Arutlus

See artikkel räägib arutlusemõistest loogikas; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Arutlus (täpsustus).

---

Arutlus (ka järeldus, argument; inglise keeles argument) koosneb eeldus(t)est ja järeldusest. Nii eeldus(ed) kui ka järeldused on propositsioonid (väited), mis tavaliselt on väljendatud lausetega. Arutlus ei saa koosneda lausetest, sest muidu ei saaks üht ja sama arutlust esitada eri keeltes.

Nimetus

Traditsioonilises loogikas on arutluse mõistega analoogiline järelduse mõiste. Erinevus siinsest arutluse mõistest seisneb selles, et järeldust vaadeldakse koosnevana propositsioonide asemel otsustustest. Neid otsustusi nimetatakse eeldusteks ja tuletiseks.

Termin "arutlus" ei ole lõplikult juurdunud. Arutlust võiks põhimõtteliselt nimetada ka järelduseks, sest erinevus propositsioonide ja otsustuste vahel ei etenda selles kontekstis põhimõttelist osa. Et aga arutluste puhul kasutatakse sõna "järeldus" matemaatika eeskujul, siis tekitaks niisugune sõnakasutus kahemõttelisuse sõna "järeldus" eri tähenduste tõttu. On kasutatud ka inglise keele eeskujul sõna "argument".

Arutluse esitamise vorm

Arutluse väljenduses esitatakse kõigepealt eeldus(ed) ning seejärel järeldus. Järeldus eraldatakse eeldus(t)est kas pika rõhtkriipsuga eelduste all ja ühtlasi järelduse kohal või sõnadega "järelikult" (traditsiooniline väljend), "seega", "niisiis" (on ka teisi väljendeid). Formaalsema esituse puhul kasutatakse näiteks tähistust p₁, p₂, ..., p_n; p_n+1, kus p_i (1≤i≤) on propositsioonid.

Klassikaline näide

Klassikaline arutluse näide:

Sokrates on inimene.

Kõik inimesed on surelikud.

Järelikult Sokrates on surelik.

See näide pärineb traditsioonilisest loogikast, kus ta figureerib järelduse näitena.

Vaikivad eeldused

Arutlused, mida tavaelus esitatakse, võivad sisaldada vaikivaid eeldusi (varjatud eeldusi). Näiteks arutluses

Jaan Tatikas ei saanud parlamendivalimistel ühtki häält.

Järelikult ta parlamenti ei pääse.

sisaldub varjatud eeldus "See, kes parlamendivalimistel hääli ei saa, parlamenti ei pääse". Sõltumata sellest, kas see eeldus on tõene, on ta jäetud ütlemata, sest teda peetakse enesestmõistetavaks. Et arutlust rangelt analüüsida, tuleb varjatud eeldused päevavalgele tuua.

Arutluse kehtivus

Arutlust, milles järeldus järeldub eeldus(t)est, nimetame kehtivaks. Arutlus on kehtiv (ehk kehtib), kui pole loogiliselt võimalik, et kõik eeldused oleksid tõesed ja järeldus väär.

Eelduste koondamine

Kui arutlusel on mitu eeldust, siis võib arutluse taandada ühe eeldusega arutluseks. Selleks tuleb eeldusi väljendavad laused ühendada sõnaga "ja". Nii saadud lause väljendab eelduste konjunktsiooni.

Arutluste rakendamine

Arutlusi rakendatakse tavaliselt argumentides: kehtiv arutlus kuulub näiteks tõestuse juurde.

Sõna "järelikult" arutluse esituses viitab sellele, et lugeja ja kuulaja, kes usub eeldusi, peaks uskuma ka järeldust.

Kliiniline arutlusoskus

Kliiniline arutlusoskus on kliinilise kompetentsi tüvikomponent. Kliinilist arutlusoskust defineeritakse kui oskust, protsessi või tulemit, mille käigus klinitsistid jälgivad, koguvad ja tõlgendavad infot, et diagnoosida ja ravida patsiente. Kliinilise arutlusoskuse alla kuuluvad nii teadlikud kui alateadlikud kognitiivsed protsessid, mis opereerivad konteksti arvestades ja sellega koos. Konteksti alla kuuluvad nii patsiendi unikaalne olukord ja eelistused kui ka töökeskkonnast sõltuvad tegurid. Kuna tänapäevase kompetentsipõhise hariduse eelduseks on ka veendumine, et vastavad kompetentsid on omandatud, ei tohiks hindamine keskenduda vastava kompetentsi ainult mõnedele osadele. Mõistlik on luua hindamismeetodite programm, mis sisaldab mitut erinevat meetodit, mis kataks kliinilise arutlusoskuse erinevaid komponente.

Vaata ka

• Deduktiivne arutlus
• Induktiivne arutlus
• Argument