Baseli piiskopkond

	Fürstbistum Basel; Baseli vürstlik piiskopkond 1032–1803
	Vapp
	Baseli piiskopkond 16. sajandil
Valitsusvorm	valitav vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigi vasall
Pealinn	Basel (aastani 1528); Porrentruy (aastani 1792); Schliengen

Baseli vürstlik piiskopkond (saksa: Fürstbistum Basel) oli ajalooline feodaalriik Saksa-Rooma riigis, mida aastast 1032 valitsesid vürstlikud piiskopid, kelle tool oli aastani 1528 Baselis, aastani 1792 Porrentruys ja hiljem Schliengenis. Riigi lõplik kaotamine toimus aastal 1803 osana Saksamaa mediatisatsioonist.

Peale Baseli linna koosnes see territooriumitest, mis nüüd on Šveitsi Baseli, Jura, Solothurni ja Berni kantonites, mõned väikesed territooriumid naabruses Lõuna-Saksamaal ja Ida-Prantsusmaal.

Ajalugu

Baseli linnast sai piiskopitooli asukoht u. aastal 740, mis jätkas 4. sajandi Augusta Raurica diötseesi. Aastal 999 esitles Burgundia Rudolf III Baseli piiskoppi koos Moutier-Grandvali kloostriga, luues piiskopkonnast Burgundia ilmaliku vasallriigi feodaalvõimuga märkimisväärsete territooriumite üle. Pärast Rudolfi surma aastal 1032 muutus lään vahetult keisrile alluvaks, mis ülendas Baseli piiskopi vürstliku piiskopi seisusse, tehes temast Saksa-Rooma riigi kirikliku riigivürsti.

Vürstlik piiskopkond jõudis oma võimu tippu 12. sajandi lõpust 14. sajandi alguseni. 14. sajandi jooksul sundisid rahalised raskused Baseli piiskoppe osa oma territooriumist maha müüma. Kuid 15. sajandil suutsid mitmed poliitiliselt ja sõjaliselt edukad piiskopid mõned varem kaotatud territooriumid tagasi saada ja Basel hakkas end kõrvutama Vana Šveitsi Konföderatsiooniga kui "assotsieerunud linn" (Zugewandter Ort).

Basel sai läänekristluse keskpunktiks, kui 15. sajandil toimus Baseli kirikukogu (1431–1449), sealhulgas valiti 1439. aastal vastupaavst Felix V. Aastal 1459 õnnistas paavst Pius II Baseli Ülikooli asutamise, kus hiljem õpetasid sellised kuulsused nagu Erasmus Rotterdamist ja Paracelsus. Pärast riigireformi aastal 1495 oli vürstlik piiskopkond Ülem-Reini ringkonna osa.

16. sajandil ühinesid Baseli linn ja ümbritsev territoorium Vana Šveitsi Konföderatsiooniga (1501) kui Baseli kanton. See ühines varsti Šveitsi reformatsiooniga (1528), sundides piiskopi maapakku Porrentruys. Vürstlike piiskoppide ilmalik võim piirdus sealt alates peamiselt territooriumitega Baselist läänes, mis vastab enam-vähem tänapäeva Jura kantonile.

Vürstlik piiskopkond kaotas enamuse oma allesjäänud territooriumitest aastal 1792 Raurakia vabariigile (mis järgmisel aastal muudeti Prantsuse Mont-Terrible'i departemanguks), jättes selle ainsaks valduseks Schliengeni. Schliengenist sai Badeni markkrahvkonna osa 1803. aasta Reichsdeputationshauptschlussi resolutsiooniga, lõpetades Baseli piiskoppide kui ilmalike valitsejate staatuse.

Basler Münster ja palee, kuni Šveitsi reformatsioonini aastal 1529 vürstlike piiskoppide toomkirik ja residents
Porrentruy loss, vürstlike piiskoppide residents maapaos 1527–1792

Territooriumid

16. sajandil Baseli vürstlik piiskopkond koosnes:

Vürstlikku piiskopkonda kuulusid ka järgmised territooriumid, mis kaotati enne aastat 1527:

Vaata ka