Aleksius II

Aleksius II

Patriarh veebruaris 2008

Aleksius II ehk Aleksi II (vene keeles Алексий II; kodanikunimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger (Rüdiger), vene keeles Алексей Михайлович Ридигер; 23. veebruar 1929 Tallinn – 5. detsember 2008 Moskva, Novo-Peredelkino) oli Eestist pärit õigeusu vaimulik, aastatel 1990–2008 Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh.

Perioodil 1961–1992 oli Aleksius Vene Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti piiskopkonna juht. 1964. aastast kandis ta peapiiskopi ja 1968. aastast metropoliidi tiitlit. Aastatel 1986–1990 oli ta ühtlasi Leningradi ja Novgorodi metropoliit.

Ta oli kõrgeim Eesti päritolu kirikutegelane.

Elulugu sünnist piiskopiks pühitsemiseni

Päritolu

Aleksei Ridiger (sündides Rüdiger) isa oli tulevane vaimulik Mihhail Rüdiger (1902–1962) ja ema Jelena Pissareva (1902–1959). Ristinime sai ta 417. aastal surnud vaga Aleksius Jumalamehe järgi, kelle mälestuspäeva tähistatakse õigeusu kirikus 17. märtsil. Tema ristijaks oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna Nõmme Ristija Johannese kiriku preester Christofor Vink.

Ei ole täpselt teada, kus tulevane patriarh sündis. Kindlasti jäi tema sünnikoht tänase Tallinna territooriumile, kuid tema täditütar Helena Kamzoli sõnul võis Aleksei sündida Ridigeride perekonnale kuulunud kahekorruselises majas Nõmmel. Nõmme oli aastatel 1926–1940 eraldi linn.

Aleksius II isapoolsed esivanemad põlvnesid Rüdigeri baltisaksa aadlisuguvõsa harust, kes olid 18. sajandil ümber asunud Venemaale ja võtnud vastu õigeusu. Aleksei vanaisa, Peterburi jurist Aleksandr Ridiger (1870–1929) kolis koos abikaasa Aglaida (sündinud von Baltz; 1870–1956) ja oma nelja lapsega Eestisse sugulaste juurde pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal. Ema Jelena põlvnes emaliinis Tallinna kaupmeestest Pissarevidest. Aleksei emapoolne vanaisa, valgekaardi polkovnik mõrvati bolševike poolt Terijoki linnas.

Oma vanemate päritolu ja kodakondsuse tõttu oli Aleksius II sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Eestis enne 1940. aastat välja antud dokumentides esineb tema nimi kujul Aleksei Rüdiger.

Lapsepõlv ja varane noorus

Aleksei kasvas üles Rüdigeride majas Nõmmel. Sügavalt usklikust perekonnast pärit Aleksei huvitus juba lapsena usust ja kirikust. Lisaks regulaarsetele jumalateenistuste külastamisele kirikus seadis ta koduaias paiknevas kuuris sisse väikese "kabeli", kus viis preestrit mängides igapäevaselt läbi "jumalateenistusi".

Alates 1936. aastast teenis Aleksei altaripoisina Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirikus ülempreester Joann Bogojavlenski juures. Seitsmeaastaselt teadis ta peast kõiki olulisemaid palveid ja umbes samas vanuses omandas ka jumalateenistuse teksti.

Igal aastal külastasid Rüdigerid Kuremäe ja Petseri kloostrit, kuhu võtsid kaasa ka oma poja Aleksei. 1938. ja 1939. aastal käisid nad palverännakul Soomes Valamo kloostris. Seal sõbrunes noor Aleksei mitmete munkadega. Pikem kirjavahetus kujunes tal välja kloostri arhivaari Juvianiga.

Saksa okupatsiooni ajal hoolitses ta aastatel 1943–1944 koos isaga Klooga, Paldiski ja Põllküla vangilaagrites kinnipeetavate õigeusuliste hingeliste ja materiaalsete vajaduste eest.

1944. aastal pühitseti 15-aastane noormees alamdiakoniks. Edaspidi oli ta kolme aasta kestel piiskoppide Paveli ja Issidori vanem alamdiakon. Muuhulgas kuulus tema ülesannete hulka sõja tõttu suletud Tallinna Aleksander Nevski katedraali ettevalmistamine ja taasavamine jumalateenistusteks 1945. aastal.

Maist 1945 kuni oktoobrini 1946 teenis Aleksei Ridiger Aleksander Nevski katedraali peaaltaris. Seejärel viidi ta üle Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kiriku köstriks ning sealt omakorda 1947. aastal Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kirikusse. Selles kirikus oli novembris 1946 esipreestrina tööle asunud tema isa Mihhail.

Tihe vaimulik teenistus ei takistanud Aleksei Ridigeril omandamast erakoolides ilmalikku venekeelset keskharidust. Lisaks vene emakeelele omandas ta koolis suurepärase eesti keele ja saksa keele oskuse, millest esimene ei jätnud teda maha ka Venemaal elatud aastatel. Kõige paremaid tulemusi saavutas ta usuõpetuses.

Õppimise ja teenimise kõrvalt leidis ta aega ka muudeks poisipõlve harrastusteks. Ta külastas võimalusel alati Tallinna ringrada, et vaadata seal toimuvaid motovõidusõite, millel osalemiseks tal endal rahalisi võimalusi ei olnud. Noor Aleksei mängis ka malet ja tegeles spordiseltsis Kalev sõudmisega. Tõsisemat spordiga tegelemist takistasid nii ajapuudus kui ka lapsena tihti põetud angiin, mis nõrgestas südant.

Vaimulik haridus

Juba 1946. aastal pärast keskkooli lõpetamist soovis Aleksei astuda Leningradi Vaimulikku Seminari ja sooritas sisseastumiseksamid, kuid tollaste seaduste kohaselt ei olnud lubatud alaealisi vaimulikesse õppeasutustesse vastu võtta (ta oli siis 17-aastane). Nii tuli tal aasta aega oodata. Selle aja veetis ta oma teadmisi täiendades, nii et 1947. aastal sooritas ta nii esimese kui ka teise õppeaasta eksamid ja võeti vastu kohe seminari kolmandale kursusele. Tulenevalt sellest oli Aleksei oma kursuse kõige noorem seminarist.

Leningradi Vaimuliku Seminari lõpetas ta 1949. aastal esimese järguga. Seminari lõpetamise järel sai temast samal aastal Leningradi Vaimuliku Akadeemia üliõpilane. Pärast preestriks pühitsemist 1950. aastal jätkas ta õpinguid kaugõppe vormis.

Selle õppeasutuse lõpetas Aleksei Ridiger 1953. aastal samuti esimese järguga, saades teoloogiakandidaadi kraadi. Lõputöö kirjutas ta teemal "Moskva metropoliit Filaret (Drozdov) kui dogmaatik".

Seminari ja vaimuliku akadeemia õppejõududest jätsid noorele vaimulikule tema enda mälestuste kohaselt kõige sügavama mulje patroloogia professor Aleksandr Sagarda ja dotsent Sergei Kupressov.

Vaimulik teenistus

15. aprillil 1950 pühitseti Aleksei Ridiger diakoniks ja 17. aprillil 1950 ka preestriks. Mõlemad pühitsused viis läbi tollane Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori (Tšukov).

Metropoliit andis noorele preestrile valida, kas asuda tööle esipreestrina Pärnus või Jõhvis või võtta vastu teise preestri amet Aleksander Nevski katedraalis. Viimast varianti piiskop ei soovitanud, sest arvas, et varem katedraalis alamdiakonina teeninud noormeest ei pruugita vastu võtta preestrile kohase austusega. Nii valis Aleksei Ridiger oma esimeseks töökohaks 1895. aastal rajatud Jõhvi Issanda Ristimise kiriku. Sealse õigeusu koguduse esipreestrina teenis ta seitse aastat.

