Aleksandr Suvorov
| See artikkel räägib väejuhist; sõjaväelase ja riigitegelase kohta vaata artiklit Aleksandr Arkadjevitš Suvorov; jõelaeva kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (jõelaev); Eesti poliitiku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (Eesti poliitik); kunstniku kohta vaata artiklit Aleksandr Suvorov (kunstnik). |
| Aleksandr Suvorov | |
|---|---|
|
Aleksander Suvorov | |
| Sünniaeg |
24. november 1730 Moskva, Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
18. mai 1800 Peterburi, Venemaa keisririik |
| Teenistus | Venemaa Keisririigi sõjavägi |
| Auaste | generalissimus |
| Sõjad/lahingud |
Seitsmeaastane sõda Vene-Türgi sõda (1768–1774) Vene-Türgi sõda (1787–1792) 1794. aasta Poola ülestõus: Kościuszko ülestõus, Praga lahing Napoleoni sõjad: Teine koalitsioonisõda: Suvorovi Itaalia sõjaretk, Suvorovi Šveitsi sõjaretk |
| Autasud | Püha Georgi orden |
Aleksandr Vassiljevitš Suvorov (vene keeles Александр Васильевич Суворов; 24. november 1729 Moskva, Venemaa Keisririik – 18. mai 1800 Peterburi, Venemaa Keisririik) oli Venemaa Keisririigi väejuht.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksandr Suvorov vormistati armeeteenistusse Semjonovski kaardiväepolku 1742. aastal 12-aastaselt. Tegelikult alustas ta teenistust 18-aastaselt ja mitte reamehe, vaid kapralina. 1751. aastal ülendati ta kaardiväeseersandiks ning ta käis diplomaatilise kullerina komandeeringus Saksimaa Kuurvürstiriigis ja Saksa-Rooma riigis. 1754. aastal viidi ta porutšikuna üle Ingerimaa jalaväepolku, mis paiknes samuti Peterburis.
Seitsmeaastases sõjas
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksandr Suvorov osales seitsmeaastases sõjas Preisi Kuningriigi vastu aastatel 1756–1763 järgmistel tagala ametikohtadel:
- oberproviantmeister;
- kindral-audiitor-leitnant;
- premjäär- ehk vanemmajor, kellena osales Liivimaal armeepolkude kolmandate pataljonide formeerimisel.
1757. aasta lõpus ülendati Aleksandr Suvorov alampolkovnikuks ja ta määrati Memeli (Klaipeda) komandandiks. Ta oli oma isa, général en chef' iVassili Suvorovi alluvuses, kes oli okupeeritud Ida-Preisimaa kindralkuberner. 1759. aastal viidi Aleksandr Suvorov üle riviväeossa, kus ta oli kindral Wilhelm von Fermori juures diviisikorrapidaja (vanemadjutandiks). Seejärel ülendati ta ober-kriegs-komissariks (varustus- ja palgaarvestuse ametikoht) ja kuna von Fermorist sai varsti Vene vägede ülemjuhataja, naasis Suvorov tema vanemadjutandiks. Augustis 1761 nimetati ta polgukomandöriks (esimest korda varustajast vastutavaks lahinguohvitseriks) ja 26. augustil (7. septembril) 1762 sai polkovnikuks.
Tema osavõtt sõjast Poolaga (vallutas 1768 Krakówi) sillutas teed Poola esimesele jagamisele. Poolas saavutatud võitude eest sai ta septembris 1768. aastal brigadiriks.
Vene-Türgi sõjad
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1768–1774 sõdis ta Suvorov Vene-Türgi sõjas. Seal tehtu eest sai ta 1. jaanuaril (12. jaanuaril) 1770 kindralmajoriks.
Aastatel 1777–1783 teenis ta Krimmis ja Kaukaasias.
Aastatel 1786–1792 osales ta Vene-Türgi sõjas. 22. septembril (3. oktoobril) 1786 ja sai ta kindral en chef'iks. 11. detsembril (22. detsembril) 1790 vallutati tema juhtimisel tormijooksuga Bessaraabias asuva türklaste tugevaim, Izmaili kindlus, mis on tema sõjaväelase karjääri jooksul ainuke märkimisväärne sõjaline võit vaenlase regulaararmee üle. Kindluse vallutamisel oli tähtis osa Zaporožje kasakaväel (nende üks viimaseid lahinguid Venemaa teenistuses). Vallutamisele järgnesid tapatalgud, kus hukkusid peaaegu kõik kindluslinnas olijad, eri andmetel kuni 26 000–40 000 inimest[viide?].
Suvorovi juhtimise all toimus Ukrainas ja Krimmis tatarlaste ning Volga piirkonna nogaide hävitamine, küüditamine ja genotsiid.
