Normandia

Proosa

Kuni viieteistkümnenda sajandini paistab Inglise kuningakrooni alt ikka veel Normandia hertsog ja kõik parlamendiaktid kirjutatakse prantsuse keeles. Alates Henry VII valitsemisajast kirjutatakse need lordide nõudmisel juba inglise keeles. Inglismaa, mis Uther Pendragoni ajal oli bretoonlik, Caesari ajal roomalik, heptarhia ajal saksilik, Haroldi ajal taanilik, pärast Williamit normannilik, muutus lõpuks inglaslikuks tänu lordidele. Ja pärast seda muutus ta anglikaanlikuks. Omaenda kirik on suur jõud.
- Victor Hugo, "Mees, kes naerab", tlk Immanuel Pau, 1983, lk 434

Varavalges lähenevad dessantlaevad rannale, on kuuenda juuni öö. Laevad on tihedalt jalaväelasi täis topitud. Mehed oksendavad lainetuses. Kui trapp rannas alla lastakse ja liitlaste sõdurid hakkavad laevast maha minema, avavad sakslased tule. Sõdureid pudeneb merre, seljakotid on rasked, lained rulluvad, kostab haavatute appihüüdeid. Kui järgmistena saabuvad sõdurid näevad leekides tanke ja vees hõljuvaid laipu, kaob osal neist julgus. Mõni ulub hirmust, mõni karjub liival. Sõdurid paiskuvad laevast vette, siis liivarannale, nad lõikavad teravate tangidega liivaluidetele tõmmatud okastraataeda. Liitlaste sõdurid jäävad sakslaste mitme kuu eest püsti pandud okastraataia külge kinni. Meditsiinipataljoni mehed jooksevad ühe keha juurest teise juurde, üritavad kindlaks teha, kas nende seas on elavaid. Raske on aru saada, kes on surnud ja kes haavatud. Liivarannal valitseb täielik kaos. Õhk on täis tulistamist, miinide plahvatusi ja selliseid kriiskeid, millesarnaseid ükski noortest meestest ei ole kunagi varem kuulnud.
- Riikka Ala-Harja, "Dessant", tlk Kätlin Kaldmaa, 2013, lk 28-29

Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk siidri valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda."
- Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor", 2019, lk 119

Briti monarh kasutab parlamendi poolt vastu võetud otsuste kinnitamiseks vanaaegset prantsuse fraasi le roy/la reyne le veult — kuningas/kuninganna tahab seda. Nii juba tuhat aastat. Normandlased on omal kombel lähedased meile, eestlastelegi. On kinnisemad ja ei tõtta oma arvamust otsekohe avaldama, küsimusele kõhklemata vastama. Prantsuse keeles on ütlemine reponse normande — normandia vastus, mis tähendab midagi, mis pole päriselt ei ega jaa. (lk 138)
Alguses oli sakslaste vastupanu väga tugev, nii et liitlasväed jõudsid esialgsest sillapääst välja murda alles kahe kuu pärast. Normandia ise sai sõjas rängalt kannatada ja säälsed inimesed ei räägi oma vabastajatest alati mitte härda tänuga. Inglased-ameeriklased kasutasid siin meilegi tuntud taktikat — pommitasid linnu, kus arvati olevat Saksa üksusi või militaarobjekte. Caeni linn oli pärast vabastamist varemetes. Inimesi hukkus arvestuste järgi 40 000 ümber, kodutuks jäi sadu tuhandeid. Inimesed, kellega rääkisin, panid liitlastele eriti pahaks sadamalinna Le Havre’i pommitamist, mis selle linna peaaegu hävitas. Le Havre’is ei olevat olnud arvestatavalt Saksa vägesid, nii polnud pommitamisel mingit olulist sõjalist efekti. Nii võib öelda, et tallinlastel ja tartlastel 1944 veel vedas: punalennuväel polnud selliseid võimalusi kui lääneliitlastel. (lk 139)
- Jaan Kaplinski, "Piirpääsukese Euroopa]], 2020

Mu kodukandi lõhn on peidus õuna sees.
Löön hambad tasse kinnisilmi uneldes,
et uskuda: ma seisan seal, kus roheline aas.
Päiksest ja merest õhkub kõrge rohi maas,
seal pikki varje heitvad kõrged papliread
ja kuulen linnulärmi hekirivi seast
keskpäeval naasevate lainetega koos.

Kui palju kordi roheruuge sügis nägi
mind keset päiksepaistet seismas, löömas hambaid
taas kinnisilmi lihavasse õuna, tuleb
mis sinu aasadelt, Normandia, rikas, tugev!
Ah, pole tervenend ma oma kodukandist!
Kas pole magusus seal pärit lehestikust,
mis korjat süütuses on, värskuses ja rahus!

Kes eales oleks tervenenud lapsepõlvest?

Lucie Delarue-Mardrus, "Mu kodukandi lõhn" ("L'odeur de mon pays"); rmt: "Ferveur", Paris: éditions de la Revue blanche, 1902, lk 95-96 (Internet Archive) ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}