Mine sisu juurde

Kaiserstuhl

Allikas: Vikipeedia
Üldvaade Kaiserstuhlile ja Totenkopfile.

Kaiserstuhl on Saksamaal Baden-Württembergis Emmendingeni ja Breisgau-Hochschwarzwaldi kreisis asuv keskmise kõrgusega vulkaanilist päritolu mäestik. Kaiserstuhli kõrgeim tipp on Totenkopf (556 m üle merepinna). Mäestiku pindala on 100 km² ja see moodustab osa Ülem-Reini tasandikust.

Nime päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiserstuhl (Keisritool) on nime saanud Otto II järgi, kes 22. detsembril 998 Sasbachis kohtupäeva pidas. Pärast seda kohtupäeva sai kogu mäestik nimeks Königsstuhl (Kuningatool), aga kui Ottost sai mais 996 Saksa-Rooma keiser, muutus nimi Königsstuhlist Kaiserstuhliks. Nimemuutus on küll sündmusest hilisem, esimest korda on seda nime kirjalikult mainitud aastal 1304 ja ajaloolaste arvates ei kasutatud nime Kaiserstuhl enne 13. sajandit.

Vaade Kaiserstuhlile Breisachi poolt
Badbergi looduskaitseala hilissuvel
Badbergi looduskaitseala talvisel ajal

Geograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Asend

[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusgeograafiliselt on Kaiserstuhl Ülem-Reini tasandiku osa. Mäestik asub Badeni lõunaosas. Suuremalt osalt jääb see Breisgau-Hochschwarzwaldi kreisi alale, mäestiku põhjapoolseim osa aga Emmendingeni kreisi. Ülem-Reini tasandikul asub sellest 16 kilomeetrit loode pool Freiburgi linn, vahetult ida pool Reini ja mäestikust veidi rohkem läänes aga Dreisam. Reini veetasemest (179,5 m Burkheimi tammi all) ulatub see maksimaalselt 377,1 meetrit kõrgemale.

Mäestik on pikimast kohast 15 kilomeetrit pikk, ulatudes Riegelist ja Michaelsbergi mäest kirdes Fohrenbergi mäeni Ihringeni all edelas. Mäestiku suurim laius on 12,5 kilomeetrit.

Mäetipud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiserstuhli kõrgemad mäetipud ja künkad, järjestatuna keskmise kõrguse alusel merepinnast, on:

Asulad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiserstuhli alale jäävad järgmised linnad ja külad:

Geoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaiserstuhl keset Ülem-Reini alangut, vaade Schwarzwaldi poolt

Kaiserstuhli vulkaanide teke tertsiaaris oli Ülem-Reini alangu piirkonna vulkanismi haripunktiks, aga ühtlasi ka selle lõpuks. Sealne vulkanism sai alguse juba kriidis ja on endast maha jätnud liigestatud, sügavalt erodeerunud vulkaanilõõridega maastiku. Kaiserstuhl on ainus sellest ajastust pärinev suurem vulkaan Ülem-Reini alangu piirkonnas. See vulkaaniline piirkond oli omakorda ühendatud Bonndorfi alanguga, mis ulatus Hegaust Bodeni järveni. Oligotseeni lõpuperioodil toimus magma kerkimine, kuid maapinnale see toona ei jõudnud. Maapinnale tungis magma alles miotseenis, mil suur maa-ala kattus laavavooludega.[1] Tänapäeval jaguneb Kaiserstuhl settekivimitest ja purskekivimitest piirkondadeks. Neil põhjustel on Kaiserstuhl ka üks tähtsamaid rahvuslikke geotoope Saksamaal.[2]

Settekivimitest alus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mäestiku idapoolse kolmandiku moodustavad peaaegu horisontaalsed settekivimite kihid, mis tekkisid ammu enne Juura (geoloogia) ja tertsiaariajastu vulkaanilisi nähtusi. Stratigraafiliselt tähtsamad paljandid on Hautrogensteini kivimikompleks (asub Riegeli lähistel ja sisaldab Juura ajastu fossiile) ning Pechelbronni kivimikompleks (asub Bötzingeni ümbruskonnas ja sisaldab naftat). Need Kaiserstuhli alad asusid Ülem-Reini alangu tekke ajal ülejäänud Kaiserstuhlist kõrgemal ja moodustasid ülangu. Nad on samasuguse ehitusega ja stratigraafiliselt struktuurilt samalaadsed kui ümbruskonnas asuvad kivimid, mis paljanduvad lääne pool Tunibergis ja Nimbergis ning ka Freiburgist lõuna pool Breisgau aladel Schönbergil.

