Anton Tšehhov

Anton Tšehhov
Viimane foto Tšehhovist (1904)
Sündinud	29. jaanuar 1860 Taganrog, Venemaa
Surnud	15. juuli 1904 (44-aastaselt) Badenweiler, Badeni suurhertsogiriik
Rahvus	venelane
Žanr	näidendid jutustused
Autogramm

Anton Tšehhov (Антон Павлович Чехов, Anton Pavlovitš Tšehhov; 29. jaanuar (17. jaanuar vkj) 1860 Taganrog – 15. juuli 1904 Badenweiler, Badeni suurhertsogiriik) oli vene näite- ja novellikirjanik ning praktiseeriv arst.

Tšehhov on eelkõige tuntud oma novellide poolest. Tema jutustuste tavalised tegevuspaigad olid vene väikeasulad, jutustused käsitlesid hingeüksildust, raisatud õnne jms teemasid. Tuntud on ka tema psühholoogilised näidendid, kus valitseb kurb ja lootusetu meeleolu.

Tšehhovi näidendeid "Kajakas", "Onu Vanja", "Kolm õde" ja "Kirsiaed" on palju mängitud ka Eesti teatrites.

Elukäik ja kirjanduslik tegevus

Lapsepõlv

Anton Tšehhovi sünnikodu Taganrogis

Anton Tšehhov sündis 29. jaanuaril 1860 Taganrogis. Ta oli kohaliku poodniku Pavel Jegorovitš Tšehhovi ja tema abikaasa Jevgenia Jakovlevna Morozova kuuelapselise pere kolmas laps. Tema isa oli sügavalt õigeusklik ja väga despootlik mees, kellel oli kombeks oma lähedasi türanniseerida ja füüsiliselt karistada. Oma kirjas vend Aleksandrile kirjutas Tšehhov: "Despotism ja vale inetasid meie lapsepõlve sel määral, et ma ei saa sellele kuidagi mõtelda ilma õuduse ja jälestuseta. Tuleta meelde hirmu ja vastikust, mida tundsime nendel kordadel, kui isa tegi lõunalauas kohutava stseeni tema meelest liiga soolase supi pärast või kui ta kohtles ema nagu täielikku idiooti ..." Antoni ema oli suurepärane jutuvestja, kes rääkis lastele lugusid sellest, kuidas ta oma riidekaupmehest isaga mööda Venemaad ringi rändas. Tšehhovi isapoolne vanaisa Jegor Mihhailovitš Tšehh oli endine pärisori.

Taganrogi gümnaasium 19. sajandi postkaardil. Nüüd asub selles hoones Tšehhovi kirjandusmuuseum.

Anton Tšehhov õppis ühe aasta kohalikus kreeka koolis, seejärel jätkas õpinguid Taganrogi vene gümnaasiumis (praegu Tšehhovi-nimeline gümnaasium). Vabal ajal käis ta laulmas Kreeka õigeusu kloostris ja isa juhendatud laulukooris.

Aastal 1876 kuulutas Tšehhovi isa Pavel Jegorovitš end maksevõimetuks ja kartuses sattuda võlavanglasse põgenes Moskvasse. Tšehhov jäi Taganrogi veel kolmeks aastaks, et lõpetada gümnaasium ja müüa allesjäänud perekonnaasjad. Ta jäi elama oma isakoju, mille omanikuks oli nüüd endine kohtuametnikust üürnik Gavriil Parfentjevitš Selivanov. Selivanov on kaupmees Lopahhini prototüüp näidendis "Kirsiaed". Üüri, õpingute ja söögi eest maksmiseks andis Tšehhov eratunde ja kirjutas sketše ajalehtedele. Õpingutest ja tööst vaba aja veetis Tšehhov enamasti linnaraamatukogus, kus ta luges Cervantese, Turgenevi, Gontšarovi ja Schopenhaueri teoseid.

1879. aastal lõpetas Tšehhov gümnaasiumi, siirdus Moskvasse ja astus Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Taganrogis paigaldati tema sünnikodule 1910. aastal Jevgeni Garšini eestvedamisel mälestustahvel, hiljem rajati sinna majamuuseum.

