaneda ja kasvada lokkavaks viljanurmeks ning anda tuumakaid teri uuel lõikuspäeval. (lk 7)

• Hanged kahanevad, lumi sulab. Ja katuseräästast veerevad alla lumeveepisarad, räästad tilguvad. Aga öösel, kui on külm, tekivad räästasse pikad jääpurikad, mis säravad hõbedaselt hommikuses päikeses. Ja päeval nad sulavad, purunevad, kukuvad räästa alla maha, muutuvad veeks.

Rentslites suliseb vesi, heliseb, laulab kevadviise... Purunenud on lumekuninganna talvine troon, tema kõrgus reisib kaugele põhjalasse, oma iidsesse riiki. Meil aga valmistub loodus kevadkuninganna vastuvõtuks, suureks peoks ja hõiskamiseks. Põõsastes on kuulda juba hõbekellukeste helinat, pidevat ja sädelevat. Eelteade sulle, aednik ja põllumees, ja meile kõigile, kõigile, kevade peatsest saabumisest kaugete metsade takka, kaugete kinkude takka. (lk 7)

• Aga kust tulevad need imepärased helinad koduaia põõsastesse, rõõmuviisid põllukopli raagus lepikusse, lumehangedest vabanenud kadastikku? Vaadake, varblaste seas on kollakad linnud. Need on talvikesed! Nad ei lennanud sügisel lõunasse. Olid siin ja vaikisid, olid seni hallis sulestikus, elasid tagasihoidlikult koos varblastega, võitlesid külma ja näljaga. Aga nüüd, kus pakane põgenes, läksid talvikestel keelepaelad lahti ja me kuuleme nende hüüdu.

Näete, kui kärmed ja terased nad on, väledad linnukesed! Ning tegutsevad juba kevadrüüs — rohekaskollases sulestikus emalinnud, isalinnud aga helekollase pea ja rindmikuga. Ja helisev on nende hääl, puhas nagu päikesevalgus, sujuv helirida "tsiit-siitsii-tsiit-siitsii-tsiivi!" voolab pidevalt ja vabalt. Kiiresti ja tihedasti korduvad need helid. Juba varakult alustasid need linnud oma kevadlaulu, eelmängu suurele sümfooniale. (lk 7-8)

• Kopli punakail pajuokstel istub sootihane, kurgu all teravalt piiritletud kitsas must tähn ja tiib ühevärviliselt pruun, ja vaatab, kuidas paju pungad paisuvad ning urvad pakatamist ootavad ja hakkab laulma, et magavat kaunitari — märtsi — unest äratada. Kostab linnu "dip-dip-dip...", mis liitub rasvatihase metalselt kõlava "sitin-titin-sitin-titin"-iga kauniks duetiks. (lk 8)
• Vaheldusrikas on tihaste repertuaar, vanarahva jutu järgi üheksat moodi viiside põiming, eriti rasvatihasel. See on pesitsustungist aetud kirglik pinnimine, muusikaline jutustus saabuvast kevadest, ärkamisest märtsi päikese all, mis sulatab jää ja lume. (lk 8)
• Üha harvemini kuuleme nüüd leevikeste melanhoolset hüüdu. Need linnud kadusid aiast Tikamäe kuusiku sügavusse, osa rändas aga põhjalasse. Leevikeste kevadrõõmud on nüüd kodukuusikus ja -männikus. (lk 8)
• Päikesekiirte soojus — see kuldne eluvõti — avab kõikjal kevadmuusika. Linnud laulavad ja kevadveed laulavad kaasa. Nad laulavad koos inimestega kevadmeloodiaid. (lk 8)
• Nagu sädelev smaragdroheline vaip on varakevadine orasepõld. Oras ei ole hävinud lume all. Näe, ta haljendab vastu kevadisele hommikule, päikesele, hakkab kasvama pikemaks, sirguma ülespoole, kus võlvub sinine taevas üksikute pilvetortidega. (lk 8)
• Suures kõrguses, päikese rõõmukullastes kiirtes, supleb helisevalt põldude laulik põldlõoke, põllumehe südamesõber. Vaevalt näeb silm laulikut ennast — värelevat imepisikest tumedat täpikest, kelle laul voolab kui hõbeoja, ujutades üle varakevadise põllu ja täites kogu laotuse. (lk 8)
• "Lõokesed on juba siin!" hüüavad lapsed. "Kevad on käes!" Nad ajavad pea kuklasse ja vaatavad üles, et näha põldude laulikut.

