Mine sisu juurde

Hans-Ulrich Rudel

Allikas: Vikipeedia
Hans-Ulrich Rudel
Sünniaeg 2. juuli 1916
Konradswaldau, Sileesia
Surmaaeg 18. detsember 1982 (66-aastaselt)
Rosenheim
Teenistus Luftwaffe
Auaste Ooberst
Juhtinud III./StG 2, SG 2
Sõjad/lahingud Idarinne
Autasud Ritterkreuz mit Goldenem Eichenlaub, Schwertern und Brillianten

Hans-Ulrich Rudel (2. juuli 1916 – 18. detsember 1982) oli teises maailmasõjas Luftwaffe sööstpommitaja Stuka piloot. Rudel on kuulsaks saanud sõja kõige kõrgemalt autasustatud Saksamaa sõjaväelasena. Hans-Ulrich Rudel oli ainus teljeriikide sõjaväelane, keda autasustati Rüütliristi kuldsete tammelehtede, mõõkade ja teemantidega.

Rudel tegi Idarindel kokku 2530 lahingulendu ning hävitas rünnakutel edukalt tanke, ronge, laevu ja muid maastikul asuvaid sihtmärke, kokku ligikaudu 2000 sihtmärki[küsitav] – sealhulgas umbes 800 sõidukit, 519 tanki, 150 suurtükki, ühe hävitaja ja kaks ristleja tüüpi laeva ning suurima Nõukogude lahingulaeva, tulistas alla üheksa lennukit. [1]

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Rudel, luteri vaimuliku Johannese poeg, sündis Konradswaldaus (Sileesias) Saksamaal (alates 1945 kuulub see Poolale). Tema lapsepõlv möödus mitmes Sileesia vallas. Kehva õpilasena, kuid pühendunud sportlasena astus ta pärast kooli lõpetamist augustis 1936 Luftwaffe teenistusse ning alustas ohvitserikadetina väljaõpet Wildpark-Werderis lennuväe sõjakoolis.

Juunis 1938 määrati ta ohvitseri vanemkadetina teenima I./Stuka-Geschwader 168-sse Grazis. Rudelil oli väljaõppel raskusi uue tehnika omandamisel, samas kui enamik tema üksuse mehi oli täielikult välja õpetatud, hinnati Rudel võitluspiloodina kõlbmatuks ning viidi 1. jaanuaril 1939 üle luurealasele eriväljaõppele Luurelennukooli Hildesheimis ja ülendati samal päeval leitnandiks[2]. Pärast väljaõppe läbimist saadeti ta Fernaufklärungsgruppe 121 juurde Prenzlaus.

Rudel oli täiskarsklane ja mittesuitsetaja. Tema võitluskaaslased lõid fraasi Hans-Ulrich Rudel, er trinkt nur Sprudel (Hans-Ulrich Rudel, ta joob ainult mineraalvett).

Kui algas teine maailmasõda, tegi Rudel lennuvaatlejana kaugluurelende Breslaust üle Poola. 11. oktoobril 1939 anti talle teise klassi Raudrist. Pärast tema mitmeid taotlusi määrati ta uuesti sööstpommitajale ning Crailsheimis Lennuväe Väljaõpperügementi ja saadeti oma varasemasse üksusse, I./StG 3-e Caenis mais 1940. Britannia lahingu ajal oli ta Oberleutnant mittevõitlevas väeosas. Temasse suhtuti endiselt kui kehva pilooti ning ta saadeti edasiseks väljaõppeks Tagavara-Lennuüksusse Grazis, kus määrati sööstpommitamise väljaõppele. Pärast Molais I./StG 2 koosseisu viimist saatis teda endiselt vilets maine ja nii veetis ta ka Kreeta lahingu aja tagalas olles.

Võitlus teise maailmasõja idarindel

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma esimese nelja lahingkäsu täitmisel lendas Rudel 23. juunil 1941 operatsiooni Barbarossa ajal. Oskusliku tegutsemise eest lahinguülesannete täitmisel sai ta 18. juulil 1941 esimese klassi Raudristi. 23. septembril 1941 uputas ta Kroonlinna sadama rünnaku ajal Leningradi piirkonnas 1000-kilogrammise pommi tabamusega vööri Nõukogude lahingulaeva Marat.[3] Detsembri lõpuks oli ta lennanud oma 400. lahinguülesandel ning võttis jaanuaris 1942 vastu järjekordse autasu Raudristi Rüütliristi. 1943. aasta algul osales ta Ju-87 G-versiooniga Kanonenvogel tankitõrje lendudel Kurski lahingus ning sügiseks 1943 oli tema arvel juba üle 100 hävitatud tanki.

Märtsiks 1944 oli ta juba III./StG 2 Gruppenkommandeur (ülem) (kohale määratud 19. juulil 1943) ning osalenud 1800 väljalennul ning hävitanud 202 tanki.

