Enesestmõistetavus
Enesestmõistetavus ehk iseenesestmõistetavus ehk iseenesest teada olek (ladina keeles esse per se notum, inglise keeles self-evidence) on filosoofias propositsiooni (mõtte, väite) omadus, mis seisneb selles, et sellest pole võimalik aru saada ilma teadmiseta, et see on tõene.
Enesestmõistetavat propositsiooni ei ole tarvis tõestada, kuid tema tõesus ei ole vähem kindel kui juhul, kui ta oleks tõestatud.
Mõned filosoofid eitavad enesestmõistetavate propositsioonide olemasolu võimalikkust.
Minu uskumust, et mul on teadvus, peavad paljud enesestmõistetavaks. Sinu uskumus, et minul on teadvus, ei ole enesestmõistetav.
Tavakeeles tähendab "enesestmõistetav" lihtsalt 'ilmne'.
Mõningaid enesestmõistetavusest lähtuvaid argumenditüüpe peetakse eksijäreldusteks või neid peetakse vaidluses kasutamise puhul ebakorrektseks. Näiteks võidakse sellest, et oponent ei nõustu väidetavalt enesestmõistetava propositsiooniga, järeldada, et ta ei saanud sellest aru. Probleem on selles, et propositsiooni enesestmõistetavus on kahtluse all.
Aristoteles pidas tõestamist võimalikuks ainult lähtudes enesestmõistetavatest propositsioonidest. Ladinakeelse väljendit per se notum kasutas esimesena Boëthius just selles seoses. Teoses De hebdomadibus kasutas ta enesestmõistetavuste kohta väljendit communis animi conceptio 'vaimu ühine kontseptsioon', mis vastab Eukleidese kreekakeelsele väljendile koinē ennoia. Enesestmõistetavus on ühine kas kõigile inimestele või ainult õpetatud inimestele.
Ka aksioome matemaatikas ja eriti loogika seadusi on algselt peetud enesestmõistetavateks. Vähemalt mõne loogika seaduse enesestmõistetavus on tänapäevalgi levinud seisukoht.
Mõnikord öeldakse, et enesestmõistetav propositsioon on propositsioon, mille eitus on vastuoluline. Siin on siiski üks nüanss. Enesestmõistetavat propositsiooni ei saa eitada teadmata, et räägitakse iseendale vastu (eeldusel, et propositsioonist saadakse aru). Analüütilist propositsiooni ei saa ilma vasturääkivuseta eitada, kuid selle vasturääkivuse olemasolu ei pruugita teada, sest võib juhtuda, et see vasturääkivus ilmneb alles pika ja keerulise arutluse tulemusena. Enamik analüütilisi propositsioone on kaugel enesestmõistetavusest. Teiselt poolt, enesestmõistetav propositsioon ei pruugi olla analüütiline: minu teadmine, et mul on teadvus, on enesestmõistetav, kuid mitte analüütiline.
Enesestmõistetavuse mõistele on ette heidetud subjektiivsust: on väidetud, et see, mis ühele on enesestmõistetav, see ei pruugi teisele enesestmõistetav olla. Sisuliselt vaidlustab see etteheide arusaamise ja teadmise vahelise paratamatu seose võimalikkust.