Lõoke tõuseb kõrgemale ja laulab edasi. Mida kõrgemale ta tõuseb, seda heledamaks muutub ta hääl, seda voolavamaks läheb lõõritamine. Kõik, mida lõoke siin näeb, osutub talle äärmiselt tähtsaks, ilusaks ja armsaks. Sest see paik on ta sünni- ja kodukoht, mida ta möödunud sügisest saadik pole näinud.

Sügisel rändas ta koos teistega lõunamaale. Seal veetis ta soojuses tervelt viis-kuus kuud. See oli ju pikk aeg. Kolm-neli päeva tagasi jõudis ta juba siia — oma koju. Need esimesed päevad puhkas ta rännaku väsimusest, kuid täna alustas lõõritamist.

Ja lõoke laulab päikesevalgusest helendava taeva all, lõõritab südame ja hingega: "Ärgake, tõuske kõik, liiri-lalaaa! Tõuske kõik üles, liirilalaaa! Kevad on käes, liiri-liiri-liiri-la-lala-laaa!" (lk 17)

• Keset põldpüüparve seisab kaagutades vana põldpüü. Varsti kaagutavad kõik korraga: neis on ärganud kihk lõpetada talvine parveelu. Äkki tõuseb vana põldpüü õhku, põrutab tugevasti tiibadega ja lendab minema. Samal hetkel laguneb kogu parv paarideks ja paiskub suure kisaga laiali. Nad kaovad põllule, koplisse ja heinamaale, minnes otsima pesitsuskohti. (lk 17)
• Kui rukkioras tervisega lume alt välja tuleb, on põllumees õnnelik. Praegu raputab oras maha talvist und. Ta ärkab. Niipea, kui oras haljendama lööb, ruttab põllumees talle väetist andma, et kindlustada talvel kannatada saanud oraste hoogsat kasvu. (lk 17)
• Juba poriseb lennuk põldude kohal, saates alla tolmupilve - käsil on põldude väetamine. Väetatakse ka heinamaid ja karjamaid. Väetis on peenestatud tolmuks, mis langeb lennukilt alla nagu kuiv vihm. Küll kevadised vihmaveed ta mulda kannavad. Paljudes majandites väetati juba märtsis, sõideti keltsal külvikutega. Aprillikuu lõpul tehakse esimene seemnekülv. Kõigepealt külvatakse varajast kaera. (lk 17)
• Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad põllu ääres koplis urbade rohkusest. Sellest ennustas vana põllumees head viljasaaki. Kui tuul liigutab leppade rippuvaid täidlasi isasurbi, rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu. Kevadine lepik on sellest tolmust pidulik ja ilus, nagu oleks ta mässitud kuldsesse uttu. (lk 17)
• Ja põlluäärsel kangrul õitseb sarapuupõõsas. Ta kibeles õitsemisega juba märtsis, aga alles aprillikuu tuules lõi mu põllunaaber õitsemise hoogsalt valla. Emasõite punased suudmed sädelevad ja on valmis kinni püüdma isasõitest väljarappuvat õietolmu, et õiesigimikus saaks kasvama hakata vili. (lk 17)
• Ja kaugel pole needki päevad, kui juunikuu pehme tuul süleleb rukkinurme ja kannab sigitavat tolmu õie sulgjale emakasuudmele. Olgu tervitatud need ees ootavad kuldsed päevad, mille kuulutajaiks on lõokeste lõõritus põldude kohal ja sinilillede tervitus metsast! Kevad viib meid vastu looduse taassünnile, viib põllumehe ta loovtöö riiki, lõhnava mulla ja igapäevase leiva sünni juurde. (lk 18)
• Pärast mõnda soojemat päeva ilmuvad esimesed rohelised rohulibled põllupeenardele ja kraavikallastele. Nad nagu hõiskavad päikesele vastu. Sinna ilmuvad ka võililli meenutavad paiselehe kuldkollased õiekorvid. Ning üle koduõue lendavad esimesed liblikad - kollased ja kirjud. (lk 18)