Kogudust tuli teenida enamasti üksi, ilma teise preestri või diakoni abita. Jõhvi koguduses oli kirikulisi küll vähe, kuid talituste läbiviimiseks tuli sõita sageli linnast välja. Kogudusetööl tuli tegeleda kaevanduslinnale omaste probleemidega: rohkelt tööõnnetusi, neist tulenevad vigastused ja surmajuhtumid; samuti lokkav alkoholism ja selle tulemusena laialt levinud kuritegevus.

15. juulil 1957 määrati Aleksei Ridiger Tartu Jumalaema Uinumise kiriku esipreestriks, mis tähendas üleminekut hoopis teistsugusesse keskkonda. Seda ametit pidas ta veidi vähem kui neli aastat. Oma teenistusperioodi kestel korraldas ta kirikuhoone remondi, milleks käis rahaliste vahendite nappuse tõttu kohaliku piiskopi Joanni õnnistusel abi küsimas Moskva ja kogu Venemaa patriarhilt Aleksiuselt.

17. augustil 1958 sai ta ülempreestri aunimetuse.

Koos nimetamisega Tartu õigeusu koguduse esipreestriks oli Aleksei Ridigerist saanud ka Tallinna ja Eesti piiskopkonna Tartu praost. Kui 1959. aastal teostati piiskopkonna struktuurireform, nimetati isa Aleksei alates 30. märtsist 1959 seoses kahe praostkonna ühendamisega Tartu ja Viljandi praostiks.

Mungaks pühitsemine

Pärast oma ema surma augustis 1959 süvenes Aleksei Ridigeri soov võtta vastu mungapühitsus. Tema mungaks pühitsemine leidis aset poolteist aastat hiljem, 3. märtsil 1961 Moskva oblastis Troitse-Sergi suurkloostris. Munganimeks võttis ta samuti Aleksi, kuid mitte enam oma nimepühaku Aleksiuse järgi, vaid 14. sajandil elanud ja tegutsenud Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi Aleksi järgi.

Eestis töötades eelistas ta ise kasutada eestlastele suupärasemat nimekuju Aleksius ja see traditsioon säilis ka tema patriarhiks olemise ajal.

Mungaks pühitsemine avas talle õigeusu kirikus ka täiendavad karjäärivõimalused, võimaldades tal juba samal aastal tõusta Tallinna ja Eesti piiskopiks.

Tegevus piiskopina

Piiskopiks pühitsemine

14. augustil 1961 nimetati 32-aastane munkpreester Aleksius Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinodi otsusega Tallinna ja Eesti piiskopiks. Sama aasta 21. augustil ülendati ta enne piiskopiks pühitsemist veel arhimandriidiks.

Aleksiuse pühitsemine piiskopiks toimus 3. septembril 1961 Tallinna Aleksander Nevski katedraalis. Tseremoonia viis läbi Jaroslavli ja Rostovi peapiiskop Nikodim, kes oli Aleksiuse eelnevalt ka arhimandriidiks ülendanud. Kaaspühitsejateks olid Gorki ja Arzamassi peapiiskop Joann ning Kostroma ja Galitši piiskop Nikodim.

Tänaseni on selgusetu, mis tingis piiskop Joanni väljavahetamise ja tema asendamise kõigest 32-aastase praosti Aleksei Ridigeriga.

Üks Aleksiuse arvukatest biograafidest Valentin Nikitin seostab tema edutamist kirikus sel perioodil toimunud põlvkondade vahetusega ja 1950. aastate teisel poolel karmistunud riikliku religioonipoliitikaga, millele vastuseismisel oli noortel vaimulikel rohkem energiat ja suutlikkust.

Moskva patriarhaadiga mitteseotud ajaloolased peavad tõenäolisemaks põhjuseks Aleksei Ridigeri head läbisaamist ilmalike võimudega, mida võis soodustada tema oletatav koostöö KGB-ga.

Preestrid Felix Kadarik ja Joann Ümarik on vihjanud, et ka piiskop Joanni üleviimisel Eestist Gorki piiskopkonda võis saada ajendiks just väidetavalt praost Ridigeri eestvedamisel Lõuna-Eesti vaimulike kirjutatud kaebekiri piiskopi kohta. Samas ei ole peale preestrite väidete kaebekirja olemasolu kohta mingit tõendusmaterjali.

Tegevus Eesti piiskopkonnas

Tallinna ja Eesti piiskopina teenis Aleksius kokku üle 28 aasta. 23. juunil 1964 ülendati ta peapiiskopiks ja 25. veebruaril 1968 metropoliidiks.

Esimese pastoraalvisiidi piiskopina tegi ta Narva Ülestõusmise kirikusse preester Elli Andre ja tema koguduse juurde.

Piiskopkonna juhtimine ja halduskorraldus

Piiskop Joann oli piiskopkonda juhtinud autoritaarselt – kevadel 1956 saatis ta laiali kollegiaalse juhtorgani Eesti Piiskopkonna Nõukogu ja moodustas selle asemele kolmeliikmelise Eesti Piiskopkonna Valitsuse, mille koosseisu kuulus esimehena piiskop ise.

Piiskop Aleksius pöördus tagasi kollegiaalse juhtimismudeli juurde, nimetades 6. septembril 1961 ametisse viieliikmelise piiskopkonna valitsuse, mille koosseisu piiskop ise enam ei kuulunud ja mille esimeheks sai piiskopi isa ülempreester Mihhail Ridiger. Edaspidi hakkas piiskopkonna valitsuse koosseis küll taas kahanema, sest välja langenud liikmete asemele uusi ei määratud.

Keele- ja kalendriküsimus

Kuigi piiskopiteenistuse kõrvalt oli ta seotud ka mitmete muude kiriklike kohustustega, kuulus Eesti piiskopkonna juhtimine tema põhikohustuste hulka. Võrreldes mitmete varasemate õigeusu piiskoppidega Eestis, oli Aleksiuse üheks eeliseks hea eesti keele oskus, mis võimaldas tal senisest enam tähelepanu pöörata eesti kogudustele ja vaimulikkonnale. Kuigi juba tema eelkäija piiskop Joann valdas vabalt eesti keelt, oli Aleksius oma eelkäijast eesti koguduste vajaduste ja eripära arvestamisel liberaalsem. Piiskop Aleksiuse ajal ei tehtud ühtegi tõsisemat katset viia eestikeelseid kogudusi üle vana kalendri kasutamisele.

Suurenes eestikeelsete kirikukalendrite tiraaž, mida nüüd anti välja 3000 eksemplari aastas. Paljudes kogudustes hakati läbi viima eestikeelset katehheesi. Piiskopi pöördumisi õigeusulistele ja kogu Eesti rahvale hakati väljastama kahes keeles. Eestikeelsed pöördumised trükiti tiraažis 300 eksemplari ja need saadeti ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kogudustele eksiilis.

Klooster ja kirikud

Piiskop Aleksiuse teeneks peetakse ka Kuremäe nunnakloostri katkematut tegutsemist tema teenistusaja vältel. Peatselt pärast tema pühitsemist teatas usuasjade volinik, et juba suvel 1961 on otsustanud võimud kloostri sama aasta 1. oktoobrist sulgeda ja muuta kaevurite puhkekoduks.

