Hank Williams

Hank Williams
Hank Williams
	Hank Williams (1951)
Sünninimi	Hiriam King Williams
Sündinud	17. september 1923; Mount Olive, Alabama osariik
Surnud	1. jaanuar 1953 (29-aastaselt); Oak Hill, Lääne-Virginia osariik
Stiilid	kantri
Tegev	1937–1953
Veebileht	http://www.hankwilliams.com/

See artikkel on USA kantrilauljast Hank Williams seeniorist; tema poja kohta vaata artiklit Hank Williams juunior; tema pojapoja kohta vaata artiklit Hank Williams III.

Hank Williams (ka Hank Williams seenior, kodanikunimega Hiriam King Williams; 17. september 1923 Mount Olive, Alabama osariik – 1. jaanuar 1953 Oak Hill, Lääne-Virginia osariik) oli USA kantrilaulja ja laulukirjutaja.

Hank Williamsit peetakse tänapäevase kantrimuusika loojaks.^[viide?]

Williams kuulub Kantrimuusika Kuulsuste Halli (1966), Laulukirjutajate Kuulsuste Halli (1970) ja Rock'n'rolli Kuulsuste Halli (1987).

Elukäik

Hank Williams sündis 1923. aastal Alabama osariigis Mount Olive'is Esimese maailmasõja veterani Alonzo Huble Williamsi (hüüdnimega Lon) ja Jessie Lillybelle Williamsi (hüüdnimega Lillie) peres. Ta sündis lülisambavigastusega, mis tekitas valu kogu elu. Nimi pandi Tüürose kuninga Hiram I järgi, kuid kirjutati sünnitunnistusele ebakorrektselt "Hiriam". Kuna isa töötas rongikonduktorina, pidi perekond sageli Alabamas elukohta vahetama.

1930. aastal tekkis isa Lonil näohalvatus, mistõttu saadeti ta kaheksaks aastaks Louisiana haiglasse, lastest eemale. 1931. aastal kolis ülejäänud pere Georgianasse Alabama osariiki, kus tänu raskele tööle ja Loni töövõimetuspensionile tuldi ots otsaga kokku. Kaheksa-aastaselt sai Hank emalt kitarri.

1933. aastal kolis Hank Alabamasse Fountaini onu Walteri ja tädi Alice McNeili juurde. Seal sai Hank lähedaseks sõbraks nõbu J. C. McNeiliga, kes oli temast kuus aastat vanem. Nõbu tutvustas Hankile mitmesuguseid pahesid, sealhulgas viskit, aga tädi Alice õpetas teda kitarri mängima.

Aasta pärast kolis Hank tagasi Georgianasse, kus ta kohtas musta Greenville'i bluusimuusikut Rufus Payne'i ehk Tee Toti. Peagi kolis ka perekond Greenville'i. Tee Tot õpetas Hankile kitarrimängu ja bluusilaulmist. Hank hakkas esinema nii Georgianas kui ka Greenville'is.

1937. aastal läks Hank tülli oma kehalise kasvatuse õpetajaga. Kuna ema nõudmisel õpetajat ametist lahti ei lastud, otsustas Lillie kolida perekonnaga Alabamasse Montgomerysse. Sel ajal otsustas tollane Hiriam muuta oma nime Hankiks, sest selline nimi olevat kantrimuusikule sobivam.

Juhuslikult pandi ta ühel päeval esinema kohalikku raadiojaama WSFA ja selle tulemusena palkasid produtsendid ta tegema päris oma 15-minutilist saadet, kaks korda nädalas. WSFA esitles Hanki nimega The Singing Kid ('laulev laps'). Taustabändiks palgati The Oklahoma Cowboys.

1938. aastal nägi Hank üle kaheksa aasta esimest korda oma isa, kes vabastati haiglast ajutiselt, et Hanki sünnipäeva pidada. Pärast seda naasis Lon haiglasse.