• Kevadesaadikud tungivad ka karjafarmi. Kevadtuuled ja -lõhnad ulatavad sinna. Loomad tunnevad seda. Nende ilmes ja häälitsuses on märgata elevust, millegi suure ligiolekut. Algavad ettevalmistused karjalaskeks. Läheneb loomade vangielu lõpp. Nad igatsevad välja värske õhu kätte, ootavad pääsemist karjakopli värskele rohule. Veel veidi kannatust! (lk 18)
• Ikka leebemalt puhub tuul ja kohiseb mändide ladvus ja ikka niiskemaks muutub õhk. Ning siis hakkab sadama sooja kevadvihma, mis peseb puhtaks maa kõntsase põse. Ah, kuidas lõhnab ümberringi kevadest! Puude pungad muhelevad, paisuvad sisemisest jõust, ootavad pakatamist. (lk 18)
• Värsketel künnivagudel lendavad läikivmusta sulestikuga suured linnud, siblivad mullas oma tugevate jalgadega, kisklevad üksteisega, lendavad siis lähedasse koplimetsa ja tulevad veidi aja pärast tagasi. Need on künnivaresed ehk külvi- ehk mustvaresed, kes otsivad künnivagudest endale toitu: traatusse, rukkiusse, nälkjaid, maipõrnikate tõuke ning teisi põllukahjureid. Künnivareste pesad on kopli puude otsas. Seal teevad nad iga päev lärmi. Sügavale metsa künnivaresed ei lähe, ikka ja alati asuvad nad põldude lähedusse metsatukkadesse ja linnaparkidesse, olles kultuurmaastiku elanikud. (lk 18)
• Poegi söödavad künnivaresed põllult püütud traatusside, rukkiusside ja muude röövikutega. Ka hiirtele ei anna künnivaresed armu. Luuravad kannatlikult hiireaugu läheduses, kuni hiir sealt väljub. Tugeva nokahoobiga (nokk on tüse ja pikk) surmatakse hiir. Künnivarese pugust on leitud isegi kuni kuus põld-uruhiirt. (lk 19)
• Mõned põllumehed vihkavad künnivareseid, sest nad söövad külvatud või varisenud vilja, kisuvad üles tõusmeid ja tallavad orast. Kuid see kahju on siiski väga väike selle kasu kõrval, mida künnivaresed meie põldudele toovad. Seal, kus künnivareseid pole, kannatavad põllusaagid tihti kahjurite hävitustöö all. (lk 19)
• Künnivaresed on põllumehe sõbrad ja elavad meie põldude läheduses metsatukkades. Linnaparkides neid ei sallita, kuigi nad armastavad seal elada, linnarahvale ei meeldi künnivareste lärm ja tihti kihutatakse nad minema. Nad tulevad siis põldude lähedusse, tulevad siia kui oma koju. (lk 19)
• Mõnikord võib tähele panna, et need linnud ei karista üksi oma kollektiivi korrarikkujaid liikmeid, vaid ka võõraid külalisi, kes nende koloonia korda ei austa, näiteks hakke. See lind tikub tihti, eriti linnas, künnivareste seltskonda, kisab ja lobiseb seal ega käitu künnivarestele meelepäraselt. Külalise ebaviisakusele reageerivad künnivaresed üksmeelse kisaga ning kihutavad haki minema. (lk 19)
• Talvekülma künnivaresed ei kannata. Nad lahkuvad meilt oktoobris lõunapoolsetele aladele, kus soojem ja toidutingimused paremad. Ainult üksikud jäävad siia pehme talve korral. Aga kevadel varakult — märtsis — on nad siin, niipea kui põllud on lumest vabanemas ja sealt võib toitu leida. Siis kostab ühel keskpäeval auravatelt, lumest vabanenud põllulappidelt rõõmus hüüe: "Kroa-kroa-kroa! Oleme jõudnud koju!" Ja varsti ongi nad pargipuistus või kopli puude otsas oma mulluste pesade juures askeldamas, neid korda seadmas. Olge tervitatud, esimesed kevadkülalised linnuriigist! (lk 20)
• Jüripäevaga algas vanasti põllumehe tõekspidamise järgi õige kevade ja võis põllule tööle minna. See oli 23. aprillil.