Uuel piiskopil õnnestus veenda usuasjade volinikku kloostri sulgemist edasi lükkama. Edaspidi kasutas piiskop Aleksius ära oma positsiooni Vene Õigeusu Kiriku välissuhete juhina ning organiseeris mitmete välisdelegatsioonide visiidid Kuremäe kloostrisse. Esimesena külastas kloostrit mais 1962 Saksa DV Evangeelse Luterliku Kiriku delegatsioon ja selle visiidi kohta ilmus ka artikkel ajalehes Neue Zeit. Piiskopil oli nüüd võimalik väita, et kloostri olemasolu on väljaspool Nõukogude Liitu teada, seda on kajastatud välisajakirjanduses ning selle sulgemine looks mulje usuvabaduse kitsendamisest Nõukogude Liidus.

Tema initsiatiivil kujunes kloostrist 1980. aastateks mitte ainult kontemplatiivse vaimuliku elu ja palverännakute keskus, vaid ka paik üleliiduliste oikumeeniliste kohtumiste läbiviimiseks.

Mais 1962 teatas usuasjade volinik piiskop Aleksiusele kavatsusest sulgeda Aleksander Nevski katedraal ja muuta see planetaariumiks. Aleksius astus sellele kavatsusele vastu ajaloolis-poliitiliste argumentidega, osutades, et viimati suleti katedraal saksa okupantide poolt 1941. aastal ja peakiriku sulgemine tähendaks fašistide töö jätkamist.

Kas tegelikult osutusid mõjusaks need või mingid muud argumendid, ei ole võimalik täie kindlusega öelda, ent fakt on see, et nii klooster kui ka peakirik tegutsesid edasi ajal, mil näiteks Riia Kristuse Sündimise katedraal 1963. aastal tõesti suleti ja muudeti planetaariumiks.

Kokku õnnestus piiskop Aleksiusel tema enda väidete kohaselt ära hoida 36 kiriku ja koguduse sulgemine Eestis – Aleksander Nevski katedraali päästmise kõrval on oluline mainida Kingissepa tänava laiendamise ettekäändel lammutamisele kuulunud 18. sajandist pärineva Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kiriku päästmist.

Kriitilised uurimused osutavad küll sellele, et aastatel 1962–1964 likvideeriti piiskopkonnas siiski 19 kogudust ja 5 kabelit, kuid jätavad tähelepanuta asjaolu, et valdaval juhul oli tegemist järjekindlalt kahaneva liikmeskonnaga maakogudustega, mille kaitsmiseks oleks religioonivaenuliku poliitika tingimustes olnud raske leida toimivaid argumente.

Jumalateenistused

Piiskop Joann oli aktiviseerunud usuvastase tegevuse tõttu 1960. aastal katkestanud ülestõusmispühade ajal öiste jumalateenistuste ja ristikäikude korraldamise. Aleksius taastas selle traditsiooni 1963. aasta ülestõusmispühadel.

Vaatamata tööle kiriku juhtkonnas ja rahvusvahelistes organisatsioonides pööras piiskop Aleksius ka olulist tähelepanu regulaarsele teenimisele oma piiskopkonna kirikutes ja kogudustes. Teenistusaja esimestel aastatel üritas ta võimalusel teenida igas kirikus aasta jooksul vähemalt ühel templipühal, alates 1970. aastatest ei osutunud see sageli vajaduse tõttu viibida Moskvas või välislähetustes enam võimalikuks.

Aastatel 1969–1986 pidas piiskop keskmiselt 120 jumalateenistust aastas, millest 2/3 leidis aset Tallinna piiskopkonna kirikutes ja kogudustes.

Kõige nõrgem oli tema side Eesti piiskopkonnaga perioodil 1986–1990, mil ta oli ühtlasi Leningradi ja Novgorodi metropoliit, ja aastatel 1990–1992, mil ta täitis Eesti piiskopi kohuseid titulaarselt veel patriarhi ameti kõrvalt. Neil aastatel õnnestus tal Eestis teenida vaid mõnel korral aastas; püsivalt tuli resideerida vaheldumisi Leningradis ja Moskvas.

Tegevus Läti piiskopkonnas

Kui Aleksius nimetati 14. augustil 1961 Tallinna ja Eesti piiskopiks, tehti talle kohustuseks oma eelkäijalt Joannilt koos Tallinna piiskopitooliga üle võtta ka Riia ja Läti piiskopi kohuste täitmine. Piiskopiks pühitsemise järel sama aasta 3. septembril asuski ta täitma ka Läti piiskopkonna juhi kohuseid.

Lätisse jõudis ta oma ametiaja kestel teha vaid kaks pastoraalvisiiti. Kuna novembris 1961 nimetati piiskop Aleksius ka Vene Õigeusu Kiriku välissuhete osakonna esimehe asetäitjaks, tuli tema koormust vähendada ja 12. jaanuaril 1962 vabastati ta Riia piiskopi kohuste täitmisest.

Läti õigeusulised said omale uue piiskopi sama aasta 4. veebruaril, mil Riia piiskopi kohuseid määrati täitma Leningradi metropoolia vikaar, Luga piiskop Filaret, Aleksiuse eakaaslane ja hilisem vastaskandidaat Moskva ja kogu Venemaa patriarhi ametikohale.

Töö Moskva Patriarhaadi juhtkonnas

14. novembril 1961 nimetas patriarh Aleksius I noore Tallinna piiskopi Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juhataja asetäitjaks. Vastava ettepaneku tegi Aleksiuse pühitseja ja välissuhete osakonna juhataja peapiiskop Nikodim. Vene Õigeusu Kirik oli sama aasta 30. märtsil liitunud Kirikute Maailmanõukoguga ja see tähendas välissuhete alal töömahu olulist suurenemist.

Lähemalt on piiskop Aleksiuse tegevust rahvusvahelise koostöö edendamisel kirjeldatud oikumeeniat käsitlevas alajaotuses.

22. detsembril 1964 nimetati 35-aastane peapiiskop Aleksius Vene Õigeusu Kiriku asjadevalitsejaks ja Püha Sinodi alaliseks liikmeks.

Muuhulgas kuulus nüüd tema ülesannete hulka patriarhi resolutsioonide ettevalmistamine, patriarhaadi poole pöördunud abivajajate ärakuulamine ja nende soovidega tegelemine, suhtlus usuasjade volinikega kohalike piiskopkondade ja koguduste probleemide lahendamisel. Vaatamata uutele kohustustele jätkas Aleksius ka oma varasemate ülesannete täitmist rahvusvahelise koostöö edendamisel.

7. mail 1965 määrati ta lisaks ka Vene Õigeusu Kiriku õppekomitee esimeheks, kelle haldusalasse kuulusid vaimuliku haridusega ja vaimulike õppeasutuste haldamisega seotud küsimused.

10. märtsil 1970 määrati metropoliit Aleksius koos seniste ametikohtade säilitamisega ka Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinodi pensionikomitee esimeheks, kus ta vastutas vaimulikkonna, leskede ja orbude pensioniküsimuse lahendamise eest.

Õppekomitee esimehe ametikohalt vabastati ta 16. oktoobril 1986 ja pensionikomitee esimehe ametikohalt seoses üleviimisega Leningradi metropooliasse 1. septembril 1986.

25. juunist 1970 kuni 30. maini 1971 kuulus 22-liikmelisse komisjoni, mille ülesandeks oli uue patriarhi valimiseks kokkukutsutava Vene Õigeusu Kiriku täiskogu ettevalmistamine.

Vene Õigeusu Kiriku täiskogul 30. maist 2. juunini 1971 täitis metropoliit Aleksius sekretariaadi juhataja kohuseid. Sellel kirikukogul valiti surnud Aleksius I asemel uueks patriarhiks Krutitsõ ja Kolomna metropoliit Pimen.

