Mine sisu juurde

Eesti Noorsooteater

Allikas: Vikipeedia
Eesti Noorsooteatri fuajee
Eesti Noorsooteater Laia ja Nunne tänava nurgal (2018)

Eesti Noorsooteater (varasemate nimedega ENSV Riiklik Nukuteater, Eesti Nukuteater, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, NUKU teater) on Eesti ainus riiklik kutseline nuku- ja visuaalteatrikallakuga teater. Teatri rajas 1952. aastal nukunäitleja ja -lavastaja Ferdinand Veike, kes juhtis seda ligi 30 aastat.[1]

Ajaloolises Tallinna vanalinnas paiknev teater on osa ainulaadsest nukuteatrikunsti keskusest, mille juurde kuulub 2010. aastal avatud tegevuslik nukuteatrikunsti muuseum ning alates 2006. aastast toimuv rahvusvaheline visuaalteatrifestival Nuq Treff. 2016. aastal avati kolmest hoonest koosnevas nukuteatrikeskuses uus teatrisaal, 400-kohaline Ferdinandi saal.

Eesti Noorsooteatri repertuaari kuuluvad igas vanuses publikule suunatud nuku- ja visuaalteatrilavastused ning sõnalavastused. Nüüdisaegseid visuaalteatrivõtteid kaasavate lavastuste kõrval on repertuaaris ka traditsioonilisi nukulavastusi. Palju pööratakse lavastuste loomisel tähelepanu visuaalsele poolele, mille võivad moodustada elemendid eri teatri- ja kunstiliikidest (liikumine, nuku- ja objektiteater, multimeedia kasutamine, muusika, kujutavad kunstid jm).

Eesti Noorsooteatri truppi kuulub 19 näitlejat, kollektiivis on ligi 100 töötajat.[2]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

ENSV Riiklik Nukuteater asutati 1. jaanuaril 1952 Eesti NSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr 449. Teatri esialgse tuumiku moodustas Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri ja hiljem ka Eesti Draamateatri juurde loodud nukutrupp. Teatri esimene etendus mängiti 2. jaanuaril 1952. aasta hommikul. Selleks oli Samuil Maršaki “Tare-tareke”. Iseseisva nukuteatri esimene uuslavastus oli Sergei Mihhalkovi nukunäidend ”Ninatark jänku”, mida mängiti esimest korda 23. märtsil 1952.

Juba algusest peale vaevas teatrit ruumiprobleem, mis kestis ligi neli aastakümmet. Algusaastatel elas teater ratastel, andes pidevalt etendusi üle kogu Eesti. Teatrisaali küsimus lahendati 1954. aasta kevadsuvel, kui teatrile eraldati ruumid Lai tn 1 hoones, millest suurem osa jäi endiselt ALMAVÜ (Armee Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühingu) valdusse. Terve Lai tn 1 hoone sai teater enda käsutusse alles 1990. aastal. Esimene etendus Lai 1 hoones oli Enn Toona “Punamütsike” 30. jaanuaril 1955.


Teatri esimene peanäitejuht kuni 1981. aastani oli Ferdinand Veike. 1962. aastal esietendus Uno Leiese “Buratino lendab kuule”. Ferdinand Veike nukust Buratinost sai aastakümneteks nukuteatri sümbolkuju. Loodi õppestuudio, 1966. aastal lõpetas esimene lend, nende hulgas Maie ja Hendrik Toompere.

1963. aastal tuli teatrisse tööle Leningradi Teatriinstituudi nukunäitlejana lõpetanud Rein Agur. 1960. aastate lõpus kujunes temast paralleelselt Eesti teatriuuendusega ka nukuteatri põhjalik uuendaja. Veike traditsiooniliste sirmilavastustega samal ajal tekkis lavastaja Aguri ümber tuumik uuendusmeelsetest noortest, kes leidsid enda jaoks avatud mängulaadi. Nukuteatris algas uus ajajärk. Nuku kõrval ilmus lavale ka näitleja, hakati kasutama osalist ja täielikku avatud mängu, nn täna-mängime-printsiipi jne. Rein Agurist sai 1981. aastal teatri peanäitejuht. Pidevalt katsetava teatri repertuaari ilmusid Shakespeare'i, Tuglase ja Eesti rahvaluule töötlused, lavastusi hakati mängima ka täiskasvanutele.

1993. aastal nukuteatri kunstilise juhina alustanud Eero Spriit püüdis teatris ühendada draama- ja nukuteatri elementi. 1999. aasta tõi teatrisse Evald Hermaküla, kes jätkas valitud teed ja tahtis nukuteatrisse luua paralleelselt draama- ja nukutrupi ning alustada Tallinna Riikliku Konservatooriumi kõrgemas lavakunstikoolis nukunäitlejate koolitamist.

2000. aastal asusid nukuteatrit juhtima Andres Dvinjaninov ja direktor Meelis Pai. Eesmärgiks seati kvaliteetne laste- ja noorteteater, mis hõlmaks nii nuku- kui ka draamalavastusi. Uuenes loominguline ja administratiivne kollektiiv, avati renoveeritud teatrimaja.

2006. aastal avati ka suur mängupaik – teatri siseõu kaeti katusega ning tekkis kuni 700 inimest mahutav saal. Saali avalavastus oli menukas noortemuusikal "Romeo ja Julia". Õuelaval mängiti viimaseid kordi 2012. aastal. 2015. aasta juunis algas seal ehitus ning õuelava asemele kerkis juurdeehitis.

Uuenenud ja pea 1400 ruutmeetrit lisapinda saanud nukuteatrikompleks avati 13. novembril 2016.[3] Uue kompleksi süda asub juurdeehitises, kus on Ferdinandi saal – klassikaline teatrisaal 422 kohaga. Juurdeehitis ühendas muuseumimaja (Nunne 8) ja teatrimaja (Lai 1), tõi juurde tööruume kollektiivile ning publikuala ja muuseumiruume külastajatele.

Teater on Rahvusvahelise Nukuteatrite Liidu UNIMA ning Põhja- ja Ida-Euroopa Nukukunstide Keskuse NEECPA asutajaliige.

Nukuteatrimuuseum

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Nukuteatrimuuseum

2010. aastal avati teatrimaja kõrvalhoones üks väheseid nukukunstimuuseume maailmas. Muuseumi eesmärk on näituste, haridusprogrammide ja isetegemisega tutvustada külastajatele nukuteatrikunsti. Püsinäitus "Nukuteatri loomise lugu" avati 13. novembril 2016 koos uuendatud teatrikompleksiga. Muuseum algab nelja põhielemendi tutvustamisega teatraalsel moel ning kulgeb läbi kolme korruse, kus kõigil on võimalus tutvuda viie nukuliigi ja paljude teatriametitega. Igal nukuliigil on oma ruum ja lava, kus saab ise nukkude elluäratamise peent kunsti järele proovida.[4]

Eesti Noorsooteatri näitlejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Endised näitlejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Loomingulised juhid

[muuda | muuda lähteteksti]

Direktorid

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Ajalugu. Eesti Noorsooteatri veebisait.
  2. ↑ Eesti Noorsooteatri koduleht (vaadatud 11.10.2022)
  3. ↑ http://nuku.ee/et/uudis/nuku-teatrikompleks-vanalinnas-avatakse-p%C3%BChap%C3%A4eval
  4. ↑ "Muuseumist. Eesti Noorsooteatri veebisait". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. november 2020. Vaadatud 31. oktoobril 2020.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Noorsooteater&oldid=6766944"