Prantsuse revolutsioon

Jean-Baptiste Lallemand, "Bastille' vallutamine" (1790)

Proosa

• Kõige kurvem, mida Prantsuse revolutsioon meile kaasa tõi, on kahtlemata see, et igat mõistlikku ning jumala ja õigluse nimel esitatavat nõuet mässueoks peetakse. (lk 26)
• Muidu püütakse inimest patust pöörates ikka tema eksiarvamused kõrvaldada, kusjuures ta pead ei puudutata. Prantsusmaal tehakse praegu asja resoluutsemalt. Eksiarvamused kõrvaldatakse koos peaga. (lk 32)
  • Georg Lichtenberg, rmt: G. C. Lichtenberg. "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972

• Marksism ei tunnista äkilisi plahvatusi keele arengus, olemasoleva keele äkksurma ja äkilist uue keele rajamist. Lafargue'il ei olnud õigus, kui ta rääkis "äkilisest keelerevolutsioonist, mis toimus 1789. ja 1794. aasta vahel" (vt Lafargue'i brošüür "Keel ja revolutsioon"). Tollal ei olnud Prantsusmaal mingit keelerevolutsiooni, ammugi äkilist. Muidugi täienes tol ajal prantsuse keele sõnavara uute sõnade ja väljenditega, kadusid kasutuselt mõned iganenud sõnad, muutus mõnede sõnade tähendus - ja kõik. Kuid sellised muutused ei määra mingil juhul keele saatust. Keeles on peamine selle grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara. Kuid prantsuse keele grammatiline ülesehitus ja põhisõnavara Prantsuse revolutsiooni ajal mitte üksnes et ei kadunud, vaid säilisid ilma oluliste muutusteta, ja mitte üksnes ei säilinud, vaid jätkavad edasielamist ka tänapäevases prantsuse keeles.
  • Jossif Stalin, "Marksism ja keeleteaduse küsimused" ("Марксизм и вопросы языкознания")

• "Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."

Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."

"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.

Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine."

• M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 47

• Kaasaegse poliitika kaksikjaotus parem- ja vasakpoolsuseks pärineb 1790. aastatest, Prantsuse revolutsiooni aegadest, kus vastloodud Rahvusassamblees sattusid igat masti mõttekaaslased istuma üksteise kõrvale. Inim- ja kodanikuõiguste revolutsiooni toetajad istusid alguses saali vasakul poolel ning monarhia ja kiriku toetajad istusid saali paremal poolel. Laias laastus on see eristamispõhimõte poliitikas ka kehtima jäänud.

Parempoolsed esindavad pigem stabiilsust, kehtivat korda, hierarhilist ühiskonda ja kõrgemaid klasse, kes ikka kipuvad olemasoleva olukorraga pigem rahul olema - kui sul on elus hästi läinud, siis miks peaksidki sa tahtma oma elu pea peale keerata. Vasakpoolsed jällegi usuvad inimeste sünnipärast võrdsust ning toetavad madalamaid klasse, kellele tundub, et kehtiv kord rõhub neid ebaõiglaselt ning kes seetõttu taotlevad rohkem muutusi ja võimusuhete ümber mängimist. Ent nagu Rahvusassamblee jaotus ka väljendab, ei ole parem- ja vasakpoolsuses midagi absoluutset – kõik sõltub sellest, kus on parasjagu "mõõdukas keskpunkt".

Kui 1789. aastal istusid Rahvusassamblees paremal monarhistid ja kirikutegelased, siis 1791. aastal olid seal juba revolutsiooni toetavad Feuillants'ide klubi liikmed, kes eelistasid liberaalset, aga kuningavõimu säilitavat konstitutsiooni põhjalikumat ühiskonna ümberkorraldamist nõudvate jakobiinide nägemusele. Vaid kahe aastaga oli poliitiliste vaadete keskpunkt oluliselt nihkunud.

• Aro Velmet, "Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest?" ERR, 05.08.2020

• Kui ma siin rääkisin tagasivaadetest, siis ühe töö puhul mul tuleb meelde, kuidas ma just püüdsin kellelegi seletada, et millest see õieti pajatab. Lõpuks oli mu endagi jaoks vastus see, et see räägib valgusest ja varjudest. Me kõik oleme koolis õppinud, et oli valgustusajastu ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli Prantsuse revolutsioon – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure valgusti süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina disainerina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma teatris käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste tualett olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle võrdsuse eest keegi välja ei astu?
  • Silver Vahtre, intervjuu: Ode Maria Punamäe, "Silver Vahtre: tänapäevased konfliktid on võitlus ruumi eest", ERR, 16.02.2021

Kirjandus

• Edmund Burke, "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega" Varrak, 2008, tlk Triinu Pakk-Allmann