Fleksotrükk

Fleksotrükk on trükitehnika.

Fleksograafiline trükk on üks paljudest trükiliikidest. Lihtsalt seletades toimub fleksograafiline trükk nii, et trükiplaadid paigaldatakse sliividele ning need asetatakse masina sõlmedesse. Masinas kannavad trükiplaatidele värvi peale aniloksvõllid. Värviga kaetud trükiplaadid kannavad värvi materjalile, moodustades pildi selle pinnale. Materjal jookseb läbi masina kokkukerimisse, millest saab valmis toodangu rull.

Ajalugu

Tänapäeval kasutatav termin "fleksograafia" võeti kasutusele 21. oktoobril 1952 Ameerikas toimunud pakendimaterjalide konverentsil. Termini aluseks on ladinakeelne sõna flexibillis, mis tähendab elastset, ja teine osa terminist on tulnud kreekakeelsest sõnast graphlem, mis tähendab joonistamist ja kirjutamist. Fleksograafilist trükki on nimetatud ka aniliintrükiks ja kummitrükiks. Aniliintrüki nimetus pärineb kasutusel olnud värvidest. Tol ajal olid kasutusel aniliinõlipõhised värvid ja sellest ka selline väljend. Saksamaal kasutati sõna gummdruck, mis otsetõlkes tähendab kummitrükki. See nimetus tuli trükiplaatide materjalist. Trükiplaadid on elastsest materjalist kummist või fotopolümeerist. Esmalt kasutati trükiplaatide materjalina looduslikku kautšuki. Fleksograafia tegi suure arengu aastal 1912, mil hakati valmistama pakendeid tsellofaanist, mille peale sai trükkida aniliintrükiga. Tänapäeval on fleksotrüki peamised kasutusalad trükk elastsetele pakendimaterjalidele, trükk gofreeritud kartongidele ja trükk etikettidele.

Olemus

Klassikalise kõrgtrüki ja fleksograafia trükivormide erinevus seisneb fleksograafia trükielementide elastsuses. See väike, ent väga oluline erinevus võimaldab fleksograafilises trükis trükkida niivõrd erinevatele materjalidele, mida harilikus kõrgtrükis ei ole võimalik teha. Algselt valmistati trükivormid nii nagu kõrgtrükis. Metallvormidelt tehti matriits ja selle alusel valmistati elastne trükivorm. Praegu on kasutusel enamasti fotopolümeersed plaadid, mida on kerge teha ning millest ebavajaliku osa eemaldab laser. Kasutusel olevad fotopolümeersed trükiplaadid peavad olema kindlad kasutatavate kemikaalide suhtes ning eelkõige kasutatavate fleksovärvide suhtes. Kasutusel on erineva paksusega trükiplaadid. Standardsemad jäävad 1 mm kuni 2 mm vahele. Fleksograafilises trükiprotsessis mängib väga suurt rolli surve, kuna alusmaterjal ei ole alati väga ühtlane ja selle pisemate defektide vältimiseks survestatakse rohkem trükiplaate. Mida suurem on surve trükiplaadil, seda rohkem moondub selle trükitav osa töö käigus. Kuna tegemist on väga täpse ja kvaliteetse trükiga, siis selline olukord viib üldjuhul trükikvaliteedi halvenemiseni. Samas selline olukord on kehv ka trükiplaadi pinnale selle kestvuse suhtes, kuna suurema survega kulub ka plaat kiiremini. Kuigi trükiplaat omab head vastupidavust deformatsioonile, siiski pikaajaline suure surve all trükkimine kahjustab plaati.

Trükiprotsess

Alussilindri peal jookseb materjal, kuhu peale trükitakse. Trükiplaat on paigaldatud sliivile (silindriline detail). Sliivid võivad olla erinevate läbimõõtudega. Läbimõõt sõltub trükisammust. Aniloksvõllil on kambrikesed, kuhu peale kantakse värv duktorplaatide kambrist ehk raaklist. Raaklisse pumbatakse värv vastavast värvinõust. Aniloksvõllid on erinevate värviülekannetega ja need on väga kallid. Aniloksvõllid on keraamilised, mille pinnal on väga pisikesed kambrikesed, mis täituvad värviga, mis kantakse edasi trükiplaadile. Raaklis pidevalt vahetub värv. Ühest otsast pumbatakse värv sisse ja siis teisest otsast välja. Värvi pidevas ringluses hoidmine aitab säilitada värvi sobivat viskoossust. Kui trükiplaadi surve on liiga suur, siis on ka see osa pildil tumedam. Kui värv on liiga paks, siis samuti on see värv pildil tumedam, ent kui värv on liiga vedel, siis on see värv ka pildil liiga hele.