Esimesed kirjutised ja haigus

Anton Tšehhov (vasakul) koos vend Nikolaiga (1882)

Moskvasse jõudes leidis ta eest vaesunud perekonna. Tema isa elas teises linna otsas oma tööandja juures ja teenis napilt kolmkümmend rubla kuus, vanem vend Aleksandr elas samuti mujal, aga ülejäänud perekond koos paari kostilise ja üürnikuga elas Püha Nikolai kirikule kuuluva maja keldrikorrusel. Sellises olukorras võttis Tšehhov enda kanda perekonna rahaasjad. Ülikooli kõrvalt hakkas ta rahateenimiseks kirjutama ajakirjadele artikleid, följetone ja humoristlikke jutustusi. Oma kirjutisi lasi ta avaldada pseudonüümide "Antoša Tšehhonte", "Inimene ilma põrnata" ja "Antoša" all.

1882. aastal tutvus Tšehhov Peterburi nädalalehe Oskolki peatoimetaja, kirjanik Leikiniga, kes pakkus talle võimalust avaldada oma jutte nädalalehes. Esimene kirjutis ilmus 20. novembril 1882 Tšehhonte nime all. Pärast seda hakkasid Tšehhovi jutud regulaarselt nädalalehes ilmuma.

1884. aastal asus Tšehhov leiba teenima raviarstina, kelleks ta ise end eelkõige pidas. Kuigi enamikku patsientidest ravis ta tasuta, paranes tema elujärg tunduvalt. Sama aasta detsembris halvenes Tšehhovi tervis järsult, ta hakkas verd köhima ja kannatas kuiva köha all. Kuigi 1886. aastal haigus ägenes, ei tahtnud ta ei endale ega lähedastele tunnistada, et põeb tuberkuloosi.

1886. aastal tegi Tšehhov esimese reisi Peterburi, kus Peterburi tolleaegse suurima päevalehe Novoje Vremja asutaja ja peatoimetaja Aleksei Suvorin pakkus Tšehhovile võimalust teha ajalehele kaastööd ning lubas maksta kaksteist kopikat rea eest. Sellest algas nende pikk sõprus. Esimene avaldatud jutt oli "Hingepalve". Tšehhonte nime all ilmusid selles päevalehes veel "Roimar", "Hingevaev" ja "Jääger". Viimane jutt avaldas tugevat muljet Dmitri Grigorovitšile, kes saatis Tšehhovile kirja, milles tunnustas teda nii: "Teil on tõeline anne, talent, mis tõstab teid noorema generatsiooni kirjanike hulgas väga kõrgele kohale." Kirja lõpus avaldas Grigorovitš arvamust, et Tšehhov peaks järgmise kogu "Kirjud jutud" avaldama oma õige nime all. Kuid selleks ajaks oli jutukogu juba trükitud ja autori nime muuta oli hilja.

Tšehhovi järgmine novellikogu "Videvikus" ilmus 1887. aastal. See saavutas edu ja Peterburi Teaduste Akadeemia kirjandusosakond määras 1888. aastal Tšehhovile selle eest Puškini auhinna.

Anton Tšehhov 29-aastaselt (1889)

Läbimurre ja tagasilöögid

1887. aastal võttis Tšehhov ette reisi Ukrainasse, et näha veelkord steppi, mis teda lapsepõlves väga vaimustas. Pärast tagasijõudmist kirjutas ta jutustuse "Stepp", mis ilmus Severnõi Vestniku märtsinumbris ning sai kriitikutelt ja lugejatelt sooja vastuvõtu. "Stepp" on lugu üheksa-aastase poisi Jegori reisist läbi stepi linna, kuhu ta kooli läheb.

Sama aasta sügisel palus omanimelise teatri direktor Korš Tšehhovil näidendi kirjutada. Pärast mõningast keelitamist Tšehhov nõustus ja näidend "Ivanov" valmis kümne päevaga. See esietendus Moskvas 19. novembril 1887. 31. jaanuaril 1889 etendus "Ivanov" Peterburis ja erinevalt Moskvas toimunud läbikukkumisest saatis seda tohutu publikumenu.

Pärast vend Nikolai surma 1889. aastal kirjutas Tšehhov enda sõnade järgi "ränkraske loo, mis võib inimese ära tappa" – jutustuse "Igav lugu" ja näidendi "Metsavaim". Kumbki teos kriitikutele ei meeldinud ja Tšehhov sattus masendusse. Uue jõu endas leidis ta vend Mihhaili kriminaalõiguse loengul tehtud märkmeid lugedes. Tšehhovi kinnisideeks sai mõte: "Kogu meie tähelepanu on suunatud kurjategijale kuni kohtuotsuse väljakuulutamiseni, kuid pärast seda, kui ta on vangi pandud, unustame ta täielikult. Aga mis toimub temaga vanglas?" Tšehhov otsustas sõita Sahhalinile.

