Georges Cuvier
Parun Georges Léopold Chrétien Frédéric Dagobert Cuvier [küvje] (23. august 1769 – 13. mai 1832 Pariis) oli prantsuse loodusteadlane ja zooloog. Teda peetakse võrdleva anatoomia ja paleontoloogia isaks.[1]
Cuvier oli 19. sajandi alguspoole Pariisi teadusringkonna silmapaistev teadlane ja võrreldes elusorganismide ja fossiilide vahelisi sarnasusi, mängis suurt rolli võrdleva anatoomia ja paleontoloogia rajamisel. Ta oli tuline varajaste evolutsiooniteooriate (nt lamarkism) vastane ja eitas liikide muutumist.
Cuvier laiendas Carl von Linné klassifikatsioonimeetodit ja tema tööd peetakse selgroogsete paleontoloogia alustalaks. Lisaks väitis ta, et liikide väljasuremine on möödapääsmatu fakt, kuid sel ajal peeti seda vaid spekulatsiooniks.
Tema suurim ja kuulsaim töö on "Le Régne Animal" (1817; "Loomariik").
Georges Cuvier suri 1832. aastal Pariisis koolerasse.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Cuvier sündis 1769. aastal Lõuna-Prantsusmaal luterlikus Montbéliardi linnas. Cuvier' isa oli sõjaväelane Jean George Cuvier ja ema Anne Cleménce Chatel.[2]
Esmase hariduse omandas Cuvier koduõppes, kus õpetas teda ta ema. Hiljem koolis edasi õppides hoolitses ema väga rangelt selle eest, et Cuvier'l alati kõik selge oleks ja seetõttu oli ta klassis oma tulemustelt alati kõigist ees.[3] Gümnaasiumiaastatel olid tema teadmised matemaatikast, ajaloost ja geograafiast alati märkimisväärsed. Ta huvitus sügavalt ajaloost ja märkimisväärne oli ka tema mälu faktide meelespidamisel – kord juba kuuldud, jäid nii nimed, kuupäevad kui ka sündmused talle alatiseks meelde.[2]
10aastasena, pärast gümnaasiumisse astumist, sattus ta juhuslikult lehitsema Konrad Gesneri "Historiae Animaliumi", mis äratas temas kohe huvi loodusteaduste vastu. Seejärel köitis ta tähelepanu Georges-Louis Leclerci mahukas teos "Historie Naturelle". Neid teoseid üha uuesti uurides ja lugedes teadis Cuvier juba 12. eluaastaks neljajalgsetest ja lindudest sama palju kui loodusteadlane.[2]
Pärast gümnaasiumi lõpetamist kolis ta Saksamaale Stuttgarti ja õppis 4 aastat Herzogliche Karls-Akadeemias, kus ta saavutas märkimisväärseid tulemusi kõikides õppeainetes. Kuigi Saksamaale minnes ta saksa keelt ei osanud, omandas ta selle väga ruttu ja juba pärast üheksat kuud võitis Cuvier akadeemia auhinna just saksa keele oskuse eest.[3]
Äsja kooli lõpetanud Cuvier'l ei olnud toimetulekuks piisavalt raha, seega kolis ta tagasi Prantsusmaale, kus töötas 1788. aastast Normandias aristokraatlikus peres koduõpetajana, õpetades krahv d'Héricy ainsat poega. Käies tihti lähedases linnas Valmontis koosolekutel, kus arutleti agrikultuuri teemadel, kohtus ta tunnustatud agronoomi ja arsti Henri Alexandre Tessier'ga (1741–1837). Cuvier ja Tessier said headeks sõpradeks ja viimane tutvustas teda oma Pariisi kolleegidele kui "Normandia sõnnikuhunniku pärlit", nagu ta ütles oma kirjas Antoine-Augustin Parmentier'le. See sõprus tõi kaasa uusi tutvusi, mille tulemusel hakkas Cuvier läbi käima selle aja tuntud loodusteadlastega. 1795. aastal, 26aastasena, kolis Cuvier Pariisi, kus temast sai assistent Jean-Claude Mertrudile (1728–1802), kes oli äsja määratud võrdleva anatoomia eesistujaks Jardin des Plantes'is.[2]
1795. aastal avati Institut de France, kuhu Cuvier valiti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Teaduslikud ideed
[muuda | muuda lähteteksti]Evolutsiooni vastasseis
[muuda | muuda lähteteksti]Täiesti kindel oma täpsetes ja üksikasjalikes anatoomilistes kirjeldustes, keeldus Cuvier oletuslike teooriate ja hüpoteesidega tegelemast. Ta lükkas tagasi Lamarcki ideed liikide muutumisest, pidades alamliikidevaheliste üleminekuvormide olemasolu täiesti võimatuks. Lisaks keeldus ta uskumast inimese kui liigi kõrget vanust ja liikide evolutsiooni võimalikkust.