Vulkanism

[muuda | muuda lähteteksti]

Petroloogiliselt olid Kaiserstuhli vulkaani purskeproduktid leeliselised, tekkis ka karbonatiit. Suurem osa Kaiserstuhli kesk- ja lääneosa moodustavatest vulkaanilistest kivimitest tekkis 19 kuni 16 miljonit aastat tagasi miotseenis, mil toimusid mitmed vulkaanipursked. Need katavad ka osalt idapoolse Kaisertuhli settekivimeid, mistõttu on kuuma laavaga kontaktis olnud kivimid läbi teinud moonde. Purskeid iseloomustas püroklastide vaheldumine laavavooludega, mis mitme lõõri tõttu moodustasid keerulise ehitusega kihtvulkaani. Maapinnale mitte tunginud magma moodustas intrusioone, mis moodustavad tänapäeval Kaiserstuhli keskosa. Fonoliitsed rööpintrusioonid on tunginud ka Kaiserstuhli idaosa settekivimite vahele. Tänapäeval on erosioon neid intrusioone paljastanud enam kui 100 meetri kõrguste struktuuridena.

Vulkaanilised kivimid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vahevööst pärit ksenoliit (kollane peridotiidi tükike) hallis oliviinist ja nefeliniidist laavavoolus Lützelbergil Sasbachi all

Suurem osa piirkonna vulkaanilistest kivimitest sisaldavad feldšpatoide ja/või oliviini, millest SiO2 on välja lahustunud. Ohtralt on leutsiiti sisaldavat tefriiti, sagedased on ka fonoliit, limburgiit ja oliviinirikas nefeliniit (paljandub Sasbachi all Limbergil). Vähemal määral võib leida vahevööst pärinevaid ksenoliite. Sealsete purskekivimite eripäraks on karbonatiidist ignimbriit ja lapillid, mis paljanduvad kohati Kaiserstuhli lääneosas (Henkenberg Burkheimi juures, Kirchberg Oberrotweili juures).

Kaiserstuhli keskosas on paljandumas intrusioonide ja soontena purskekivimite ekvivalendid (esseksiit, karbonatii ja suuremakristalliline fonoliit). Sealsetes soontes paljanduvate kivimite erimite kohta on kirjanduses võetud kasutusele palju erinevaid nimetusi (näiteks alvikiit, hauünofüür, mondhaldeiit, tinguaiit, montšikviit). Mõned neist on ka ametlikult kivimitena tunnustatud, teised seda aga pole. Teaduslikult pakuvad suuremat huvi Vogtsburgis ja Schelingenis paljanduvad karbonatiidikihid. Tegemist on üsna haruldase vulkaanilise kivimiga, mis ei sisalda silikaate, vaid selle moodustavad välja kristalliseerunud karbonaadid. Nõnda seati karbonatiidi vulkaaniline päritolu pikalt kahtluse alla või ei peetud seda üldse purskekivimiks. Nii tõlgendati seda kui metamorfoosil ümbruskonna settekivimitest tekkinud moondekivimit. Alles XX sajandi keskel oli võimalik sealseid kivimeid tuvastada kui purskekivimit karbonatiiti ja seostada seda Kaiserstuhli lääneosa karbonatiidipursetega. Kuna sealne kivim sisaldab suure nioobiumisisaldusega pürokloori, siis asusid seal kuni XX sajandi keskpaigani väikesed kaevandused. Suuremamastaabiliseks kaevandamiseks olid sealsed karbonatiidisooned aga liiga väikesed.

Mineraalid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiserstuhli on pikka aega kasutatud haruldaste mineraalide kaevandamiseks. Põhilised kaevandamisobjektid olid Limbergi mäel paljanduv limburgiit, milles sisalduvad tseoliidid, Badbergi ning Orbergi karbonatiit, mis sisaldab kopiidiks nimetatud pürokloori, ja Fochbergi ning Kirchbergi fonoliit, mis sisaldab tseoliite, vollastoniiti ja melaniiti. Üldiselt esinevad kaevandatavad kivimid seal soontena.