Sahhalin

Aastal 1890 sõitis Tšehhov Sahhalinile, kus ta soovis uurida Siberi sunnitööliste elu, lootis end lahti rebida igapäevaelu rutiinist ja saada uut elujõudu. Tema teekond Moskvast Jaroslavli kulges rongiga, sealt edasi laevaga mööda Volgat ja Kama jõge Permi ning sealt rongiga Tjumeni. Tjumenist liikus ta Baikali järveni hobuvankriga ning sealt edasi vaheldumisi vankri ja laevaga Vaikse ookeanini.

Kokku viibis Tšehhov Sahhalinil kolm kuud. Selle aja jooksul täitis ta oma käega üle kümne tuhande küsitluslehe (need on hoiul Moskvas Lenini muuseumis), nägi pealt vangidele ihunuhtluse jagamist ning kohtas naisi ja lapsi, kes olid sunnitud tegelema prostitutsiooniga.

Tema tagasitee koju kulges meritsi ümber Aasia Odessasse ja sealt rongiga Moskvasse.

Tšehhov viibis kodus vaid paar kuud. Juba märtsis-aprillis 1891 võttis ta koos Suvoriniga ette reisi Euroopasse. Külastati Viini, Veneetsiat, Firenzet, Roomat, Napolit, Pompeid, Nice'i, Monte Carlot ja Pariisi. Kirjas õele kirjeldas Tšehhov Itaaliat kui jumalatest õnnistatud maad. "Itaalia, rääkimata juba tema loodusest ja soojusest, on ainuke maa, kus veendud, et kunst on tõepoolest kõige valitseja ..."

Melihhovo

Aastal 1892 ostis Anton Tšehhov Melihhovo küla lähedal mõisa, kus ta elas koos perega 1899. aastani. Seda elu nimetas Tšehhov "lordi eluks", sest lisaks kahele põllutööd teinud sulasele olid perekonna teenistuses ka kokk ja toatüdruk.

Melihhovo mõis

Melihhovos käis väga palju külalisi, teiste seas ka noor luuletaja Tatjana Štšepkina-Kupernik ja kunstnik Issaak Levitan, kes maalis Melihhovos palju pilte. Oma kirjas Suvorinile kirjutas ta: "Külalised, külalised, külalised ... Iga möödasõitev intelligent peab oma kohuseks minu poole sisse keerata ja pisut soojendada, mõnikord isegi ööseks jääda. Muidugi on meeldiv olla külalislahke, kuid hing tunneb ju mõõtu. Moskvast pagesin just nimelt külaliste pärast."

1892. aastal kirjutas Tšehhov jutustuse "Hüpik" ning novellid "Minu naine", "Naabrid" ja "Palat nr. 6". Rohkemaks tal aega ei olnud, sest Melihhovos vajati teda rohkem arstina. Kui 1892. aasta juulis ohustas seda piirkonda koolera ja maakonna tervisenõunik palus epideemia vältimiseks Tšehhovil tegelda profülaktikaga, siis Tšehhov nõustus. Haigete isoleerimiseks laskis ta ehitada barakke.

Ta enda tervis sel ajal aga halvenes. Lisaks tuberkuloosile ja südamepekslemisele tegid talle muret hemorroidid. Ainsad, kellele ta tihkas oma haigustest rääkida, olid vend Aleksandr ja sõber Suvorin. Kirjas sõbrale kirjeldas ta enda olukorda nii: "Valu, sügelus, ei saa istuda ega käia ja kogu kehas on säärane pinge, et pane või nöör kaela."

1892. aasta lõpus lõpetas Tšehhov koostöö Novoje Vremjaga ja hakkas oma jutte avaldama Russkaja Mõslis. 1893. aastal hakkas selles jaokaupa ilmuma tema uurimus "Sahhalini saar". See köitis isegi valitsuse tähelepanu sedavõrd, et kirjutisest ajendatuna viidi läbi reforme, mis leevendasid sunnitööliste elutingimusi. Samal aastal ilmusid veel "Tundmatu mehe jutustus" – novell, mille kirjutamist Tšehhov oli alustanud juba viis aastat varem, kuid tsensuurihirmus kartis seda lõpetada – ja "Must munk".