Aastaid hiljem aitasid just tema detailsed kirjeldused ja fossiilide uuringud leida tulevatele põlvedele kinnitavaid argumente, mis toetavad loomariigi evolutsioonilist muutumist.[4]
Väljasuremine
[muuda | muuda lähteteksti]Cuvier' üks suuremaid panuseid bioloogiasse on liikide väljasuremise teooria kinnitamine.
1800. aastal avaldas Cuvier "Lecons d’Anatomie Compareé" ("Võrdleva anatoomia õppetunnid"), kus esitati üksikasjalik loomade elundite ehituse ja funktsioonide käsitlus. Võrdleva anatoomia printsiipide valdamine võimaldas tal ka suurepäraste tulemustega väljasurnud selgroogsete jäänuseid uurida. 1800. aastal demonstreeris ta, et Siberist pärit ürgsete mammutite hambad, ehkki selgelt sarnanedes olemasolevate India ja Aafrika elevantide hammastega, siiski erinevad üksteisest, ning kuulusid tänapäeval tundmatule ja seega väljasurnud liigile.[4]
Edasi näitas Cuvier, et hästi tuntud hiigelsuure looma (tänapäeval identifitseeritud kui mosasaurus) fossiilne kolju, mis leiti karjäärist Maastrichtis, kuulus suurele merelise eluviisiga sisalikule, mis oli lähedane varaanidele, kuid on nüüd samuti välja surnud. Ta määras ka väikese roomaja, kes leiti litograafilisest lubjakiviplaadist Saksamaal Baieris, seni tundmatusse selgroogsete rühma ehk lendsisalike hulka kuuluvaks ja nimetas selle pterodaktüliks.[4]
Oskus võrrelda organisme ja taastada mineviku elusolendeid avaldas Cuvier' kaasaegsetele sügavat muljet. Need teadustööd olid pöördepunktiks nii paleontoloogia ajaloos kui ka võrdlevas anatoomias ja ühtlasi tõid Cuvier'le rohkelt tunnustust.
Suur prantsuse kirjanik Honoré de Balzac avaldas Cuvier' põhimõtetest inspireerituna kuulsa romaanisarja pealkirjaga "La Comédie Humaine" ("Inimlik komöödia"), luues selle 19. sajandi Prantsuse ühiskonna võrdleva anatoomiana.[4]
Teaduslik töö
[muuda | muuda lähteteksti]Stratigraafia
[muuda | muuda lähteteksti]Cuvier töötas mitu aastat koos Pariisi kaevanduskooli instruktoriga – Alexandre Brongniartiga, kellega alustas 1808. aastal "Description Géologique du Bassin de Paris" ("Pariisi basseini geoloogiline kirjeldus") kirjutamist. Nende töö oli kindel endasiminek stratigraafia paleontoloogilises meetodis, mis kasutab fossiile eri kihtide eristamiseks. Magevee- ja meresetete vaheldumine viis Cuvier’ oletusele, et minevikus oli maakera pinnal toimunud pöördelisi sündmusi ehk katastroofe, mis on põhjustanud loomastiku äkilise väljasuremise. Need ideed avaldas ta raamatus "Discours sur les Révolutions du Globe" ("Arutlus revolutsioonidest Maa pinnal").[4]
"Le Régne Animal" ("Loomariik")
[muuda | muuda lähteteksti]1817. aastal ilmus Cuvier’ suurim ja kuulsaim töö: "Le Régne Animal Distribué d’aprés son Organisation" ("Loomariik, korraldatud vastavalt selle organisatsioonile"). Teos oli neljas köites ja selle järg, viieköiteline väljaanne ilmus aastatel 1829–1830.
"Le Régne Animal" oli katse koostada täielik loomariiginimestik ja formuleerida loomulik klassifikatsioon "osade korrelatsiooni" printsiibi alusel (s.t looma kõik kehaosad on talitluslikult ühendatud, nii et ühe luu uurimisest saab teha järeldusi kogu looma kohta) ja tunnuste jaotuse alusel. Selles töös tõi Cuvier loomariiki selguse, järgides täpselt loomarühmade tegelikku sugulust. Tema jaoks oli iga loom ainulaadne kogum morfoloogilisi sarnasusi, mida eksimatult äratuntavad erijooned kõigist teistest vormidest eristavad.
Teost on peetud sama oluliseks kui Linné "Systema Naturaed".[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Reybrouck, David Van (2012). From Primitives to Primates: A History of Ethnographic and Primatological Analogies in the Study of Prehistory. Sidestone Press. Lk 54. ISBN 978-90-8890-095-2.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Lee, Mrs. R. Memoirs of Baron Cuvier, London: Longman, Reese, Orme, Brown, Green, and Longman,1833
- ↑ 3,0 3,1 Eugene M. McCarthy: "Baron Georges Cuvier" (vaadatud 15.11.2017)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Robert Huxley. "The Great Naturalists", London: Thames & Hudson Ltd, 2007, 202–211
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Georges Cuvier |