Aastatel 1980–1988 oli metropoliit Aleksius Venemaa ristimise 1000. aastapäeva pidustuste ettevalmistamise komisjoni aseesimees.

17. detsembril 1985 saatis ta patriarhaadi asjadevalitsejana kirja NLKP KK peasekretärile Mihhail Gorbatšovile, milles rõhutas vajadust riigi ja kiriku seniste suhete ümberkorraldamiseks. Kirjas avaldati lootust, et kirik saab võimaluse teha riigiga edaspidi konstruktiivset koostööd ning anda oma panuse demokraatliku ühiskonna ülesehitamisse.

29. juulil 1986 nimetas Püha Sinod Aleksiuse Leningradi ja Novgorodi metropoliidiks ning otsustas ta ühtlasi alates sama aasta 1. septembrist vabastada patriarhaadi asjadevalitseja ametikohalt. Sinodi alaliseks liikmeks jäi ta edasi ka oma uuel ametikohal.

Metropoliit Aleksius ise on nimetanud just Gorbatšovile saadetud kirja oma ametist vabastamise põhjusena, kuid tollane Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu usuasjade nõukogu esimees Konstantin Hartšev on hiljem väitnud, et patriarh Pimen pidas temaga läbirääkimisi Aleksiuse ametist vabastamiseks juba pool aastat enne mainitud kirja.

Tegevus Leningradi metropoolias

1. septembril 1986 alustas Aleksius tööd Leningradi ja Novgorodi metropoliidina, jäädes seejuures edasi ka Tallinna piiskopkonna juhiks ja säilitades oma positsiooni Pühima Sinodi alalise liikmena. Ühtlasi läks tema juhtimise alla Vene Õigeusu Kiriku välissuhete osakonna filiaal Leningradis.

Patriarhina sellele nelja-aastasele teenistusele tagasi vaadates pidas Aleksius II ise kõige olulisemaks, et neil aastatel suutis ta taastada õigeusu kiriku ühiskondliku positsiooni Leningradis; et kirikuga hakati taas arvestama ja kirikut avalikus sfääris tähele panema.

Tema ajal eraldasid linnavõimud metropoliidile uue residentsi Kamennõi saarel ning tagastasid kirikule esmalt ühe osa, 1989. aastal aga kogu Püha Joanni kloostri, kus asuvad armastatud pühaku Kroonlinna Joanni säilmed. Taastatud kloostrikogukonnale panid aluse Eestist Pühtitsa kloostrist saabunud nunnad.

Tema ametiajal suurenes kirikute arv piiskopkonnas 71 võrra, lisaks Joanni naiskloostrile Peterburis tagastati kirikule ka Valamo meesklooster ning kahekordistus Leningradi vaimuliku seminari ja akadeemia kasutuses olnud pind. Alustati aktiivset heategevust ja misjonit; vaimulik kuulutustöö laienes vanglatesse, lastekodudesse ja Leningradi Ülikooli.

6.–9. juunini 1988 osales Troitse-Sergi suurkloostris toimunud ülevenemaalisel kirikukogul, kus võeti vastu Vene Õigeusu Kiriku uus põhimäärus ja kanoniseeriti mitmed uued pühakud.

Oikumeeniline ja ühiskondlik tegevus

Oikumeeniline koostöö

Kirikutevahelise koostöö seisukohalt oli kõige olulisem piiskop Aleksiuse tegevus kahes rahvusvahelises organisatsioonis – Kirikute Maailmanõukogus ja Euroopa Kirikute Konverentsis.

Osalenud Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni koosseisus Kirikute Maailmanõukogu III assambleel India pealinnas New Delhis, valiti ta organisatsiooni keskkomitee liikmeks. Sinna kuulus ta 1968. aastani. Ühtlasi oli ta aastatel 1964–1968 sama organisatsiooni juures tegutsenud komisjoni "Usk ja ehitus" liige. Aastal 1966 juhatas ta presidendina Genfis toimunud Kirikute Maailmanõukogu konverentsi "Kirik ja ühiskond".

Mitmetel oikumeenilistel läbirääkimistel ja kohtumistel juhtis piiskop Aleksius Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni, näiteks: 1962. aastal Saksamaal toimunud teoloogilisel nõupidamisel Saksa FV evangeelsete kirikute esindajatega, 1984. aastal Troitse-Sergi suurkloostris peetud läbirääkimistel Saksa DV Evangeelsete Kirikute Liidu delegatsiooniga ning 1989. aastal Leningradis ja Kuremäe kloostris toimunud kõnelustel Soome Evangeelse Luterliku Kirikuga.

Euroopa Kirikute Konverentsis oli piiskop Aleksius tegev mitmel eri ametikohal: aastatel 1964–1971 kuulus ta organisatsiooni presiidiumisse, 1971–1987 oli organisatsiooni presiidiumi ja täitevkomitee aseesimees, ning 1987–1992 Euroopa Kirikute Konverentsi presiidiumi ja täitevkomitee esimees.

1972. aastast kuulus metropoliit Aleksius Euroopa Kirikute Konverentsi ja roomakatoliku kiriku Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu ühiskomiteesse. Mais 1989 oli ta komitee poolt Baselis organiseeritud Euroopa I oikumeenilise assamblee "Rahu ja õiglus" üks juhatajaid.

Aastatel 1982, 1984, 1986 ja 1989 toimusid Aleksiuse eestvedamisel Kuremäe kloostris Euroopa Kirikute Konverentsi kuuluvate ja organisatsiooniga koostööd tegevate Nõukogude Liidu kirikute ühisseminarid.

Muu ühiskondlik tegevus

Alates 1963. aastast kuulus piiskop Aleksius Nõukogude Rahufondi juhatusse.

15. detsembril 1975 valiti ta kiriku esindajana Kaasmaalastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu Kodumaa nõukogu liikmeks; samale ametikohale valiti ta tagasi ka 27. mail 1981 ja 10. detsembril 1987.

25. oktoobril 1980 valiti metropoliit Aleksius Nõukogude-India Sõprusühingu asepresidendiks. Sellele ametikohale jäi ta 1989. aastani.

18. märtsil 1989 valiti ta Nõukogude Tervise ja Halastuse Fondi kandidaadina NSV Liidu Ülemnõukogu (viimase koosseisu) liikmeks.

Ülemnõukogu liikmena kuulus ta kahte komisjoni: südametunnistuse vabaduse seaduseelnõu komisjoni ja Molotovi-Ribbentropi pakti komisjoni. Komisjoni töö tulemusel tunnistas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress 24. detsembril 1989 pakti salaprotokollid õigustühiseks.

Teoloogiline uurimistöö

Metropoliit Aleksius oli üks esimesi Vene Õigeusu Kiriku kõrgeid vaimulikke, kes võttis sõna keskkonnaprobleemide teemal ja pani aluse Vene Õigeusu Kiriku kaasaegsele ökoteoloogiale. Tema 1974. aastal avaldatud artiklis "Kristlik vaade ökoloogilisele probleemile" (vene keeles "Христианский взгляд на экологическую проблему") on välja toodud peamised punktid, millest õigeusu kirik keskkonnaküsimuste käsitlemisel lähtub.

1984. aastal kaitses metropoliit Aleksius teoloogiadoktori kraadi. Tema doktoritööks oli kolmeköiteline teos "Ülevaade õigeusu ajaloost Eestis" (vene keeles "Очерки по истории Православия в Эстонии"). Väitekiri on käsikirjana hoiul muuhulgas Eesti Rahvusraamatukogus.