Montgomerys olles pani Hank kokku ansambli The Drifting Cowboys. Sellega käisid nad ringreisil Kesk- ja Lõuna-Alabamas, esinesid klubides ja erapidudel. 1939. aastal visati Hank koolist välja, nii et ansambliga esinemiseks jäigi rohkem aega. Lilliest sai bändi mänedžer. Pärast koolist loobumist hakkas bänd tuuritama ka Lääne-Georgias ja Lääne-Floridas, aga igal nädalapäeval naasis Hank Montgomerysse, et teha oma raadiosaadet.

Teine maailmasõda tõi Hankile rasked ajad – kõik bändiliikmed värvati sõjaväkke (Hank ise oli sõjaväaeteenistusest vabastatud 1941. aastal Texases rodeol pulli seljast kukkumisest saadud seljavalu tõttu) ning mitmed asendusliikmed keeldusid koostööst, sest Hanki alkoholismiprobleem aina süvenes. Samal põhjusel vallandati ta 1942. aastal WSFA-st.

1943. aastal tutvus Hank Audrey Shepardiga, kellega ta aasta pärast abiellus. Audreyst sai tema mänedžer ja Hankist võrsus kohalik kuulsus. Peagi kirjutati leping MGM Recordsiga. 1948. aastal esines ta raadiosaates "Louisiana Hayride", 1949. aastal aga "Grand Ole Oprys", kus ta tegi esimese artistina kuus lisapala. Hank pani uutest liikmetest taas kokku bändi The Drifting Cowboys. Peagi teenisid nad 1000 dollarit kontserdi eest, kontserdid olid välja müüdud. Sama aasta kevadel sündis Hankil ja Audreyl poeg Randall Hank Williams.

1950. aastal hakkas Hank salvestama moraalsemaid ja religioossemaid lugusid Luke The Drifteri ('hulkur Luke') nime all.

Novembris 1951, olles oma viiuldaja Jerry Riversiga Tennessees Nashville'i lähedal jahikäigul, Hank kukkus, üritades üle jääraku hüpata. Sellest tekkisid tal uuesti seljavalud, mispeale tekkis tal alkoholi- ja uimastisõltuvus, kui ta hakkas pruukima morfiini ja muid valuvaigisteid.

1952. aastal lahutasid Hank ja Audrey abielu ning Hankil tekkis suhe Bobby Jettiga. Oktoobris vallandati ta Grand Ole Opryst ja paluti tagasi tulla siis, kui ta kaineks saab, aga ta otsustas selle asemel hakata uuesti esinema raadiosaates "Louisiana Hayride". Samal ajal abiellus ta Billie Jean Jones Eshlimaniga. Pärast seda läks The Drifting Cowboys laiali, sest Hank jõi rohkem raha maha, kui esinemiste ja saadete pealt teeniti.

Hanki viimane avalik esinemine toimus Montgomerys Alabamas 21. detsembril 1952.

31. detsembril 1952 pidi Hank esinema Charlestonis Lääne-Virginia osariigis, pileteid oli välja müüdud ligi 3500 dollari eest. Nashvillie'i tabanud jäätormi tõttu ei saanud ta aga lennata, mispeale ta palkas peretuttava üliõpilase Charles Carri omale autojuhiks. Nad asusid Montgomeryst teele kella 13 ajal, kella 19 ajal jõudsid nad Knoxville'i, kus Hank kaebas halva enesetunde üle, mispeale arst süstis talle kaks doosi vitamiin B12 koos morfiiniga. Charles helistas Charlestoni kontserdi korraldajale A.V. Bamfordile, et Hank ei jõua õigeks ajaks kohale (kontsert pidi toimuma kella 20 ja 22.30 vahel), mispeale Bamford käskis tal viia Hank Cantonisse Ohio osariiki uusaastakontserdile. Kella 23 paiku asusid Charles ja Hank Knoxvillest uuesti teele, uue aasta saabudes ületasid nad Virginia osariigi piiri ja jõudsid Bristolisse. Charles tegi peatuse hamburgerirestoranis ja küsis Williamsilt, kas ta süüa tahab. Hank vastas eitavalt, mida ongi peetud tema viimasteks sõnadeks. Nad sõitsid edasi, Oak Hillis Lääne-Virginia osariigis tegi Charles tankimispeatuse, kus avastas Hank Williamsi tagaistmelt surnuna. Surma põhjused on segased.