Näidendit "Kajakas" hakkas Tšehhov kirjutama 1894. aastal Melihhovos, mõisa aias puude varjus asuvas väikeses majakeses, mille ta oli lasknud endale ehitada, et saada vähegi rahu lõputust külalistevoolust. "Kajaka" esialgne variant valmis novembris 1895, kuid see ei meeldinud Tšehhovile endalegi ning kirjutades Suvorinile ütles ta: "Olen pigem rahulolematu kui rahul, ja lugedes oma äsjasündinud näidendit, veendun veel kord, et ma pole mingi dramaturg." Aastal 1896 tegi Tšehhov siiski näidendi kallal veel tööd ja 20. augustil 1896 andis Peterburi tsensor loa näidendi lavaletoomiseks. See esietendus 17. oktoobril 1896 Peterburi Aleksandra teatris. "Kajaka" esietendust tabas fiasko ning ajalehekriitikud ja kirjanikud (sh Lev Tolstoi) hindasid näidendi väga halvaks. Vaatamata sellele tõi teine etendus, mis toimus 21. oktoobril, kaasa tõelise edu. Lavastuse peaosatäitja Vera Komissarževskaja kirjutas Tšehhovile: "Tulen teatrist. Meie võitsime. Edu on täielik, üksmeelne. Küll mulle meeldiks teid praegu siin näha, veel rohkem meeldiks, et te kuuleksite, kuidas publik karjub: "Autor! Autor!""

1896. aasta lõpus, pettununa sõprades ja tuttavates, tõmbus Tšehhov Melihhovosse ja hakkas kirjutama jutustust "Talumehed". Samuti võttis ta ette uue koolihoone ehitamise naaberkülas Novoselkis ja osales valitsuse poolt väljakuulutatud rahvaloenduse korraldamisel.

21. märtsil 1897, kui Tšehhov viibis Moskvas, algas tal tugev verejooks. Tšehhov sattus kopsuhaiguste eriarsti doktor Ostroumovi kliinikusse, kus tal diagnoositi kaugelearenenud kopsutuberkuloos. Arsti ettekirjutuse järgi pidi ta elama maal, säästma jõudu, sööma küllaldaselt ja eelkõige loobuma igasugusest arstipraksisest.

Anton Tšehhov ja Lev Tolstoi Jaltas (1900)

Jalta

Aastal 1898, pärast isa surma, otsustas külma Venemaa talve eest Krimmi siirdunud Tšehhov osta Jaltasse maja, kus plaanis elada koos ema ja õde Mariaga. Ta ostis väikese suvila Kutšuk-Kois, kuhu ta kohe sisse kolis, ja krundi Autkas, kuhu plaanis ehitada maja. Veidi enne seda hakkas Tšehhovi ammune sõber Vladimir Nemirovitš-Dantšenko Moskvas "Kajakat" lavastama. Nimelt oli ta rajanud koos lavastaja ja näitleja Konstantin Stanislavskiga teatri Hudožestvenno-Obštšedostupnõi Teatr, millest sai varsti Moskva Kunstiteater, ning uskus, et saab hakkama lihtsuse ja loomulikkuse esiletõstmisega "Kajakas", mida ta ise pidas silmapaistvaks teoseks. Teatritrupp koosnes noortest näitlejatest, kes unistasid murda vene teatris tol ajajärgul valitsenud ilukõnelise näitlemismaneeri, et tuua lavale loomulikkus ja lihtsus. 17. detsembril 1898 etendus "Kajakas" Moskvas ja triumfeeris. Arkadinat mängis Tšehhovi tulevane abikaasa Olga Leonardovna Knipper ja Trigorinit Konstantin Stanislavski.

Tšehhovi kutsest hoolimata jäid ta ema ja õde Maria esialgu elama Moskvasse. Trotsides haigushooge, hoidis Tšehhov Autkas majaehitusel silma peal, külastas koole ja korraldas korjanduse Samara puudustkannatavate laste jaoks. Kui Tšehhov 1899. aastal Melihhovos asunud maja maha müüs, tulid ka ema ja õde Jaltasse elama. Ka Jaltas oli Tšehhovi maja ühtelugu külalistest tulvil. Seal käisid Lev Tolstoi, Maksim Gorki, Fjodor Šaljapin, Ivan Bunin, Olga Knipper, kes sai lähedaseks sõbraks Mariaga, ja paljud teised.

