Harilik sigur
| See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Sigur |
| Harilik sigur | |
|---|---|
|
| |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Sigur Cichorium |
| Liik |
Harilik sigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Cichorium intybus L. | |
Harilik sigur (Cichorium intybus) on korvõieliste sugukonda siguri perekonda kuuluv mitmeaastane ühekojaline rohttaim.
Sigur õitseb juunist septembrini ja on putuktolmleja. Ravimina kasutatakse kogu taime. Sigurit tuntakse eelkõige kohvi aseainena ja seedetegevuse parandajana.
Eesti rahvapärased nimetused on tsigur, seekoor, sigguri-juured ja tsikur.[1]
Botaaniline kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik sigur on mitmeaastane 20–120 cm kõrgune rohttaim. Taimel on jäme sammasjuur, mis tungib küllaltki sügavale, ning sellel lühike harunenud risoom. Vars on püstine ja karedakarvaline. Lehed on pooleldi varreümbrised ja ebakorrapäraselt sulghõlmised.[2]
Helesinised (mõnikord valged või roosad) keelõied moodustavad 3–5 cm läbimõõduga korvõisikuid, mis asetsevad üksikult või mitmekaupa varre ja selle harude tipul ja ülemiste lehtede kaenlas.[1]
Vili on 3–5-tahuline seemnis. Lehtede või varre murdmisel eritub valget piimmahla.[3]
Kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on harilik sigur levinud lääne- ja põhjaosa lubjarikastel aladel. Kasvab peamiselt umbrohuna kuivadel teeservadel, niitudel, elamute ümbruses ja prahipaikadel. Sigur on suhteliselt külmakindel, eelistab täispäikest ja viljakat mulda. Varem kasvatati aedades ka kultuurtaimena.[4][5]
Droog
[muuda | muuda lähteteksti]Hariliku siguri droogiks on juur ja ürt.
Juurte kogumine toimub sügisel septembris-oktoobris, puhtakspestud juured tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 50–60 °C.
Lehti ja ürti varutakse õitsemise ajal. Selleks lõigatakse umbes 15 cm pikkuselt maha õite ja lehtedega ladvaosa ning kuivatatakse temperatuuril 40–50 °C.[2]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Siguri juurtes on suurel hulgal inuliini (mõningail andmeil koguni 40–60%), see lahustub kuumas vees. Lisaks on juurtes veel C-, B-, ja E-vitamiini, koliini, valke, rasvu, pektiini, parkaineid, mineraalsooli ja hulgaliselt mikroelemente.[2]
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Kasutamine ravimtaimena
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeval kasutatakse harilikku sigurit meditsiinis isutuse ja seedehäirete korral. Siguri juured suurendavad söögiisu, ergutavad seedimist ning soodustavad sapi teket ja nõristust. Lehtede ja juurte vesitõmmis aitab podagra, liigesereuma ja hemorroidide korral. Eesti rahvameditsiinis juuakse siguri õitest tehtud teed lahtistava toime eesmärgil. Aasia meditsiinis teatakse siguri ürdil ja juurtel olevat diureetiline ja palavikku alandav toime.[2]
Välispidiselt toimib juuretõmmis põletikuvastaselt ja mitmete nahahaiguste, -löövete ja mädaste haavandite paranemist soodustavalt. Kehvveresuse korral on soovitatav juua värsket sigurimahla.[2]
Muud kasutusalad
[muuda | muuda lähteteksti]Juursiguri lihavaid, suhkrut ja inuliini sisaldavaid kibedamaitselisi juuri kasutati röstitult kohvisegudes. Noored sigurilehed sobivad tarvitamiseks ka salatina.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 C-F. Lundevall, G. Björkman (2007). Põhjamaa õistaimed. Tallinn: Varrak. Lk 310-311.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus. Lk 197-198.
- ↑ Tatjana Gorbunova (1996). Ravimtaimeatlas. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 274.
- ↑ Toomas Kukk (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 278.
- ↑ P. McHoy, P. Westland (2008). Maitse-, lõhna- ja ravimtaimed. Tallinn: Varrak. Lk 40.
- ↑ ""Sigur"". Vaadatud 23.04.2018.
| Tsitaadid Vikitsitaatides: Sigur |