Badahšan

See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; Tadžikistani autonoomse vilajeti kohta vaata artiklit Mägi-Badahšan; Afganistani provintsi kohta vaata artiklit Badakhshāni provints

Badahšan on ajalooline piirkond, mille moodustavad praegune Tadžikistanile kaguosas asuv Mägi-Badahšani autonoomne vilajett ja Afganistani kirdeosas asuv Badakhshāni provints

Badahšan oli kunagi osa Baktriast.

Alates 1657. aastast oli Badahšan iseseisev usbeki vürstiriik.

1822–1859 pidi ta maksma andamit Kondūzile. Alates 1859. aastast on ta lühikeste katkestustega olnud Afganistani (hiljem osalt Venemaa, Nõukogude Liidu ja Tadžikistani) osa.

Badahšani vürstid (khaanid)

1657–1708 Yari Beg
1708–1713 Sulaiman Shah
1713–1718 Yusuf Ali
1718–1736 Diya' al-Din
1736–? Sulaiman Beg
?–1748 Mirza Kalan I
1748–1765 Sultan Beg
1765–? Burhan al-Din
? Mirza Kalan II
? Ahmad Shah Khan
? Mirza Kalan III
?–1792 Zaman al-Din
1792–1822 Mir Muhammad Shah
1822–1828 Mirza Kalan IV
1828–1829 Mirza Abd al-Ghaful
1829–1832 Murad Beg
1832–1838 Mirza Sulaiman
1838–1847 Sultan Shah

Badahšani provintsi ajaloolised piirid ja koosseis

Badahšani kui Afganistani provintsi piirid määrati kunstlikult kindlaks 1873. aasta Inglise-Vene lepinguga, sest oli vaja luua puhvertsoon Venemaa ja Briti valduste vahel. Selleks ühendati Badahšani provintsiga Vākhāni koridor.

Leping tunnistas sõnaselgelt tunnistas "Badahšani koos oma sõltuva ringkonna Vākhāniga [...] täielikult kuuluvaks Kabuli emiirile" ning määras selle piiriks Amudarja jõe vasaku ehk lõunakalda. Läänest piiras seda joon, mis läbis Turkestani tasandikud Kondūzi ja Amudarja jõe ühinemiskohast kuni Taxkorgani jõe idapoolse veelahkmeni ning suundus edasi itta, ületades Kondūzi jõe ja jõudes Hindukušini. Lõunapiir läks piki Hindukuši harja kuni Khāvāki mäekuruni, mis viib Badahšanist Panjshēri jõe orgu. Edasine piir jäi määramata.

Oli teada, et Khāvākist ida pool oli Hindukuši mäehari mittemoslemite käes, kuid polnud teada, kui kaugele sellest põhja poole nad olid jõudnud. Alates Dorāhi mäekurust oli Badahšani lõunapiir jälle määramata. Dorahi mäekuru ühendab Zībāki ja Ishkashim Amudarja jõe käänaku juures Lutku oruga, mis viib Kunari jõeni. Dorahist ida pool sai piiriks jälle Hindukuš, kuni ta ühineb Muztaghi ja Sarikoli ahelikuga, mis olid Hiina piiriks Venemaa ja Indiaga. Edasi kulges piir ümber Tagdumbashi Pamiiri, ühtides lõpuks Pamiiri piiriga, ning pöördus läände, jõudes mööda Amudarjad selle jõe ja Kondūzi jõe ühinemiskohani.

Seal, kus põhjapiir kulges mööda Amudarja jõge Hindukuši põhjanõlvade all, jäid põhja- ja lõunapiiri vahele ainult need nõlvad 13–16 kilomeetri laiuselt. Nõnda ulatus kitsas maariba ida poole Pamiiri. Sellel oli pudeli kuju: ta oli kaelast (Hindukuši põhjanõlvade juurest) kitsas ning ida pool, Pamiiris, ta laienes.

Enne piiride kindlaksmääramist 1873. aastal olid Amudarja vasakul kaldal väikeriigid Roushan ja Shougnan ning paremal kaldal Darwāzi provints. Nüüd aga toimus territooriumide vahetus ning Venemaa ja Afganistani piiriks sai Amudarja jõgi. Nende provintside ja Vākhāni poliitilised piirid ei langenud enam kokku geograafiliste piiridega.

Kui jätta välja Roushan ja Shougnan, siis olid Badahšani peamised piirkonnad: läänes Rustak, Kataghan, Ghori, Narin ja Anderab; põhjas Darwāz, Ragh ja Shiwa, idas Charan, Ishkashim, Zībāk ja Vākhān; ning keskel Feyzābād, Farkhar, Minjan ja Kishm. Oli ka teisi, mis pole täpselt teada.

Badahšani poolitamine

1895. aastal jaotati Badahšan Afganistani ja Venemaa vahel ning piiriks määrati Pandži jõgi.

Nõukogude Liidu koosseisus moodustati Venemaa-osast Mägi-Badahšani autonoomne oblast Tadžiki NSV koosseisus. Praegu on see Tadžikistani koosseisus olev Mägi-Badahšani autonoomne vilajett. Afganistanile kuuluv osa on Badakhshāni provints.