Anton Tšehhov ja Olga Knipper mesinädalatel (1901)

27. oktoobril 1899 esietendus Kunstiteatris "Onu Vanja" (ümbertehtud "Metsavaim"). Publik võttis tüki väga hästi vastu ja pärast teistkordset etenduse vaatamist kirjutas Gorki Tšehhovile: "Jälle "Onu Vanja". Jälle. Lähen veelkord seda tükki vaatama, võtan pileti ette. See tükk on tohutult sisukas, sümboolne, vormilt täiesti originaalne, võrratu asi."

16. jaanuaril 1900 sai Tšehhov teada, et ta valitakse Teaduste Akadeemia kirjandusosakonna liikmeks. 25. augustil 1902 loobus ta akadeemikutiitlist, andes selgelt mõista, et põhjuse selleks andis nn Gorki afäär.

Aastal 1900 valmis Tšehhovi "Kolm õde". See esietendus 31. jaanuaril 1901 Kunstiteatris.

25. mail 1901 abiellus Anton Tšehhov Olga Knipperiga. Laulatusest ei teatatud kellelegi ning selle juures viibisid ainult neli hädavajalikku tunnistajat: Olga poolt vend ja onu, Tšehhovi poolt kaks juhuslikku tudengit. Pärast laulatust sõitis abielupaar Nižni Novgorodi ja sealt edasi Aksjonovisse sanatooriumisse.

Tšehhovite abielu kujunes kirjavahetusabieluks: Olga jätkas töötamist Moskva Kunstiteatris, Tšehhov oli arsti soovituse järgi sunnitud elama Jaltas. Paar vahetas kirju üle päeva, paar korda aastas käidi teineteisel külas. Olga Knipper vaevles süümepiinades, et ei ole oma haige mehega koos, ning kuigi Tšehhov kaebas kirjades üksilduse üle, rahustas ta naist sõnadega: "Kui me ei saa olla koos, pole see ei minu ega sinu süü, see on selle va saatana süü, kes külvas minusse haigusepisiku ja sinusse kunstiarmastuse." 1902. aastal oli Olgal nurisünnitus ja see abielu jäigi lastetuks.

17. jaanuaril 1904 esietendus Kunstiteatris "Kirsiaed".

Surm ja matused

3. juunil 1904 lahkus Tšehhov abikaasaga Moskvast, sõitis Berliini ja sealt edasi väikesesse kuurortlinna Badenweilerisse Schwarzwaldis.

Anton Tšehhovi haud Novodevitšje kalmistul

Anton Tšehhov suri 15. juulil (2. juulil vkj) 1904 Badenweileris kell kolm öösel; ta oli siis 44-aastane. Henry Troyat kirjeldab Tšehhovi viimaseid minuteid biograafias nii: "Arsti nähes ajas Tšehhov end patjade najale istukile ja kuuletudes ülimale viisakusrefleksile, võttis kokku oma saksa keele oskuse ning ütles rahuliku tõsidusega: "Ich sterbe." ("Ma suren."). Arst tegi sealsamas kamprisüsti ja laskis tuua pudeli šampanjat. Tšehhov võttis pokaali, mis talle ulatati, pöördus Olga poole ja ütles nõrga naeratusega: "Ma pole ammu šampanjat joonud." Jõi klaasi tühjaks ja laskus vasakule küljele. Paari hetke pärast ei hinganud ta enam, olles lahkunud elust oma hariliku lihtsusega."

Tšehhovi põrmuga kirst jõudis Moskvasse 22. juulil rohelises rongivagunis, mille uksele oli suurte tähtedega kirjutatud "Austrite vedu". Sellega kogu absurdsus ei lõppenud. Osa Tšehhovi sõpradest liitus matuserongkäiguga, kus mängis sõjaväeorkester. See matuserong liikus Mandžuurias surma saanud kindrali Fjodor Kelleri kirstu järel. Õige pea sai Tšehhovit ära saatma tulnud sadakond inimest oma eksimusest aru ja liitus üliõpilastega, kes kandsid kirstu õlgadel. Esialgu liiguti Kunstiteatri ja seejärel Russkaja Mõsli hoone ette, kus peeti lühike leinatalitus ning kus nendega liitus juba suurem rahvahulk.

Anton Tšehhov maeti Novodevitši kloostri kalmistule isa kõrvale. Aastal 1933 maeti Tšehhovi ja tema isa põrm ümber Novodevitšje kalmistule.

