Hando Ruus

Hando Ruus
Hüüdnimi	Tou
Sünniaeg	16. mai 1917 Tallinn, Eesti
Surmaaeg	31. märts 1945 Leningrad, Venemaa
Teenistus	1938–1940 Eesti Kaitsevägi 1941 Eesti Omakaitse 1941–1942 Wehrmacht 1942–1945 Relva-SS
Auaste	kapten (Hauptsturmführer)
Juhtinud	Saku Omakaitse rühm 1941 Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" 4. Kompanii 1942–1944 20. Üksik SS-Jalaväepataljon 1944
Sõjad/lahingud	Izjumi lahing Koršun-Ševtšenko lahing Narva lahing (1944) Auvere lahingud Sinimägede lahing Porkuni lahing
Autasud	Talvelahing Idas Jalaväe Rünnakmärk II klassi Raudrist I klassi Raudrist Saksa Rist kullas Must Haavatu märk

Hando Ruus (sünninimega Harald-Ferdinand Ruhs, nimi eestistati 1. augustil 1939; 16. mai 1917 Tallinn – arvatavasti 31. märts 1945 Leningrad) oli Eesti (lipnik) ja Saksamaa sõjaväelane (Obersturmführer) ja kunstnik. Hüüdnime Tou sai ta mehi ergutades, kui kasutas lauset: "Lähme anname venkudele ühe tou."

Elulugu

Harald-Ferdinand Ruhs sündis 16. mail 1917 Tallinnas. Aastatel 1923–1930 õppis ta Tallinna I algkoolis.

Aastatel 1933–1938 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis graafika erialal, kus oli professor Günther Reindorffi üks andekamaid õpilasi. Ta lõpetas 1938 kooli üld- ja töökodade astme.

Pärast lõpetamist astus kohustuslikku sõjaväeteenistusse ja teenis 4. juulist 1938 10. Üksiku Jalaväepataljoni 2. kompaniis. 29. oktoobril andis sõdurivande ja ülendati reameheks. 2. novembril määrati Harju Sõjaväeringkonna õpperühma, mille lõpetas 9. juunil 1939. 1. septembril kustutati ta pataljoni nimekirjast seoses tema vastuvõtmisega sõjakooli aspirantide klassi ning ta lõpetas selle tehes ära ohvitseri juhtimispraktika 1. jalaväerügemendi 6. kompaniis. 6. juulil 1940 ülendati ta nooremseersandiks. 8. septembril 1940 arvati ta lipnikuna reservi seoses sundaja ärateenimisega.

1940 astus ta uuesti Riigi Kunsttööstuskooli meistriklassi.

Teises maailmasõjas

1941. aastal hoidis ta kõrvale Nõukogude Liidu mobilisatsioonist ja proovis 21 päeva metsavenna (põrandaaluse) elu. Ta viibis need 21 päeva kinnimüüritud keldris.

38. Kaitsepataljonis

Olnud 25. augustist 1941 Saku Omakaitse rühmajuht, astus ta Viljandis vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, et isa eest kätte maksta, seal määrati ta teenima 38. Kaitsepataljoni.

Eesti SS-leegionis

21. septembril 1942 ülendati Hando Ruus leitnandiks (nooremleitnant). Samal päeval eraldati 38. Kaitsepataljonist paarkümmend meest ja saadeti Eesti SS-leegioni, kuhu nad 28. oktoobril saabusid. 28. oktoobrist 1942 jätkas Ruus teenistust Untersturmführerina Eesti SS-leegionis.

Pataljon Narvas

Pärast pataljoni Narva eraldamist Eesti SS-leegionist võttis ta rühma- ja kompaniiülemana osa kõigist Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" lahingutest Izjumi ja Hadnitsa ümbruses ning Tšerkassõ kotis.

Tšerkassõ kotis Olšanas sai Ruus haavata ja viidi Korsunist lennukiga tagalasse. Teda raviti Riias.

20. märtsil 1944 saabus pataljon Narva Tallinna (172 Tšerkassõ kotist väljamurdnud meest), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt Balti jaamas ja paraad Vabaduse väljakul.

20. Eesti SS-diviis

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna lähistele täiendavale formeerimisele ja väljaõppele. Pataljoni Narva tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest.

1. aprillil abiellus Hando Ruus Kosel Salme Kurega.

18. aprillil 1944 määrati ta Narva rindele toodud pataljoni adjutandiks ja ülendati kaks päeva hiljem Obersturmführeriks (leitnant). Pataljon võitles kõrvuti 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.

25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse Narva lahingus. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükitule ettevalmistus nende kitsale rindelõigu suunast tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Selle karmi lahingu bilans oli järgmine: Punaarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. Pataljonis oli õhtuks rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.