Sama uurimuse põhjal on välja antud lühendatud üheköiteline kokkuvõte "Õigeusk Eestimaal" (vene keeles "Православие в Эстонии").

Patriarh Aleksius II

Tegevus Moskva patriarhina

Valimine ja intronisatsioon

3. mail 1990 suri oma Moskva residentsis patriarh Pimen. Kohe kerkis üles küsimus uue patriarhi valimisest ja seejuures ka valimiste läbiviimise korrast. Nii 1945. kui ka 1971. aastal olid patriarhi valimised aset leidnud vaid ühe kandidaadiga, iga valija oli kohustatud teatama oma poolt- või vastuhäälest avalikult ja valimisi jälgisid partei esindajad. Kardeti, et taolised ettemääratud tulemustega valimised leiavad aset ka sel korral.

6. juunil 1990 kogunenud piiskoppide kogul kanti valimisnimekirja kolme kandidaadi nimed – Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksius, Rostovi ja Novotšerkasski metropoliit Vladimir ning Kiievi ja Galiitsia metropoliit Filaret.

Tegemist oli esimese korraga alates patriarhi ameti taastamisest kui vähemalt ametlikult partei- ja riigivõimuorganid kandidaatide ülesseadmisse ei sekkunud. Piiskoppide kogul pandi hääletusele kõigi 75 piiskopi nimed, kes olid sel ajal vanemad kui 40 eluaastat ja Nõukogude Liidu kodanikud. Hääletamisel kogusid suurima toetuse Aleksius (37 häält) ja Vladimir (34 häält). Kiievi metropoliit Filaret ja Krutitsõ metropoliit Juvenali kogusid mõlemad esimeses hääletusvoorus 25 häält. Kuna valimissedelitele pidi kantama aga ainult kolme kandidaadi nimed, korraldati kordushääletus ja seal platseerus kolmandale kohale 33 häälega metropoliit Filaret.

7. juunil 1990 algas Moskvas Vene Õigeusu Kiriku täiskogu, millel osales kokku 317 delegaati. Esimese, suletud istungi ajal arutati täiendavate kandidaatide ülesseadmise küsimust. Paljud soovisid Suroži metropoliidi Antoni kandideerimist, kuid kuna viimane resideeris Suurbritannias ega omanud Nõukogude Liidu kodakondsust, puudus tal juriidiline õigus patriarhi ametisse kandideerida. Lõpuks esitati täiendavate kandidaatidena veel Krutitsõ ja Kolomna metropoliit Juvenali, Minski ja Grodno metropoliit Filaret, Volokalamski ja Jurjevi metropoliit Pitirim ning Stavropoli ja Bakuu metropoliit Gedeon. Ükski nendest kandidaatidest salajasel hääletamisel piisavat häälte arvu ei kogunud ja teise hääletusvooru esitati piiskoppide kogul valitud kolm kandidaati.

Teise hääletusvooru tulemused tehti teatavaks samal õhtul – metropoliit Aleksius kogus 139 häält, tema vastaskandidaadid metropoliidid Vladimir ja Filaret vastavalt 107 ja 66 häält. Valimiste lõppvooru läksid niisiis edasi Aleksius ja Vladimir. Viimane hääletusvoor leidis aset sama päeva hilisõhtul. Lõplik hääletustulemuse kujunes järgmiseks: hääletasid kõik 317 delegaati, kehtivaid hääletussedeleid oli 309, Aleksiuse poolt anti 166 häält ja Vladimiri poolt 143 häält. Nii osutus valituks Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksius.

Metropoliit Aleksius introniseeriti Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks pühapäeval, 10. juunil 1990 Moskva Jelohhovi Jumalailmumise kirikus. Jumalikul liturgial, mille ajal intronisatsioon aset leidis, osalesid Vene Õigeusu Kiriku Sinodi liikmed, Gruusia patriarh Ilia II, Antiookia, Aleksandria, Jeruusalemma ja Bulgaaria õigeusu patriarhide esindajad, aga ka külalised Armeenia Apostlikust Kirikust ja katoliku kirikust.

Intronisatsiooni puhul korraldati samal päeval Moskva Püha Daniili kloostris pidulik vastuvõtt, millel osalesid ka ilmalikud võimukandjad eesotsas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Anatoli Lukjanovi ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuasjade Nõukogu esimehe Juri Hristoradnoviga. Oma esimese pressikonverentsi andis uus patriarh kaks päeva hiljem, 12. juunil; samal päeval toimus ka Kremlis ametlik kohtumine NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšoviga.

Patriarhina säilitas Aleksius II esialgu ka oma senised ametid – Leningradi ja Novgorodi metropoliidi ametist vabastati ta Vene Õigeusu Kiriku Sinodi otsusega 20. juulil 1990; Tallinna ja Eesti metropoliidiks jäi ta 11. augustini 1992, kuigi kohapeal juhtis Eesti piiskopkonda alates septembrist 1990 patriarhi vikaarpiiskopina Kornelius (Jakobs).

Kirikuelu taastamine

Kirikuelu taastamine sai alguse õigeusu pühapaikade – kabelite, kirikute ja kloostrite – taastamisega, aga ka usuelu keelatud väljendusviiside ja rituaalide taaselustamisega. Ainuüksi patriarhi esimese ametiaasta jooksul tagastati tema palvel Vene Õigeusu Kirikule kokku enam kui 530 kiriku- ja kloostrihoonet.

23. septembril 1990 toimus Moskvas esimene ristikäik pärast nende keelustamist Nõukogude võimu poolt. Seda ristikäiku Kremli juurest Suure Taevassemineku kiriku juurde juhtis Aleksius II isiklikult.

4. novembril 1990 osales patriarh Moskva Punasel väljakul Kaasani katedraalile nurgakivi panekul. Sellest 1936. aastal lammutatud kirikust sai 1993. aastal esimene Nõukogude ajal hävitatud pühakoda Venemaal, mis täielikult üles ehitati.

Patriarh Aleksius II ajal toimus Vene Õigeusu Kirikus rohkelt uusi pühakuks kuulutamisi. Neist moodustasid suure osa niinimetatud uusmärtrid ehk 20. sajandil kommunistliku režiimi aastatel usu nimel surnud inimesed. Nii kuulutati augustis 2000 toimunud piiskoppide kogul pühakuks 1154 inimest, nende seas 867 uusmärtrit. Viimaste seas olid omakorda Venemaa viimane keiser Nikolai II koos oma perekonnaga ja esimene eestlasest õigeusu piiskop Platon (Kulbusch).

Kiriku juhtimine

Esialgu juhiti Vene Õigeusu Kirikut Aleksiuse eelkäija Pimeni ajal 8. juunil 1988 kiriku täiskogul vastu võetud põhikirja alusel, kuid Aleksius II lubas sellest olulisi kõrvalekaldeid.

Vene Õigeusu Kiriku kõrgeimaks seadusandlikuks, täidesaatvaks ja kohtuvõimu organiks oli vastavalt 1988. aasta põhikirjale kiriku täiskogu, mis tuli kokku kutsuda vähemalt korra viie aasta jooksul. Aleksius II valitsusajal ei kutsutud täiskogu kokku ühelgi korral, mis tähendas põhikirja selget rikkumist. 2000. aastal projektina heaks kiidetud ja 2008. aastal jõustunud uus põhikiri enam taolist piiravat klauslit ei sisaldanud, andes täiskogu kokkukutsumise sageduse ja tähtajad piiskoppide kogu otsustada.