13. märtsil 1944 osales Rudel õhulahingus Nõukogude Liidu kangelase Lev Šestakoviga, kus Rudel laskus oma Stukaga jälitaja La-5 eest ligi 3 meetri kõrgusele maapinnast. Šestakov ei tulnud sellest lahingust tagasi ja jäi kadunuks. Rudel on oma mälestustes seda kirjeldanud nii:

„ Kas tulistas ta (Sestakovi) alla Gadermann (Rudeli pardalaskur), või kukkus ta alla minu lennuki liikumise järellainetuse tõttu kitsatel pöörangutel? See ei ole tähtis. Mu kõrvaklapid prahvatasid äkki segaduses karjetest Vene raadiost; venelased olid toimuvat jälginud ja paistis, et midagi erilist oli juhtunud... Vene raadiosõnumitest avastasime hiljem, et see oli väga kuulus Nõukogude hävituslendur, mitmekordne Nõukogude Liidu kangelane. Ma peaks teda tunnustama: ta oli hea lendur. “

Augustis 1944 osales Rudel oma lennuüksusega Tartu lahingus. 18. armee lahingupäeviku päevakokkuvõtete kohaselt oli Rudel väegrupp Nordi juhatusega pidevas ühenduses, töötades tihedalt koos ka eesliinil võitlevate väeosadega, saades neilt sihtmärke rünnakuteks õhust. Kuna Punaarmee õhutõrjekahuritel oli laskemoon lõppenud, tekitasid Stukad neile raskeid kaotusi. Õhurünnaku ajal sai haavata ka 14. kaardiväe laskurkorpuse ülem kindralmajor P. Stepanenko. Rudel võitles Eestis 11 päeva ja hävitas suure hulga Nõukogude tanke. Eesti kohal toimunud võitlustes tulistati Rudel korra alla, kuid nagu korduvalt varemgi, õnnestus tal teha hädamaandumine ja pääseda.[4] 23. augustil sattus lääne pool Reolat Rudeli Stukade rünnaku alla Punaarmee 291. laskurdiviis, mis kandis sedavõrd suuri kaotusi, et ei suutnud enam osaleda 23. augusti pealetungilahingutes. Väegrupi Nord lahingupäeviku kohaselt hävitati sel päeval Tartu all 30 vene tanki ning vigastati 11. Õhulahingutes tulistati alla 18 Punaarmee lennukit.[5]

Novembris 1944 sai Rudel reide haavata ja lendas järgmiste ülesannete täitmisel, jalg lahases.

8. veebruaril 1945 tabas Rudeli lennukit 40 mm mürsk. Ta sai raskelt haavata ja hädamaandus Saksa positsioonidele. Tema kaaslendaja vaatleja Dr. med. Ernst Gadermann, kes Rudeli haavatud jala kinnisidumisega peatas verejooksu, päästis ta elu, kuid Rudeli jalg tuli altpoolt põlve hiljem siiski amputeerida. 25. märtsil 1945 naasis ta rindele ning hävitas kuni sõja lõpuni veel 26 tanki. Otsustanud mitte Nõukogude vägede kätte langeda, lendas Rudeliga koos veel kolm Ju 87-t ja neli FW 190-t kahetunnise lennuga läände ning maandusid 8. mail 1945 Kitzingeni lennuväljal USA vägede 405. Hävitajate Grupi kodubaasis.

Järgnesid üksteist kuud paranemist haiglas. Pärast vabanemist USA kontrolli all oleval Saksamaal, asus ta 1948. aastal elama Argentinasse.

Saavutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ametliku Luftwaffe arvestuse järgi lendas Rudel 2530 lahinglennul (senini maailmas ületamata arv), mille kestel ta hävitas peaaegu 2000 sihtmärki (nende seas 519 tanki, 70 rünnakpaati/maabumisalust, 150 rünnakkahurit, 4 soomusrongi ja 800 muud sõidukit; lisaks ka 9 lennukit (2 Il-2 ja 7 hävituslennukit). Samuti uputas ta lahingulaeva, kaks ristlejat ja hävitaja. Ta tulistati alla või sunniti maanduma 32 korda (mitu korda vaenlase tagalas), kuid tal õnnestus iga kord põgeneda, kord isegi vangistusest, vaatamata Stalini isiklikult tema pea eest välja pandud 100 000 rublale. Ka sai ta viis korda haavata, päästis vaenlase maa-alalt kuus oma ründelennukite meeskonda. Enamiku oma lahinguülesannetest täitis ta Junkers Ju 87 erinevatel modifikatsioonidel, kuid sõja lõpus lendas ta ka ründelennukiks kohandatud Focke-Wulf Fw 190-il.