Ristisõdade ajal tekkis legend, mille järgi sel päeval sangarlik Püha Jüri tappis lohemao, kes ähvardas süütut tütarlast surmata. Sest ajast saadik hakatigi 23. aprilli kutsuma jüripäevaks ja aprillikuud jürikuuks. Teise variandi järgi olevat maa sel päeval enese lahti teinud ja surmavat auru välja ajanud. Siis tulnud üks Jüri-nimeline mees, kes maa lõhe kinni toppinud ja niiviisi kogu ümbruse hukatusest päästnud. Seepärast pandud sellele päevale nimeks jüripäev. (lk 20)

• Et vanasti oli meie metsades palju hunte, siis on jüripäeva kommete juures rohkesti juttu huntidest ja hunti ennast kutsutakse pühajürikutsikaks. Jüripäeva hommikul pandavat hundile võru suu peale, mispärast ta kuni mihklipäevani (29. septembrini) on vähe kardetav ega puutu veiseid ja teisi koduloomi. Karjapoiss ei tohtinud aga enne jüripäeva karja juures liha ja võid süüa, neid ei pandud talle karjakotti, muidu viib hunt suve jooksul palju loomi ära ja või ei lähe perenaise käes kokku. Ka ei tohtinud karjapoiss enne jüripäeva karjamaal tuld teha, et hunt endale tuliseid hambaid ei saaks. Ka ei võinud loomadel kellasid kaelas olla, sest kella kuuldes leiab hunt loomad üles ja murrab nad maha. Alles pärast jüripäeva pandi loomadele kellad ja krapid kaela. Ka pidi perenaine jüripäeva hommikul midagi õmblema, et hundipojad nõelapistetest pimedaks jääksid. (lk 20-21)
• Mõnes talus määriti loomi enne karjamaale laskmist tõrvaga, et loomad kogu suve terved oleksid. Ka anti loomadele hommikul püssirohu ja soolaga viilukas leiba, enne kui nad õueväravast välja karjatänavale lasti. Laudast väljalaskmisel ütles perenaine loomadele: "Sitt ja kusi karjamaale, piim ja või tooge koju!" Siis saatis perenaine karja koos karjasega karjamaale ja jäi ka ise mõneks tunniks sinna. Karjane pidi aga kogu päeva karja juures olema ja tähele panema, et keegi võõras inimene esimesel karjapäeval karja juurde ei tuleks. Kardeti ju "kurja silma", mis loomadele suve jooksul pidi õnnetusi ja haigusi tooma. Ka ei tohtinud karjane esimesel karjapäeval puude oksi murda ega lõigata, sest muidu poleks võru panemisest hundi nina peale mingit kasu olnud. Karjasel võis ainult kepp kaasas olla.

Kui lehmad esimese karjapäeva õhtul koju tulid, tõttas perenaine neile vastu, et kõik nende piima ja võid endale saada. Aga karjasele visati vett kaela, et see suvel karja juures magama ei jääks. Vits, millega karjane hommikul loomad laudast välja ajas, tuli õhtul lauda räästasse pista, siis pidid loomad suvel vagusi kokku jääma ja õhtul rahulikult koju tulema. (lk 21)

• Vanasti oli jüripäev talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutmise ja teenijate palkamise päevaks. Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada. Mööda maad liikusid viletsad kolikoormad. Siis oli jüripäev vaeste inimeste mure- ja vaevlemispäev.

Tänapäeva jüripäev märgib aga põllumehe elus pakilisema, aga ühtlasi rõõmurikkama tööaja algust. Niipea kui muld on põllul tahenenud, võib traktor mürisedes sõita külvieelsetele harimistöödele. Innu ja elevusega läheb kolhoosiküla vastu töökavadele.

Põllul toimub talioraste pealtväetamine, samuti ristikuseemne külv taliorastesse. Niipea kui orasepõllud haljendama löövad, ruttab põllumees neid väetama lämmastikväetisega. (lk 21)

• Mutt on rõivastatud uhkesse musta karusnahksesse mantlisse, mille karv on hästi tihe, lühike ja sarnaneb sametiga ning on tihedalt vastu nahka liibunud, mistõttu mullaosakesed ja vesi ei pääse naha pinnani. Ka pole karvakate hatune (karvad ei kasva kõik ühes suunas) ega takista looma kiiret jooksu ega tagurpidi liikumist oma käikudes. (lk 23)
• Iseloomult ja käitumiselt on mutt tige ja kuri loom, otse õel olevus, kes peab elu ja surma peale võitlust mitte üksi teiste muttidega, vaid kõigi elavate olevustega, kellest jõud üle käib.

Igal mutil on oma kindel territoorium, mille üle ta tahab peremees olla. Häda teisele mutile, kes julgeb siia tulla. Kohe algab võitlus krundivaldaja ja sissetungija vahel ning lõpeb nõrgema surmaga. Tavaliselt sööb võitja oma surmatud vastase. (lk 23)

• Muti aplus on suur, ta on harukordselt suur söödik. Loom sööb tohutul hulgal maisitikaid ja nende vastseid, viljanaksureid ja nende tõuke ehk traatusse, nälkjaid, kärsakaid, kaerasorisid, vihmausse, ka hiiri, konni ja kärnkonni, isegi rästikutele ja nastikutele ei heida ta armu, hävitab üldse kõiki loomi, kellest jaks üle käib. Vastavalt keha suurele energiakulule on muti ööpäevane toiduhulk ta kehakaalust ligi poolteist korda suurem. (lk 23) (lk 23)