Reaalselt juhtis patriarh kirikut seega Pühima Sinodi ja piiskoppide kogu abil, mis tähendas, et ilmikud ja allpool piiskopiseisust vaimulikud olid kiriku kui terviku juhtimisest eemale jäetud.

25. oktoobril 1990 taastati patriarhi eesistumisel tegutseva Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu regulaarsed koosolekud. Patriarh Aleksius II eluajal peeti neid enamasti Moskva Püha Daniili kloostris ja need leidsid aset järgmistel kuupäevadel: 25.–27. oktoobrini 1990, 31. märtsist 5. aprillini 1992, 11. juunil 1992, 29. novembrist 2. detsembrini 1994, 18.–23. veebruarini 1997, 13.–16. augustini 2000, 3.–8. oktoobrini 2004 ja 24.–29. juunini 2008.

Kiriku uue põhikirja kiitis heaks augustis 2000 toimunud piiskoppide kogu ja lõplikul kujul võeti see vastu juunis 2008 toimunud piiskoppide kogul. Uus põhikiri suurendas oluliselt patriarhi, sinodi ja piiskoppide kogu rolli, jättes täiskogule kõrgeima võimu veel ainult usuõpetuse ja kanoonilise korralduse küsimustes. Kõrgeimaks kirikukohtu instantsiks muutus piiskoppide kogu. Muus osas vastab põhikiri paremini muutunud ühiskondlikele tingimustele ning määratleb näiteks eelmisest põhikirjast puuduvad mõisted nagu eksarhaat ja omavalitsuslik kirik, samuti sisaldab kirikuvarade haldamist ja vaimulike pensionikindlustust puudutavaid sätteid.

Kiriku sotsiaalpoliitika

Aleksius II ajal formuleeriti ametlikult ka kiriku sotsiaalpoliitika alused. Selle aluseks sai augustis 2000 piiskoppide kogul tema õnnistusel vastu võetud dokument "Vene Õigeusu Kiriku ühiskondliku kontseptsiooni alused", mille väljatöötamise eest vastutas tollane Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill (Gundjajev).

Probleemid kiriku kanoonilise ühtsusega

Seoses Nõukogude Liidu lagunemisega 1991. aastal tuli patriarh Aleksius II tegeleda ka iseseisvunud riikidesse jäänud õigeusu piiskopkondade küsimustega, sealhulgas nende sooviga autonoomia ja autokefaalia omandamiseks või kanoonilise jurisdiktsiooni vahetamiseks.

Kaks peamist konflikti, mis kujunesid aastatel 1992–1993 välja Ukrainas ja Eestis, jäidki patriarhi eluajal lahendamata ning pingestasid Moskva patriarhaadi suhteid nii nende riikidega kui ka teiste õigeusu kirikutega.

Ukraina kirikulõhe (1992)

Esimesena tekkisid probleemid Ukrainas. 27. oktoobril 1990 andis Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu senisele Vene Õigeusu Kiriku Ukraina eksarhaadile laialdase omavalitsuse Moskva patriarhaadi jurisdiktsioonis, millega loodi Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (MPUÕK). Paralleelselt oli Ukrainas 1990. aastal oma tegevuse taastanud Moskva patriarhaadist sõltumatu teine kirik – Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik (UAÕK).

Novembris 1991 Kiievis toimunud Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku täiskogu otsustas taotleda kirikule täielikku iseseisvust ehk autokefaaliat. Seda küsimust arutati märtsis–aprillis 1992 toimunud Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogul, mille enamus lükkas taotluse tagasi ja nõudis Ukraina metropoliidi Filaret (Denõssenko) tagasiastumist. Piiskoppide kogu survel nõustus metropoliit Filaret Kiievis kokku kutsuma uue täiskogu ja ise tagasi astuma, kuid Kiievisse tagasi pöördudes eiras antud lubadusi. Moskvale ustavaks jäänud Ukraina piiskopid korraldasid mais 1992 Harkivis uue täiskogu, loobusid autokefaalia taotlemisest, valisid uueks kirikupeaks Rostovi metropoliidi Vladimiri ja said Moskvalt oma otsustele tunnustuse. Kirikulõhe sai lõpliku kinnituse 11. juunil 1992 Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu otsusega võtta metropoliit Filaretilt tema piiskopipühitsus ja sama aasta 25. juunil toimunud iseseisvuslaste täiskogu otsusega, millega loodi Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik (KPUÕK). Suhteid KPUÕK-ga halvendas veelgi veebruaris 1997 Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu vastu võetud otsus selleks ajaks Kiievi patriarhi ametisse valitud Filaret ekskommunitseerida.

Iseseisvuse välja kuulutanud UAÕK ja KPUÕK ei saanud rahvusvaheliselt kanoonilist tunnustust – ainsana oli see Moskva patriarhaadi alluvuses tegutseval MPUÕK-l. Kuna Aleksius II ja Vene Õigeusu Kiriku kindel seisukoht oli, et ühtsust on võimalik tagada vaid nende kirikute Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni naasmise kaudu, siis jäi kirikulõhe ületamata. 15. detsembrist 2018 on seoses Ukraina Õigeusu Kiriku asutamisega selle riigi õigeusklikud jagatud kahe suurema õigeusu kiriku vahel.

Eesti kirikulõhe (1993)

Teiseks probleemide allikaks kujunes Eesti, kus 1993. aastal otsustas taastada oma tegevuse 1944. aastal eksiili sunnitud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. 11. augustil 1993 rahuldas siseministeeriumi usuasjade talitus eksiilsinodi avalduse ja sama aasta 14. septembril tunnistas kohus eksiilsinodi sõjaeelse Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks ja omandireformi subjektiks.

Enamus õigeusu kogudusi Eestis otsustas liituda Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, kuid väiksem osa, valdavalt venekeelsed kogudused jäid ustavaks Moskva patriarhaadile. Vaatamata sellele, et patriarh Aleksius II oli 26. aprillil 1993 taastanud Eesti Õigeusu Kiriku laialdase omavalitsuse, polnud kohalikud kirikuvõimud eesotsas piiskop Korneliusega oma kirikut õigeagselt ümber registreerinud ega saanud ennast enam Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nime all registreerida. Et muu nime all registreerimine oleks tähendanud kõigile kirikuvaradele pretendeerimise õiguse kaotust, järgnes ka üheksa aastat kestnud vastasseis Eesti riigiga, mil Moskva patriarhaadi kirik tegutses Eestis sisuliselt illegaalselt.

Kuigi 17. aprillil 2002 jõuti patriarh Aleksius II jurisdiktsioonis tegutsenud kiriku registreerimiseni Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nimega, jäi kanooniline vastasseis kahe Eestis tegutseva õigeusu kiriku vahel patriarhi eluajal lahendamata. See kandus üle ka Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaatide omavahelisse suhetesse, eriti pärast seda, kui Konstantinoopoli patriarh taasjõustas 20. veebruaril 1996 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku tomose.

Suhted riigivõimuga

Aleksius II oluliseks ülesandeks kujunes kiriku ja riigivõimu suhete seadmine uutele alustele; hiljem aga nende suhete korraldamine kõige optimaalsemal viisil.

Patriarh formuleeris oma teoreetilised seisukohad selles küsimuses juba valitsusaja alguses. Mitmel korral avaldas ta veel enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ajakirjanduses artikleid, milles kritiseeris katseid riiki või teatud riigikorda jumalikustada ja näha seda igavesena. Ta kinnitas, et kiriku ülesanne on kutsuda inimesi üles rahule, andestusele ja kainele mõtlemisele, kuid seda ei tohi käsitleda kellegi poliitiliste huvide realiseerimisena. Ta suhtus ka kriitiliselt püüdlustesse idealiseerida kiriku ja riigi suhteid Venemaa keisririigis ning pöörduda tagasi sama mudeli juurde, samas hoiatas oktoobrirevolutsiooni taoliste poliitiliste eksperimentide kordumise eest tulevikus.

