Dream ajas silmad pärani, kirtsutas nina ja ajas suu nii suureks, kui sai. Ta meenutas väikest kiskjapoega, kui ta pead raputas ja kõigest väest rinna kallale sööstis, huulediminapana pingule tõmbas ja imema asus.
Valus ei olnud, kuid talle meenus paratamatult, mis tunne esimestel imetamiskordadel oli olnud: nagu keegi keeraks tema sees raudora. Ja valu kasvas vankumatu kaosena. Mees lebas tookord tema kõrval, kuivatas karedate sõrmedega ta pisaraid, lohutas teda ja tuletas meelde meditsiiniõe sõnu, et esimestel imetamiskordadel tõmbub emakas kaitseks kokku ja see on valus. Nii oli looduse poolt ette nähtud.
Ja tema oli mõelnud, et mees oli kindlasti palju hullemaid valusid tundnud. (lk 19)
Dream paistis ihusooja rinnapiima nautivat nii, nagu tema ise ei olnud elus vist midagi nautinud. Et tunda, kui tugevasti ta imeb, toppis ta nimetissõrme otsa lapse väikeste huulte vahele, murdes sellega vaakumi, mille eesmärk oli võimaldada lapsel vajaduse korral ainult suu abil rinna küljes rippuda. Ta pistis sõrme veidi sügavamale ja rinnanibu libises suust välja. Hetkeks oli see pikk ja justkui välja venitatud, nagu looma nisa. Siis võttis see oma tavalise ümara kuju ja talle tundus imelik, et nii õrn kehaosa nõnda tugevat imemist välja kannatas. (lk 20)