Carl Schuhmann
| Carl Schuhmann | |
|---|---|
|
| |
| Sünniaeg | 12. mai 1869 |
| Surmaaeg | 24. märts 1946 (76-aastaselt) |
| Matmispaik | Friedhof Heerstraße |
| Medalikohad | ||
|---|---|---|
| 1896 | rööbaspuud, võistkondlik | |
| 1896 | kang, võistkondlik | |
| 1896 | toenghüpped, individuaalne | |
| 1896 | Kreeka-Rooma maadlus | |
| 1896 | kahe käega tõstmine | |
Carl Schuhmann (12. mai 1869 Münster – 24. märts 1946 Berliin) oli saksa sportlane, 1896. aasta suveolümpiamängude neljakordne olümpiavõitja ja olümpiapronksmedalist, Saksamaa esimene olümpiavõitja. 158 cm pikk. Elukutselt peenmehaanik.
Ta võitis Ateena olümpiamängudel 9. aprillil 1896 võimlemises individuaalselt toenghüpped ning võistkondlikult rööbaspuud ja kangi. Teistel individuaalaladel (kang, toenghooglemine ja rõngad ning 10. aprillil rööbaspuud) ta esikolmikusse ei tulnud.
Kergejõustikus nii hästi ei läinud. 6. aprillil oli Schuhmann kolmikhüppes 5., 7. aprillil jäi kuulitõukes 7 võistleja seas 3 viimase hulka ning kaugushüppes 9 võistleja seas 2 viimase hulka. Kõrgus- ja teivashüppes ning kettaheites ta registreerus, kuid ei osalenud.
Samal õhtul jagas Schuhmann 3. kohta kahe käega tõstmises (90 kg), jäädes küll võitjatele 21,5 kiloga alla.
10. aprillil peetud Kreeka-Rooma maadlusturniiril sai Schuhmann neljanda olümpiavõidu. 5 mehe konkurentsis seljatas ta avakohtumises mõne minutiga endast pikema ja raskema inglase Launceston Ellioti ja jõudis finaali kreeklase Giorgios Tsitase vastu. Pärast nelikümmend minutit kestnud maadlust katkestasid kohtunikud matši pimeduse tõttu, kuigi Schumann tahtis jätkata. Järgmisel päeval seljatas Schuhmann Tsitase kahekümne minutiga.
Ateena olümpiamängudel oli ta populaarseim välisvõistleja. Kreeka kuningas Geórgios I olevat talle öelnud: «Te olete kõige populaarsem mees Kreekas. Te olete populaarsem kui mina.»
1898. aastast töötas Schuhmann võimlemisõpetajana Londonis. 1906. aasta Ateena vaheolümpiamängudel oli ta aukülaline ja referent, 1908. aastal atašee, 1936. aastal aukülaline. Esimese maailmasõja ajal interneeriti ta sakslasena Mani saarele, pärast sõda kolis Berliini.