Niisiis püüdis Aleksius II leida kompromisse olukorras, kus ühelt poolt vajas kirik oma õigusliku olukorra parandamist ja iseseisvust, teiselt poolt tehti aga pidevaid katseid rakendada kirikut poliitika ja riigivõimu teenistusse. Need katsed nõrgenesid pärast NSV Liidu lagunemist, kuid tugevnesid uuesti pärast Vladimir Putini astumist Venemaa presidendi ametisse. Ühest hinnangut Aleksius II tegevuse riigi ja kiriku suhete korraldamisel on veel vara anda.

Üleminekuaastad 1990–1991

Kiriku õiguslik seisund määrati kindlaks 1. oktoobril 1990 NSV Liidu Ülemnõukogu vastu võetud südametunnistuse vabaduse ja usuühingute seadusega ning sama aasta 25. oktoobril vastu võetud Vene NFSV usuühingute seadusega. Esimese väljatöötamises osalesid ka õigeusu kiriku esindajad eesotsas Ülemnõukogu liikmest patriarhiga. Need seadused andsid kirikule, selle allasutustele ja kogudustele õiguse ennast juriidilise isikuna registreerida. Vene Õigeusu Kirikule väljastati registreerimistunnistus Venemaa justiitsministeeriumi poolt 30. mail 1991. Samal aastal said õigeusulised esmakordselt pärast aastakümneid tähistada vana kalendri jõule 7. jaanuaril riigipühana.

Märtsis 1990 toimunud esimestel vabadel valimistel Vene NFSV Ülemnõukogusse osalesid ka õigeusu vaimulikud, kuigi patriarh ei suhtunud sellesse kuigi hästi. Tema hinnangu kohaselt ei olnud kiriku koht poliitikas ja ta rõhutas, et kui preestrid programmiga valimistele lähevad, siis on see nende isiklik, aga mitte kiriku programm.

Aleksius II kehtestatud piirangu kohaselt võis preester kandideerida ainult piiskopi loal ja piiskop ainult Sinodi loal. Kokku osutus valituks neli vaimulikku, kellest preestrid Gleb Jakunin ja Vjatšeslav Polossin seadsid oma kandidatuuri üles patriarhi nõuet eirates. Neist kujunesid hiljem patriarh Aleksius II ja tema kirikupoliitika jõulised kriitikud.

Samal ajal püüdis kirik oma siseelus lahti öelda Nõukogude aja pärandist ja eksimustest. Esimene oluline samm selles suunas oli 25.–27. oktoobrini 1990 Moskva Püha Daniili kloostris toimunud piiskoppide kogul vastu võetud otsus, et kirik ei pea ennast enam seotuks 1927. aastal patriarhi kohusetäitja metropoliit Sergi (Stragorodski) allkirjastatud deklaratsiooniga, millega viimane kinnitas Vene Õigeusu Kiriku täieliku allumist ja lojaalsust Nõukogude võimule.

Vajadusel ei kõhelnud kirikupea ka riigivõimule etteheiteid teha. Nii esines patriarh jaanuaris 1991 terava kriitikaga Nõukogude võimu tegevuse suhtes Vilniuse meeleavalduste mahasurumisel. Sama aasta 19.–23. augustini tegi ta mitmeid avaldusi, milles mõistis hukka Moskvas toimunud riigipöördekatse ja kutsus korduvalt sõdureid üles vältima verevalamist. Preester ja publitsist Jakov Krotov on siiski kritiseerinud patriarhi tema tollaste avalduste liigselt pehme ja lepliku tooni pärast.

Kiriku ja riigi suhted 1990. aastatel

Sellel perioodil viidi lõpule kirikuvara tagastamine Venemaal. Kirikul tekkis üha enam võimalusi avaldada oma seisukohti ühiskonnaelu küsimustes. Vähemalt väliselt Vene Õigeusu Kirik ja Venemaa valitsus sel perioodil siiski ühiste seisukohtadega ei esinenud; avalikkuses püüti enamasti järgida põhiseaduses sätestatud kiriku ja riigi lahutatuse põhimõtet, millest hakati kõrvale kalduma alates uue usuühingute seaduse vastuvõtmisest 1997. aastal.

15. novembril 1992 allkirjastasid patriarh Aleksius II ja Venemaa Föderatsiooni kultuuriminister Jevgeni Sidorov lepingu, millega anti Vene Õigeusu Kirikule pikaajaliselt kasutada Moskva Kremli territooriumil asuvad kirikuhooned ja neis asuv kirikuvara.

Septembris 1993 puhkenud poliitilise kriisi ajal Venemaal üritas patriarh täita lepitaja rolli, olles muuhulgas vahendajaks Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogu ja president Boriss Jeltsini esindajate läbirääkimistel. 2. oktoobril Moskva Püha Daniili kloostris saavutatud kokkulepet olukorra normaliseerimisest siiski ei järgitud ja relvastatud konflikti puhkemist Moskvas ära hoida ei õnnestunud. Kuna selles konfliktis lõhenes poliitiliselt ka kirik – osa vaimulikke toetas parlamenti, osa presidenti – keelas patriarh edaspidi õigeusu vaimulikel täielikult poliitikas osalemise, sh kandideerimise valimistel.

Ametlikult formuleeriti need ja teised otsused kiriku lahutamiseks poliitikast 29. novembrist 2. detsembrini 1994 toimunud Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogul, kus võeti vastu dokument "Kiriku suhetest riigi ja ilmaliku ühiskonnaga Moskva patriarhaadi kanoonilisel territooriumil". Sellega keeldus kirik eelistamast konkreetset riigikorda ja poliitilisi liikumisi ning piiras veelgi vaimulike osalemist poliitikas, keelates neil muuhulgas kuulumise poliitilistesse liikumistesse.

26. septembril 1997 võeti Venemaal vastu uus südametunnistuse vabaduse ja usuühingute seadus. Vastuoluline õigusakt tagas küll põhimõtteliselt kõigile kirikutele ja kogudustele Venemaal tegutsemisvabaduse, kuid rõhutas Vene Õigeusu Kiriku erilist ajaloolist rolli Venemaa arengus ning volitas riigivõimu piirama ohtlike ja totalitaarsete usuliikumiste tegevust.

Patriarh osales nii president Boriss Jeltsini inauguratsioonitseremoonial 1996. aastal kui ka presidendi volituste Vladimir Putinile üleandmise tseremoonial detsembris 1999.

Kiriku ja riigi suhted 2000. aastatel

2000. aastal võttis Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu patriarh Aleksius II õnnistusel vastu dokumendi "Vene Õigeusu Kiriku ühiskondliku kontseptsiooni alused", mis väljendas kiriku suhtumist kõigisse olulisematesse ühiskonnaelu küsimustesse ja probleemidesse.

Nii see dokument kui ka patriarhi enda sõnavõtud 2000. aastatel rõhutasid vajadust tagada kiriku ja riigi tihe koostöö, millel Venemaa ajaloos on pikk traditsioon, säilitades samal ajal põhiseadusele vastava kiriku ja riigi juriidilis-formaalse eraldatuse.

2000. aastate algul muutusid patriarhi kohtumised täidesaatva ja seadusandliku võimu esindajatega üha tihedamaks, näiteks ainuüksi 2002. aastal kohtus patriarh president Vladimir Putiniga 25. jaanuaril ja 23. veebruaril, Föderatsiooninõukogu esimehe Sergei Mironoviga 23. septembril.