Sinimägede lahingute ajal Krivasoos sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudu langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer Walneri haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni komandör.

Pärast Porkuni lahingut 23. septembril 1944 Ambla lähedal piirati öösel nende grupp metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas, kus nad pandi Koplisse kahte barakki, kust hiljem viidi haavatud ja haiged bussiga minema, terved laaditi Balti jaamas vagunitesse ja viidi Kohtla-Järve laagrisse. Kohtla-Järvel Ruus haigestus kopsupõletikku ning ta viidi teiste haigetega lahtisel veoautol Gattšinasse haiglasse kus teda raviti ja pidevalt üle kuulati, hiljem Gattšina ohvitseride laagrisse EG-1011.

Hando Ruusi NKVD toimik

Hando Ruusi toimik nr 14 (1416–1945) on avatud vanemleitnant Monastõrski poolt 21. jaanuaril 1945 ja toimetatud kuni 23. märts 1945. Toimikus on vigases eesti keeles kindralleitnant Bõstrovi kinnitusega määrus 16. jaanuarist 1945 Hando Ruusi arreteerimiseks. Järgnev olulisem paber peale ülekuulamisprotokollide pärineb Gattšina sõjavangilaagrist EG-1011, mille alusel saadeti üks sõjavang Leningradi Smeršile. Hando Ruusi kuulati kogu vangistuse jooksul korduvalt ja väga intensiivselt üle. Eelpool ülekuulamiste materjalides esineb veel tõlk Ots.

Edasi loeti üles kõik Ruusi "kuriteod": hoidis kõrvale mobilisatsioonist, läks vabatahtlikult 38. politseipataljoni (tegelikult 38. kaitsepataljoni), võitles Eesti SS-leegionis, pataljonis Narva jne. Sellele järgneb 1. veebruaril eestikeelne määrus, mis määras tema süüteod § 58-Ia vääriliseks ("kodumaa reetur"). Määrusele olid alla kirjutanud kapten Poednikov, major Levantovski ja tõlk Karulas. 31. märtsil 1945 mõistis kohtuväline organ (niinimetatud "troika") koosseisus major Petrov, major Ponikarkovski, kapten Psibelski, sekretär vanemleitnant Habanovits Hando Ruusi surma mahalaskmise läbi. Otsus oli edasikaebamisõiguseta.

Hando Ruusi hukkamisaeg ei ole teada, kuid toimiku kaanel toimiku lõpetamise aeg on 23. märts 1945, kuigi paberid jätkusid veel 31. märtsini 1945.

Autasud

Hando Ruus oli teine eestlane, kes sai I klassi Raudristi (19. augustil 1943 Ukrainas peetud lahingutes osalemise eest) ja ainus eestlane, kes on saanud Saksa Risti kullas (1944). Selle sai ta Eesti kaitselahingute eest. Viimasega kaasnes ülendamine Hauptsturmführer'iks (käskkiri 30. detsembril 1944). Neid paguneid Hando Ruus kanda ei jõudnud ja autasu ta kätte ei saanud.

Hando Ruusi on autasustatud veel Raudristi II klassi, Idamedali, Jalaväe Rünnakumärgi ja musta Haavatu märgiga.

Kunstnik Ruus

Hando Ruus on kunstnikuna vähetuntud, sest sõda võttis võimaluse kunstiga tegeleda. Ruusi töid on säilinud väga vähe ja needki suures osas õpilastööd. Enamik töid ja eskiise hävines, kui Hando ema Siberisse saadeti ja kodus olnud vara konfiskeeriti.

Mõnedel töödel olevad signatuurid "S. Kurg" oli abikaasa Salme hiljem kirjutanud selleks, et Ruusi nimi ei annaks põhjust tööde hävitamiseks.

Ema saatus

Samal päeval, mil Hando Ruusile määrati surmaotsus, saabus Tallinna käsk kogu vara konfiskeerimiseks aadressil Sõja IIc-6, kus elas Hando ema Liisa Ruus. Vara üleskirjutamine toimus 20. aprillil 1945 ja vara anti Tallinna linna rahandusosakonnale realiseerimiseks. Sellele järgnes Hando ema Siberisse saatmine, kust ta küll põgenes ja oli juba 1946. aastal Eestis, kuid tema edaspidine elu kuni surmani möödus metsavennana Suure-Jaani lähistel.

Isa saatus

Ruusi isa Oskar Ruus oli eesti politseiohvitser ja mereväe leitnant, kelle NKVD 1940 arreteeris ja kelle saatusest Hando ei saanudki midagi teada. Hando isa suri 7. mail 1942 Kirovi oblasti vangilaagris.

Kirjandus

• Reino Hein (koostaja), "Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser" Tartu: Greif 2000.