Lössilademed

[muuda | muuda lähteteksti]
Eichbergi õõnestee Kaiserstuhli lössis

Tänapäeval katavad Kaiserstuhli suuremalt jaolt kvaternaaris tekkinud lössilademed. Löss on tuule poolt kohale kantud sete, mis tekkis teiste kivimite murenemisel. Löss kujunes seal ja ka ülejäänud Ülem-Reini tasandikul viimasel jääajal, mil sealne jääserva eel paiknev piirkond oli suuremalt jaolt taimestikuvaba. Settimine toimus igikeltsaga kaetud jäävabal, aga liustikule lähedal asuval maastikul. Selles piirkonnas valitsev pakane lagundas kivimeid ja taimestiku puudumisel ei pidurdanud miski purdmaterjali minemakandumist, kui puhus tugevam tuul. Tuul kandis minema kergema ainese ja see settis madalamates piirkondades lössina, sealhulgas tekkisid ka Kaiserstuhli lössilademed. Materjal liikus vastavalt valitsevatele tuulte suunale ja ladestus tekkekohtade tuulealusele küljele, seega liikus Kaiserstuhli moodustanud materjal (kuna selles piirkonnas valitsesid edelatuuled) kirde suunas. Mida kõrgem oli piirkond, seda õhem setetekiht sinna ladestus. Kaiserstuhlis on lössikihi paksus 10–40 meetrit, aga piirkonna kaguosas on ka paikkondi, kus lössi ei tekkinudki. Kaiserstuhlis tekkinud löss pärineb põhiliselt Alpidest, kus see tekkis paekivi murenemisel. Kaiserstuhli lössi iseloomustavad ebakorrapärased roostekarva triibud. See on tingitud sellest, et purdmaterjali kandumine sellesse piirkonda oli ebakorrapärane. Kui materjali kandus kohale vähem, jõudis selles sisalduv lubi välja lahustuda ja järele jäi savirikkam kiht. Välja uhutud lubi kandus alumistesse kihtidesse, nii et aset leidis lessiveerumine. Nõnda vastab igale leostunud kihile suurema lubjasisaldusega kiht.

Kaiserstuhli löss on sobilik intensiivpõllunduseks, kuna see on hea aeratsiooniga, kõrge veesiduvusega ja hästi kobestatav. Lössimaastikusse on aja jooksul tekkinud arvukad õõnesteed.

Kamardunud löss on ka hea kaitse üleujutuste eest, kuna see on hea veeimavusega ja ei anna vett kiiresti välja. Kui aga Kaiserstuhli lössimaastikule viinamarjaistanduste jaoks terrasse rajama hakati, kaotas löss selle omaduse.

Kliima

[muuda | muuda lähteteksti]

Klimaatiliselt kuulub Kaiserstuhl parasvöötmesse. Koos ülejäänud Ülem-Reini tasandikuga on see siiski üks soojemaid piirkondi Saksamaal, kus talved on Kesk-Euroopale omaselt mahedad ja suved soojad. Juulis ja augustis on seal keskmiselt 20 kraadi sooja. Seetõttu on sealsed lössiga kaetud vulkaanilised mäenõlvad väga hea veinipiirkond. Vihmade eest varjavad seda Vogeesid, lõunast jõuab sinna Burgundia värava kaudu soojem õhk ja nii on see ala üsna kuiv.

Aasta keskmine temperatuur on 9,9 °C. Aastas on seal 50–60 suvepäeva, samuti ka 60–70 miinuskraadidega päeva. See näitab, et Kaiserstuhli kliima on üsna kontinentaalne, sest aasta keskmine temperatuur kõigub 18,5 °C ulatuses. Aasta keskmine sademete hulk on Kaiserstuhlis 600–700 millimeetrit, päikesepaistelisi tunde on aastas 1720.

Floora ja fauna

[muuda | muuda lähteteksti]
Lacerta viridis Kaiserstuhlińs

Kaiserstuhli eripärane kliima võimaldab seal elada paljudel soojalembestel looma- ja taimeliikidel. Nii on see näiteks piirkond, kus orhideede liigirikkus on suurim Euroopas – sealt on leitud üle 30 orhideeliigi. Viinapuude vahel kasvab seal metsikult kobarhüatsinte ja mäenõlvadel võhumõõkasid. Faunast elavad seal palvetajad, mesilasenäpp ja Lacerta viridis – need on liigid, mille areaal jääb Vahemere äärde. Uuemate geneetiliste uuringute kohaselt on sealne Lacerta viridise populatsioon allohtoonne. Seal kasvab ka kserofüütne karvane tamm, mida muidu esineb vaid Euroopa lõunapoolseimatel aladel, ent ka Kaiserstuhlis võib kohata karvase tamme metsasid. Nende liikide leiupaigad Kaiserstuhlis on nende üldisest areaalist selgelt eraldatud. Need liigid on reliktid praeguse jäävaheaja soojemast perioodist, praeguse jahedama aja on nad suutnud üle elada üksnes Kaiserstuhlis.