Looming

Aastal 1886 ilmus tema esimene jutustuste kogumik ja 1887 teine kogumik.

Elu lõpuaastatel kogus Tšehhov kokku kõik ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutatud lühijutud, humoreskid, följetonid ja jutustused, et need kogumikuna avaldada. Kogumiku väljaandmisega tegeles kirjastaja A. Marks, kes ostis Tšehhovilt nende teoste autoriõigused 1899. aastal. Esimene kogumik ilmus 1899. aasta lõpus, teine 1903. aastal.

Aastal 1996 andis Anatoli Konenko välja Tšehhovi "Kameeleoni" miniatuurse trüki, mis on maailma väikseima raamatuna kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Teose suurus on 0,9 × 0,9 mm, selles on 30 lehekülge, kolm värvilist illustratsiooni ja Tšehhovi portree. Igal leheküljel on 11 rida teksti.

Näidendid

• "Isata" (1878)
• "Ivanov" (1887)
• "Kajakas" (1896)
• "Onu Vanja" (1899)
• "Kolm õde" (1900–1901)
• "Kirsiaed" (1904)

Valik jutustusi ja novelle

• "Ametniku surm" (1883)
• "Daam koerakesega" (1899)
• "Duell" (1891)
• "Hingevaev"
• "Igav lugu" (1889)
• "Inimene vutlaris" (1898)
• "Kameeleon" (1884)
• "Kiri õpetatud naabrile" (1880)
• "Kirurgia"
• "Lastepere" (1886)
• "Magada tahaks"
• "Maja ärklitoaga" (1896)
• "Paks ja peenike" (1883)
• "Palat nr. 6" (1892)
• "Pruut"
• "Sahhalini saar"
• "Stepp"
• "Tüüfus"

Eesti keeles ilmunud teoseid

• "Valik novelle". Tõlkinud Friedebert Tuglas, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1939
• "Valitud novellid". Tõlkinud Friedebert Tuglas, Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1945
• "Valitud teosed", 8 köidet, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960–1963
• "Sireen". Tõlkinud Friedebert Tuglas, Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1948
• "Reisimärkmeid ja kirju". Tõlkinud Paul Viires, Johan Tamm, Silvia Liiberg, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963
• "Kaštanka ja teisi jutte". Tõlkinud Õie Kajando jt, Eesti Raamat, Tallinn 1979
• "Jutustused". Tõlkinud Väino Linask, Eesti Raamat, Tallinn 1979
• "Näidendid". Tõlkinud Ernst Raudsepp, Otto Samma, Eesti Raamat, Tallinn 1983
• "Ilma isata". Tõlkinud Karl-Hanno Selmet, Eesti Raamat, Tallinn 1985
• "Daam koerakesega". Tõlkinud Väino Linask, Enn Murdmaa, Perioodika, Europeia, Tallinn 1996 ISBN 5797-906-30
• "Ariadna ja teisi jutustusi ning novelle armastusest ja abielust". Tõlkinud Väino Linask, Rein Põder, Hans Luik, Enn Murdmaa, Anna Tulik, Paul Viires, Eesti Raamat, Tallinn 2004 ISBN 9789-985-654-682
• "Jutustused". Tõlkinud Väino Linask, Enn Murdmaa, Madis Küla-Nurmik, Friedebert Tuglas ja Paul Viires, Punane Raamat, Tänapäev, 2007 ISBN 9789-985-622-797
• "Näidendid". Tõlkinud Ernst Raudsepp ja Otto Samma, Avita, Tallinn 2006 ISBN 9789-985-211-847
• "Humoorikad jutustused". Tõlkinud Väino Linask, Enn Murdmaa, Madis Küla-Nurmik, Friedebert Tuglas ja Paul Viires, Punane Raamat, Tänapäev, 2007 ISBN 9789-985-6251-32