2000. aastatel toimunud kiriku ja riigi olulist lähenemist on kiriku esindajad ise põhjendanud mitmeti. Patriarh näiteks rõhutas kiriku rolli Venemaa riikluse loomisel ja arendamisel ning õigustas tihenenud koostööd apostel Pauluse sõnadega kirjast roomlastele: "Sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud". Metropoliit Kirill (Gundjajev) leidis, et kirik ei saa piirduda ühiskonnas vaid evangeeliumi kuulutamisega, vaid peab aktiivselt osalema ka ühiskondlikes protsessides ja tegema kõik endast oleneva, et riigivõimu sekulaarsuse kontseptsiooni ellurakendamine ei viiks religiooni väljajuurimiseni kõigist avaliku elu valdkondadest.

Sidemed Eestiga

Viimast korda külastas Aleksius II Eestit 2003. aastal, ehkki Eesti president Toomas-Hendrik Ilves kutsus 15. novembril 2007 teda uuesti Eestisse.

Viimast korda kohtus Aleksius II Eesti tipp-poliitikuga 20. jaanuaril 2005, kui tema kutsel sõitis Moskvasse Eesti president Arnold Rüütel vastu võtma õigeusu autasu. Sel ajal astus patriarhi ametiruumidesse Venemaa president Vladimir Putin. Venemaa väitel oli tegu juhusliku kokkusattumusega. Järgnes kuuesilmavestlus. Pärast seda, kui 1994. aasta juulis sõlmisid Lennart Meri ja Boriss Jeltsin lepingu Venemaa sõjaväe väljaviimiseks Eestist, polnud kahe riigi presidendid omavahel kohtunud.

Sidemed Riikliku Julgeoleku Komiteega

Aleksei Ridigeri on järjekindlalt kahtlustatud koostöös Nõukogude Liidu julgeolekuorganitega ja sellele seotusele osutavad Eesti õigeusu kiriku ajalugu uurinud Andrei Sõtšovi hinnangul vähemalt neli asjaolu:

1. 28. veebruaril 1958 värbas KGB omale kaastöötaja, kellele anti agendinimi "Drozdov". Seejuures tuleb meenutada, et Aleksei Ridigeri 1953. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri keskendus just Moskva metropoliidi Filaret (Drozdovi) tegevusele dogmaatikuna – siit võimalik seos nime tasandil. Agent Drozdovi isikuandmed langevad kokku Aleksei Ridigeri isikuandmetega ja tema toimikus on mainitud võimalust edutada see inimene Tallinna ja Eesti piiskopi ametikohale.
2. Endine KGB ohvitser Vassili Mitrohhin on samuti osutanud piiskop Aleksiuse koostööle KGB-ga ning tema tegevusele omakorda emigrantide seas agentide värbamisel.
3. Koostööst võimu- ja julgeolekuorganitega annab tunnistust Aleksei Ridigeri kiire karjäär: 32-aastasena piiskopiks, kusjuures kahele piiskopitoolile korraga, paar kuud hiljem juba edutamine maailma suurima õigeusu kiriku välissuhete eest vastutavaks ametnikuks, mis eeldas pidevaid välisvisiite ja suhtlust välismaalastega – KGB range kontrolli all olevat tegevussuunda.
4. Väga ladus ja tihe koostöö Eesti NSV usuasjade voliniku Jaan Kanteriga, mida ei saa öelda varasemate piiskoppide ja usuasjade volinike läbisaamise kohta. Kanter on oma aruannetes esile tõstnud piiskop Aleksiuse kohusetundlikkust talle põhjalike aruannete esitamisel nii piiskopkonna juhtimise, vaimulikkonna meeleolude kui ka välislähetuste kohta.

Tunnustus

• 1997 – Rahvusvaheline auhind "Usk ja ustavus"
• 1999 – Püha apostli Andreas Esmakutsutu orden (nr 5)
• 2003 – Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk
• 2007 – Põhjatähe orden (Sahha)

Isiklikku

11. märtsil 1950 abiellus tollane vaimuliku akadeemia üliõpilane Aleksei Ridiger Vera Aleksejevaga (nüüd Männik; sündinud 1929), ülempreester Georgi Aleksejevi, tulevase Tallinna ja Eesti piiskopi Joanni tütrega.

Abielu lahutati juba samal aastal ning kiriku väitel see ei teostunud. Eelkõige on tema kiirustamist abiellumisel seostatud vajadusega vältida armeeteenistusse kutsumist, millele vihjab ka üks tema biograafidest Valentin Nikitin.

1961. aastal pühitseti preester Aleksei Ridiger mungaks.

3. veebruaril 1973 tabas metropoliit Aleksiust esimene infarkt.

Mälestuse jäädvustamine

2009. aastal avati Tallinnas Lasnamäe kiriku ees Patriarh Aleksius II väljak.

2010. aastal avati Venemaal Joškar-Olas Aleksius II monument.

2012. aastal avati Tallinnas Patriarh Aleksius II väljakul Aleksius II monument.

2013. aastal avati Valgevenes Vitebskis Aleksius II monument.

2013. aastal avati Venemaal Novgorodis Aleksius II monument.

2013. aastal avati Venemaal Sortavalas Aleksius II monument.

2020. aastal avati Jõhvi Issanda Ristimise kiriku juures Aleksius II büst.

Välislingid

• Aleksius II lühibiograafia veebientsüklopeedias Estonica.org
• Nelli Kuznetzova patriarh Aleksius II lahutatud abikaasa perekonnast (vene keeles)

Tema kirjutised

• Православие в Эстонии. Москва : Церковно-научный центр "Православная энциклопедия", 1999.

Artiklid temast

• Toomas Kümmel. "Aleksius II – vastuoluline õigeusujuht" Eesti Päevaleht, 24. september 2003
• Tarmo Vahter. "Patriarhi suguvõsa saladused" Eesti Ekspress, 4. veebruar 2003
• Jaanus Piirsalu. "Aleksius II KGB-tööd tõestab ametlik kogumik" Eesti Päevaleht, 6. oktoober 2005
• "Patriarhi lahkumine" Eesti Päevaleht, 6. detsember 2008.
• Igor Taro. "Kristuse sulase Aleksius II maine teekond katkes ootamatult" Postimees, 6. detsember 2008
• Lauri Linnamäe. "Aleksius kutsus Eestit «väikeseks kodumaaks»" Postimees, 6. detsember 2008
• Kadri Ratt. "Lasnamäele tuleb patriarh Aleksius II nimeline väljak" Eesti Päevaleht, 8. detsember 2008
• Aadu Must. "Aleksius II kandis Eestit oma südames" Sakala, 9. detsember 2008
• Rasmus Kagge. "Pööningutolm peitis kirju rahutust patriarhist" Postimees, 13. detsember 2008
• Kalev Kask. "Patriarh Aleksius II: mul õnnestus Pühtitsa kloostri sulgemist edasi lükata" Eesti Päevaleht, 13. detsember 2008
• Mihkel Kärmas. "Kaitsepolitsei otsis patriarhi vallaspoega" Eesti Ekspress, 22. jaanuar 2009

Eelnev Joann (Aleksejev)	Tallinna ja Eesti piiskop 1961–1992	Järgnev Kornelius (Jakobs)
Eelnev Joann (Aleksejev)	Riia ja Läti piiskop 1961–1962	Järgnev Filaret (Denissenko)
Eelnev Pimen	Moskva ja kogu Venemaa patriarh 1990–2008	Järgnev Kirill