Kaiserstuhlis on ka suur maipõrnikate populatsioon. See on seal püsima jäänud vaatamata ohtrale kriitikale ja intensiivsele insektitsiidide kasutamisele. Viimane suurem rünnak neile toimus aastal 2009 ja seda põhjendati suure kahjuga, mida need põrnikad ümbritsevate alade põllumajandusele tekitavad.[3]

Kaitstavad alad

[muuda | muuda lähteteksti]

Suure osa Kaiserstuhlist võtavad enda alla looduskaitsealad. Otse mäestiku keskel – Vogtsburgi linnaosade Schelingeni ja Oberbergeni ning neist ida poole jääva Eichstetteni küla vahel asuvad piirkonna suurimad looduskaitsealad: aastal 1969 orhideede ja muude haruldaste taimede kaitseks loodud Badbergi looduskaitseala ja sellest ida pool 1989 loodud Haselschacher Buck, mis on oma 71,3 hektari suuruse pindalaga piirkonna suurim looduskaitseala. Lisaks sellele on seal ka arvukalt väiksemaid looduskaitsealasid. Suurem osa neist, mis asuvad mäestiku keskosas, on ühendatud mitmeosaliseks floora ja fauna kaitse piirkonnaks, mis kannab nime Kaiserstuhl.

Kaiserstuhli looduskaitsealade nimestik (kõik need kuuluvad IUCN kategooriasse IV – biotoobikaitsealad ja liigikaitsealad)
Looduskaitseala number Nimi Pindala hektarites Kõrgus Loomisaeg WDPA-ID
3.026 Amolterer Heide 11,2 300–330 20.10.1939 81304
3.076 Badberg 65,0 280–430 09.08.1969 81345
3.125 Bitzenberg 2,7 – 18.04.1983 81411
3.049 Büchsenberg 11,9 – 08.07.1955 81483
3.148 Dachslöcher Buck 6,4 - 04.09.1985 162691
3.152 Ebnet 1,6 270–280 11.11.1985 162998
3.180 Erletal 2,4 220–250 10.05.1991 162998
3.169 Haselschacher Buck 71,3 – 11.04.1989 163542
3.109 Hochberg 0,7 250–270 27.09.1979 81892
3.087 Limberg 29,9 – 16.08.1973 82096
3.183 Oberbergener Scheibenbuck 5,2 – 16.12.1991 164859
3.096 Ohrberg 9,6 – 16.12.1976 82280
3.069 Rheinhalde Burgheim 2 – 17.03.1965 82403
3.283 Schelinger Weide-Barzental 48,9 – 29.12.2012 555552566
3.104 Scheibenbuck-Bluttenbuck 7,4 – 26.12.1978 82513
3.103 Schneckenberg 2 – 26.12.1978 82539
3.178 Steinbruch Niederrotweil 10 – 06.02.1991 165703

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Viinamägi Kaiserstuhlis
Viinamarjaistandused
Kunstlikud terrassid Kaiserstuhlis

Tänu viinamägedele on Kaiserstuhli majandus õitsval järjel. Sealsed veinid on kogunud rahvusvahelist tunnustust. Viinamägede all on suurem osa Kaiserstuhli maast, tootjad on koondunud kas siis ühistutesse või on tegemist eramaaga, mille juures asuvad eraomanduses veinikeldrid. Viinamarjakasvatus õitseb tänu selleks sobilikule lössimaastikule.

Mäestikus kasvatatakse järgmisi sorte: Müller-Thurgau, Riesling, Silvaner, Pinot noir, Pinot gris, Pinot blanc, Gewürztraminer.