Tšehhovi näidendid Eesti teatris

• "Onu Vanja" (1980; Vanemuine; lavastaja Kaarin Raid)
• "Kajakas" (1990; Ugala; lavastaja Elmo Nüganen)
• "Kirsiaed" (1993; Ugala; lavastaja Kaarin Raid)
• "Onu Vanja" (2002; Ugala)
• "Kirsiaed" (2002; Vanemuine; lavastaja Mati Unt)
• "Kajakas" (2001; Ugala; lavastaja Kaarin Raid)
• "Kolm õde" (Eesti Draamateater; diplomilavastus)
• "Kirsiaed" (esietendus 23. septembril 2005; Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool; lavastaja Aleksandr Pepeljajev)
• "Kajakas" (esietendus 23. novembril 2006; Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool; lavastaja Ingo Normet)
• "Kajakas" (esietendus 21. märtsil 2007; Von Krahli Teater; lavastaja Kristian Smeds)
• "Kirsiaed" (esietendus 7. veebruaril 2010; Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Kolm õde" (esietendus 12. veebruaril 2012; Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Maailmale nähtamatud pisarad" (esietendus 3. aprillil 2012; Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen)
• "Kajakas" (esietendus 4. juulil 2014; Vanemuise suvelavastus; lavastaja Tiit Palu)
• "Onu Vanja" (esietendus 5. septembril 2014; Vene Draamateater, lavastaja Igor Lõssov)

Tšehhovi loomingu ainetel

• Aleksandr Adabašjan, Nikita Mihhalkov "Pianoola ehk Mehaaniline klaver" (1995; Tallinna Linnateater; lavastaja Elmo Nüganen)
• William Boyd "Igatsus" (põhineb Tšehhovi jutustustel "Tuttavate juures" ja "Minu elu", 2014; Tallinna Linnateater; lavastaja Elmo Nüganen).

Perekond ja suguvõsa

Anton Tšehhov oli abielus vene teatrinäitleja Olga Leonardovna Knipper-Tšehhovaga, kelle Saksamaalt Elsassist pärit isa töötas Venemaal insenerina. Olga Knipper suri 90-aastaselt ja on maetud koos Anton Tšehhoviga Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Anton Tšehhovil oli neli venda ja üks õde:

• Aleksandr Tšehhov (1855–1913), proosakirjanik ja kirjastaja. Oli kaks korda abielus. Teisest abielust oli poeg, hilisem tuntud näitleja ja teatripedagoog Mihhail Tšehhov.
• Nikolai Tšehhov (1858–1889), kunstnik
• Ivan Tšehhov (sündis 1861)
• Maria Tšehhova (1863–1957), pedagoog ja Tšehhovi Jalta majamuuseumi eestvedaja
• Mihhail Tšehhov (1865–1936), kirjanik, Anton Tšehhovi biograaf

Mälestuse jäädvustamine

Tšehhovi nime kannab asteroid 2369.

Tema järgi sai nime Tšehhovi linn Moskva oblastis.

Tšehhovi nime kannavad mitmed teatrid: Tšehhovi-nimeline Moskva Kunstiteater Moskvas, Tšehhovi-nimeline Riiklik Vene Draamateater Chișinăus, Tšehhovi-nimeline Taganrogi Draamateater Taganrogis jmt.

Seoses Tšehhovi 150. sünniaastapäevaga andis Venemaa Kultuuriministeeriumi välja mälestusmedali "150 aastat A. P. Tšehhovi sünnist". Selle medaliga autasustati isikuid, kes on andnud tähelepanuväärse panuse Anton Tšehhovi loomingulise pärandi tundmaõppimisse ja tutvustamisse. Eestis said medali Elmo Nüganen ja Vene Teatri näitleja Sergei Tšerkassov.

Kirjandus

• Tšehhovi kirju Gorkile (1898–1902). Tõlkinud Olev Jõgi – Looming 1960, nr 1, lk 106–119
• Aleksandr Kuprin, "Jutustused". Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 439–467 ("Tšehhovi mälestuseks", tõlkinud Georg Grünberg)
• Sergei Issakov, "Anton Tšehhov eesti kirjandus- ja kultuurielus (Möödunud sajandi lõpul ja käesoleva algul" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 11, lk 669–680 ja nr 12, lk 710–721
• Boriss Šubin, "Doktor Tšehhov" (Tšehhov kui arst). Tõlkinud Boris Kabur. LR 1985, nr 12/13
• Ivan Bunin, "Tšehhov" (mälestusi). Tõlkinud Maiga Varik – Looming 2004, nr 4, lk 603–609 (samas numbris ka uustõlge: Tšehhovi novell "Tudeng", tõlkinud Hans Luik)
• Henri Troyat, "Tšehhov". Prantsuse keelest tõlkinud Victoria Traat. Eesti Raamat, Tallinn 2004

Välislingid

• Epp Petrone, "Tshehhovite kirjavahetus-abielu" (Eesti Naine 2003/12)