Rudel oli Saksa relvajõudude kõige kõrgemini autasustatud sõjaväelane (ainus, keda autasustati veel kõrgemalt, oli Hermann Göring, kes pälvis Raudristi Suurristi), olles sõja lõpuks välja teeninud Haavatumärgi kullas, Saksa Risti Kullas, Piloodi ja Vaatleja Märgi teemantidega, Rindelennupandla teemantidega ning oli ainus Raudristi Rüütliristi kuldsete tammelehtede, mõõkade ja teemantidega kandja (teine kõrgeima tulemusega Teise maailmasõja lennuäss Erich Hartmann kandis samuti Raudristi Rüütliristi tammelehtede, mõõkade ja teemantidega, kuid ta tammelehed ei olnud kuldsed). Lisaks ülendati ta koos kuldsete tammelehtede andmisega koloneliks. Rudel oli ainus välismaalane, kes pälvis Ungari kõrgeima aumärgi, Kuldse Vaprusmedali.

Autasud

[muuda | muuda lähteteksti]
Raudristi Rüütlirist koos kuldsete tammelehtede, mõõkade ja teemantidega

Pärast sõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast sõda läks Rudel Lõuna-Ameerikasse, kus ta sai lähedaseks sõbraks ja usaldusmeheks Argentina presidendi Juan Peróni ja Paraguay presidendi Alfredo Stroessneriga. Isegi ilma jalata jäi ta aktiivseks sportlaseks, mängis tennist, suusatas ja ronis koguni Ameerika kõrgeimale mäele Aconcaguale (6962 meetrit). Samuti ronis ta ühele maailma kõrgemale vulkaanile, Llullaillacole (6739 meetrit).

1953. aastal naasis Rudel Lääne-Saksamaale ja astus Saksa Riigi Parteisse. Samal aastal avaldas ta oma sõjapäeviku "Trotzdem" ('Trotsides').[6] Sellele järgnes Saksamaal arutelu Rudeli raamatu avaldamise üle, kuna Rudel oli tuntud rahvussotsialist. Raamatus toetas ta rahvussotsialistlikku poliitikat. Hiljem tehti raamatusse parandusi ja avaldati Ameerikas mälestusteraamatuna "Stuka Pilot",[7] mis pooldas Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu ajal, kui külm sõda tugevnes.

Rudel sai sõjajärgsel Saksamaal edukaks ärimeheks.

1976. aastal oli Rudel segatud Rudeli skandaali. Kaks Bundeswehri kindralit, Karl Heinz Franke ja Walter Krupinski, saadeti erru.

Rudeli panust kasutati A-10 ründelennuki ehitamisel.[8]

Rudel suri 1982. aastal Rosenheimis ja tuhastati Dornhausenis.

Tsitaat

[muuda | muuda lähteteksti]
„ Verloren ist nur, wer sich selbst aufgibt. ("Kaotanud on ainult see, kes ise alla annab.") “

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Wir Frontsoldaten zur Wiederaufrüstung" (Meie, rindesõdurid, ja meie arvamus Saksamaa taasrelvastamisest), Hans Ulrich Rudel, (brošüür), eraväljaanne, Buenos Aires, 1951
  • "Dolchstoß oder Legende", Hans Ulrich Rudel, (brošüür), eraväljaanne, Buenos Aires, 1951
  • "Trotzdem", Hans-Ulrich Rudel, Plesse Verl. Schütz; Auflage: 8. Aufl. (1950) avaldati Saksamaal 1953
  • "Stuka Pilot", Hans Ulrich Rudel (autor), Lynton Hudson (tõlkija), Douglas Bader (eessõna), Ballantine Books; New York, 1. Ameerika pehmete kaantega väljaanne (1958) parandatud versioon "Trotzdemist"
  • "Stuka Pilot" (Sõda ja sõdalane), Hans-Ulrich Rudel (Oktoober 1987)
  • "Mein Kriegstagebuch: Aufzeichnungen eines Stukafliegers" (Minu sõjapäevik: Sööstpommitaja lenduri märkmed), Hans-Ulrich Rudel,(Wiesbaden : Limes, c1983).
  • "Mein Leben in Krieg und Frieden" (Minu elu sõjas ja rahuajal), Hans-Ulrich Rudel, (Rosenheim : Deutsche Verlagsgesellschaft, c1994).

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Just, lk. 43.
  2. ↑ Just, lk 12.
  3. ↑ Piekalkiewicz, Den Annen Verdenskrig 6, lk 95.
  4. ↑ Laar, lk 53.
  5. ↑ Laar, lk 88-89.
  6. ↑ Trotzdem, Hans-Ulrich Rudel, Plesse Verl. Schütz; Auflage: 8. Aufl. (1950)
  7. ↑ Stuka Pilot, Hans Ulrich Rudel (Autor), Lynton Hudson (Tõlkija), Douglas Bader (Eessõna), Ballantine Books; New York, 1. Ameerika pehmete kaantega väljaanne (1958)
  8. ↑ Coram 2004, lk 235.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Hans-Ulrich_Rudel&oldid=6604876"