Muudatused maastikus

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimene on Kaiserstuhli ilmet muutnud alates sellest ajast, mil sinna elama asuti. Kuna lössimaastik on erosioonile väga vastuvõtlik, tuli seal maaharimiseks terrassid luua, millest enamik on mõeldud viinamägedele, osadel asuvad aga õunaaiad või juurviljaaiad. Nii tekkis väikeste terrassidega üle külvatud maastik, mida läbisid pidevast kasutamisest tekkinud õõnesteed.

Alates aastast 1950 on tehtud katset ühendada väiksemaid terrasse suuremateks ja see protsess on maastikku kohati põhjalikult muutnud. Need muudatused said alguse1950. aastatel, mil need olid veel väikesemahulised. Toona kujundati maastikku ümber kas käsitsi või siis üldotstarbeliste masinatega. Sel ajal kujundati ümber 950 hektarit põllumajandusettevõtetele kuuluvat maad.

1960. aastatel kujundati lössinõlvasid juba põhjalikumalt ümber. Sel ajal üritati luua võimalikult suuri, laiasid ja võimaluse korral täisnurkseid terrasse, mida piirasid võimalikult järsud nõlvad. Terrassid loodi nõlvadele nii, et orust olid näha vaid nende servad. Sel mole kujundati ümber 650 hektarit maad.

Masinate laialdasema kasutuselevõtuga alustati 1970–1976 maastikku oluliselt muutvate suurte terrasside planeerimist. Taoliste massiliste muudatuste tõttu kadusid seni vaid väikeseid terrasse talunud pudedad nõlvad ja looduslikud lohud. Nende muudatustega loodi ligi 630 hektarit viinamarjaistandusi. Kuna muudatused hõlmasid poole suuremat ala, kui viinamarjaistandused seni enda alla võtnud olid, siis kasvas põllumajandusliku maa pindala kokku enam kui poole suuremaks. Suuremad maastikukujundustööd leidsid aset Oberrotweil-Oberbergi, Ihringen-Abtsweingarteni, Eichstetten-Hättlinsberg ja Endingen am Kaiserstuhl-Schambachi ümbruskonnas. Nende maakorraldusalaste muudatustega kadus ka suurem osa õõnesteedest, mis olid seni olnud mesilaste ja lindude jaoks sobilikuks ökoloogiliseks nišiks.[4]

Viimast etappi maade kujundamises 1976–1982 iseloomustab tööde mõõdukus, kuna sellel ajal hakkas rahvas suurte terrasside massilise loomise vastu protesteerima. Nii piirati tehislike nõlvade maksimaalset kõrgust 10 meetrini, ka pidid kunstlikud muudatused mingil määral säilitama maapinna algset kallet. Niimoodi loodi näiteks Oberbergen-Bassgeige ja Bickensohl-Herrenstücki piirkondades 330 hektarit viinamägesid.

Alates 1977 on muudetud alad kannatanud pikaajaliste vihmaperioodide tõttu. Need kulmineerusid 1983 nelipühade ajal suure sajuga, mil sadas maha kolmandik aastanormist. See tõi ümberkujundatud aladel kaasa suure õnnetuse: puuduliku taimkattega tehislikel nõlvadel kujunesid senistest vihmavee äravoolu teedest sügavad erosiooniorud. Lisaks tekkisid järgnevatel aastatel viinamarjaistanduste taimedele külmakahjustused. Nimelt hakkas suurtel nõlvadel asunud terrassidele kogunema külm õhk, mis võis viinapuid eriti just õitsemise ajal ohustada. [4] Üldiselt kannatasid enim kõige madalamal asuvad viinamäed, mis asusid aladel, kus enne oli kasvatatud hoopis õunu.

Nii hakati pärast 1982. aastat maade ümberkujundamist piirama ja osaliselt nende alade planeeringut muutma. Nende muudatuste eesmärk olid parandada suuremad ümberkorraldustöödel tehtud vead. Ka mõisteti sellel ajal lössis asuvate õõnesteede väärtust ja hakati neid kaitsma.[4]

Liiklus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiserstuhlist idas asub Bundesutobahn 5, mida ühendavad mäestikuga liidumaalise ja kohaliku tähtsusega teed. Mäestikust idas, põhjas ja läänes asub Kaiserstuhli raudtee, lõuna pool aga Freiburgi–Colmari raudtee.

Matkarajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige kuulsam ja klassikaliseks peetud matkarada on Neunlindeni matkarada (põhja-lõunasuunaline), mis on üks kaheksast temaatilisest matkarajast selles piirkonnas. See algab Endingenist, viib üle Katharinenbergi ja Totenkopfi, kus asub Neunlindeni vaatetorn, ja lõpeb Ihringenis. Sel teel on mitmeid paiku, kust avanevad vaated Schwarzwaldile, Vogeesidele ja Reini orule. Ka läbib piirkonda Schwarzwaldi-Kaiserstuhli-Reini matkarada.

Kaheksa temaatilist matkarada avati aastal 2007 ja nende kogupikkus on 140 kilomeetrit. Need ühendati juba olemasoleva Schwarzwaldi piirkonna matkaradade võrgustikuga ja neid tähistab kollane romb valgel taustal. Seda radade võrgustikku aitavad leida 430 uut teemärki. Tähtsamates punktides, raudteejaamades ja radade ristumispaikades on suured infotahvlid, kus on paikkonna kohta käiv informatsioon, tähistatud on ka tahvli asukoht ja matkarajad. Iga temaatiline rada on tähistatud oma värvi ja nimele vastava sümboliga nii sissepääsu juures kui ka teeviitadel. Matkaradade ääres on kohalike vaatamisväärsuste juures 120 väiksemat infotahvlit. Sellesse uute temaatiliste matkaradade võrgustikku on integreeritud ka kohalikud matkarajad, näiteks Bötzingenis asuv 7 kilomeetri pikkune Brunnenpfad.

Üks matkaraja infotahvleid Ihringenis
  • Neunlindenpfad (Üheksa pärna rada ehk Põhja-lõuna tee): Ihringen–Endingen; 16,8 km
  • Steinkauzpfad: Wasenweiler–Riegel; 17,9 km
  • Wiedehopfpfad: Breisach–Sasbach/Limberg; 31,5 km
  • Knabenkrautpfad (Orhideerada): Breisach–Bötzingen; 21,5 km
  • Kirschbaumpfad (Kirsipuurada: Sasbach–Riegel; 18,4 km
  • Katharinenpfad: Vogtsburg–Oberrotweil–Bahlingen; 12,6 km
  • Badbergpfad: Vogtsburg–Oberrotweil–Nimburg; 14,9 km
  • Bienenfresserpfad (Mesilasenäpirada): Ihringen–Königschaffhausen; 16,1 km

2010 lisati neile kaheksale temaatilisele rajale veel Kaiserstuhli rada, mis teenis välja Saksamaa kvaliteetsematele matkaradadele antava aunimetuse Prädikatswanderweg. 21,7 kilomeetrit pikk Kaiserstuhli matkarada järgib üldjoontes Neunlindenpfadi marsruuti. See algab Endingenist, viib läbi Ehrletali üles Katharinenkapellele, seejärel üle Badberge Eichelspitzi vaatetornini, edasi üle Vogelsangi kuru Neunlindeni vaatetornini, läbi Eichgasse Bickensohlini ja üle Kreuzbucki piki Lenzengasset Ihringeni.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Hans Schneider: Über junge Krustenbewegungen in der voralpinen Landschaft zwischen dem südlichen Rheingraben und dem Bodensee, In: Mitteilungen der Naturforschenden Gesellschaft Schaffhausen, 1973 ja 1975, lk. 30
  2. ↑ Erläuterungen zur Geologischen Karte von Baden-Württemberg 1:25.000, Kaiserstuhli leht. Landesamt für Geologie, Rohstoffe und Bergbau Baden-Württemberg (2002)
  3. ↑ Staatsanzeiger Nr. 15 24. Aprill 2009, lk. 10
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Lars Pennig: Auswirkungen der Flurbereinigung auf die Natur und den Weinanbau, Geographie Infothek, 2012

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rainer Goschopf, Odwin Hoffrichter, Angelika Kobel-Lamparski, Jörg-Uwe Meineke, Regierungspräsidium Freiburg (Hrsg.): Der Kaiserstuhl: Einzigartige Löss- und Vulkanlandschaft am Oberrhein. Thorbecke, Ostfildern 2011, ISBN 978-3-7995-0839-1.
  • Ingo Seehafer: Der Kaiserstuhl: Deutschlands einzigartiges Vulkangebirge. Westarp Wissenschaften, 2013, ISBN 978-3-89432-261-8.
  • Horst Stern, Fotos: Georg Fischer: Kaiserstuhl: Der hässliche Weinberg. ISSN 0342-8311

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaiserstuhl&oldid=6749078"