Hanki surnukeha toimetati tema kodulinna Montgomerysse, kus see pandi tema ema pansionaadis hõbedasse kirstu. Matuseteenistus toimus 4. jaanuaril Montgomery auditooriumis ja ta maeti Montgomerys Oakwoodi kalmistule.

6. jaanuaril sündis Hankil Bobby Jettiga tütar Jett Williams. Algselt kasvatas teda Hanki ema, kuid ta suri juba 1955. aastal, mispeale Jett saadeti lastekodusse, kuni ta adopteeriti.

Diskograafia

Singlid

"Never Again (Will I Knock on Your Door)" / "Calling You" (1947)
"Wealth Won't Save Your Soul" / "When God Comes and Gathers His Jewels" (1947)
"My Love for You (Has Turned to Hate)" / "I Don't Care (if Tomorrow Never Comes)" (1947)
"Pan American" / "Honky Tonkin'" (1947)
"Move It on Over" / "I Heard You Crying in Your Sleep" (1947)
"On the Banks of the Old Pontchartrain" / "Fly Trouble" (1947)
"My Sweet Love Ain't Around" / "Rootie Tootie" (1948)
"Honky Tonkin'" / "I'll Be a Bachelor 'Til I Die" (1948)
"I'm a Long Gone Daddy" / "The Blues Come Around" (1948)
"I Saw the Light" / "Six More Miles (to the Graveyard)" (1948)
"A Mansion on the Hill" / "I Can't Get You off of My Mind" (1948)
"Lovesick Blues" / "Never Again (Will I Knock on Your Door)" (1949)
"Wedding Bells" / "I've Just Told Mama Goodbye" (1949)
"Mind Your Own Business" / "There'll Be No Teardrops Tonight" (1949)
"You're Gonna Change (or I'm Gonna Leave)" / "Lost Highway" (1949)
"I'm So Lonesome I Could Cry" / "My Bucket's Got a Hole in It" (1949)
"I Just Don't Like This Kind of Living" / "May You Never Be Alone" (1950)
"Long Gone Lonesome Blues" / "My Son Calls Another Man Daddy" (1950)
"Why Don't You Love Me?" / "A House Without Love" (1950)
"Why Should We Try Anymore?" / "They'll Never Take Her Love from Me" (1950)
"Moanin' the Blues" / "Nobody's Lonesome for Me" (1950)
"Cold, Cold Heart" / "Dear John" (1951)
"Howlin' at the Moon" / "I Can't Help It (if I'm Still in Love with You)" (1951)
"Hey Good Lookin'" / "My Heart Would Know" (1951)
"(I Heard That) Lonesome Whistle" / "Crazy Heart" (1951)
"Baby, We're Really in Love" / "I'd Still Want You" (1951)
"Honky Tonk Blues" / "I'm Sorry for You, My Friend" (1952)
"Half as Much" / "Let's Turn Back the Years" (1952)
"Jambalaya (on the Bayou)" / "Window Shopping" (1952)
"Settin' the Woods on Fire" / "You Win Again" (1952)
"I'll Never Get out of This World Alive" / "I Could Never Be Ashamed of You" (1952)
"Kaw-Liga" / "Your Cheatin' Heart" (1953)
"I Won't Be Home No More" / "Take These Chains from My Heart" (1953)
"Weary Blues from Waitin'" (1953)
"Please Don't Let Me Love You" (1955)
"I'm So Lonesome I Could Cry" (1966)
"Why Don't You Love Me" (1976)
"There's a Tear in My Beer" (dubleeritud salvestis Hank Williams juunioriga; 1989)