1794. aasta Poola ülestõusu mahasurumine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast rahulepingu allakirjutamist Türgiga sõdis Suvorov Poolas. Ta surus julmalt maha 1794. aasta Kościuszko ülestõusu. 24. oktoobril (4. novembril) 1794 toimus Praga lahing (Varssavi eeslinnas), milles Suvorov võitis ülestõusnute väge. Lahingu järel tapeti kuni 20 000 tsiviilisikut, mille tõttu lõpetasid ülestõusnud mujal vastupanu. Katariina II ülendas Suvorovi Poola ülestõusu mahasurumise eest kindralfeldmarssaliks.
Sõjad Prantsusmaaga
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Prantsuse revolutsioonisõjad, Napoleoni sõjad
1798. aastal organiseerisid Suurbritannia ja Austria Prantsusmaa vastu uue II koalitsiooni, kaasates ka Paul I Venemaa. 1799. aastal korraldas koalitsioon Euroopas mitu sissetungi Prantsusmaa vastu, sealhulgas kampaaniad Itaalias ja Inglise-Vene sissetung Hollandisse. Aleksandr Suvorov saavutas prantslaste vastu Itaalias mitu väikset võitu, kuid Prantsuse väed surusid nad piiramisrõngasse.
Itaalia sõjakäik lõppes Prantsuse ülekaalukate vägede eest põgenemisega ehk "kuulsa Šveitsi sõjaretkega" ja järgnenud Zürichi lahinguga, kus Suvorov kaotas suure osa oma Itaaliasse tunginud Vene armeest (osa hävis, osa langes vangi ja haavatud jäeti maha). Selle järel tagandas keiser Paul Suvorovi ametist. Paul I (Pavel) muutis selle ebaõnnestunud sõjakäigu järel Vene Impeeriumi poliitikat, võttes suuna reformidele ja Prantsusmaaga liitlassuhete arendamisele, mistõttu ta tapeti.[1]
Suvorov oli neljas ja ühtlasi eelviimane Venemaa generalissimus (aastast 1799) (esimene Šein, viies Stalin – kõik auastmed on saadud (üks erandina) ülestõusude-mässude mahasurumise eest). Auastme sai ta Paul I-lt (Katariina II poeg).
Suvorovi adjutandiks oli 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790) poeg Alexander von Rosen (1780–1832).[2]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Suvorov abiellus 16. jaanuaril 1774 vürstitari Varvara Ivanovna Prozorovskajaga (1750–1804). Nad said tütre ja poja.
- Natalja (1775–1844), kes abiellus 1795. aastast Eestimaa rüütelkonda kuulunud ülemtallimeistri krahv Nikolai Zuboviga (1763–1805), kes oli vürst Platon Zubovi vanem vend.[3]
- Arkadi Suvorov (1784–1811), kes oli kindralleitnant ja kindraladjutant.
- Tema poegadest Aleksandr (1804–1882) oli aastatel 1848–1861 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ning aastatel 1861–1866 Peterburi kindralkuberner.
- Konstantin (1809–1877) oli ülemõuemeister.
- Maria Arkadjevna (1802–1870) abiellus kindralleitnandist vürsti Mihhail Golitsõniga (1793–1856).
- Varvara (Vera) Arkadjevna (1802–1885) abiellus esmalt polkovniku, riiginõuniku ja Tauria tsiviilkuberneri Dmitri Bašmakoviga (1792–1835) ning seejärel jalaväekindralist vürsti Andrei Gortšakoviga (1779–1855). Varvara maeti 1885. aastal Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.[4]
1779. aastal algatas Suvorov abielulahutuse, süüdistades naist truudusetuses, kuid jättis asja pooleli. Pärast poja sündi katkestas Suvorov oma abikaasaga igasugused suhted.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Suvorovi järgi on nimetatud Stalini-aegne Suvorovi orden. Stalin pani teise maailmasõja ajal aluse Suvorovi-Kutuzovi isikukultusele, käsitledes neid Vene rahva kangelastena.
Aleksandr Suvorovi portree on Transnistria 1-, 5-, 10- ja 25-rublasel rahatähel.
Suvorovi auks oli Eesti NSV-s nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, muu hulgas kandis Suvorovi puiestee nime praegune Kaarli puiestee Tallinnas.
Ukraina
[muuda | muuda lähteteksti]2022. aasta detsembri alguses võeti Izmailis maha Suvorovi skulptuur.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Понасенков Е. Н. (2017, 2018, 2020.). Первая научная история войны 1812 года. Moskva.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Rosenid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, Estland, Bd. 1, Görlitz, 1930, lk 222
- ↑ Zubovid: Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3, Estland, Bd.3, Görlitz, 1930, lk 294–295
- ↑ Marat Gainullin: Русский генералиссимус, Molodjož Estonii, 30. november 2000
- ↑ В Ізмаїлі знесли пам'ятник полководцю Суворову (vaadatud: 04.12.2022)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]| Tsitaadid Vikitsitaatides: Aleksandr Suvorov |