Harjumaa
| See artikkel räägib ajaloolisest maakonnast; muinasmaakonna kohta vaata ka artiklit Harjumaa (muinasmaakond); praeguse maakonna kohta vaata artiklit Harju maakond; ajalehe kohta vaata artiklit Harjumaa (ajaleht) |
See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Harjumaa (saksa keeles Kreis Harrien) on ajalooline maakond Mandri-Eesti loodeosas.
Harjumaa muinasmaakond
[muuda | muuda lähteteksti]Vanim teade tänasest Harjumaast leidub Taani hindamisraamatus, mis on kirja pandud aastatel 1219–1220 ja korrastatud aastal 1241.
Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena.
Taani hindamisraamatu Eestimaa suure nimistu järgi jagunes Hæriæ (Härjä, hilisem Harju) maa seitsmeks parochiaks (parohhia – maakogukond, kirikukihelkond) ja kolmel juhul on märgitud ka selle kylægund (küläkond):
„In parochia haccriz...
In parochia Kolkis...
In parochia iuriz...
In Uomentakæ Kilegund & parochia Keykel...
Repelkylægund In parochia Jeelleth...
In parochia Kussala...
Ocrielæ Kylægund in parochia Wasskæl... “
Taani hindamisraamatu Eestimaa väikese nimistu järgi, mis kirja pandud aastal 1230, on Harriæn maal kolm ja Reuælæ maal kolm kiligundat (latiniseeritud kylægund-küläkond). Kas jaotus kehtis juba enne vallutust või tehti see hiljem, pole kindlalt teada.
Henriku Liivimaa kroonikas (valmis 1227) esinevad nii Harien kui Revele.
Eesti- ja Liivimaa XVII sajandi kaartidel võib näha maad nimega Harien, Harrien, Harriæn, Harnland, Harria, Harnlandia, mis hõlmab ka Reuælæ maid.
Keskaegne Harjumaa
[muuda | muuda lähteteksti]Umbes 1250. aastal liideti muinasaegsed Harjumaa ning Rebala Taani valduses Eestis ühtseks maakonnaks, Harjumaaks, hiljem Liivimaa ordu maahärruse all, valitsemiskeskusega Tallinn (saksapäraselt Reval).
Pikemalt artiklites Eestimaa hertsogkond ja Harju-Viru rüütelkond
Aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud Jüriöö ülestõusu järel, müüs Taani kuningas 1346. aastal Eestimaa 19 000 marga eest Liivimaa ordule. Liivimaa ordu, maaisanda kontrolli oli Harjumaa Tallinna komtuurkonna valitsuse all. Tallinna komtuurkond hõlmas taas endised Revala ja Harju alad, mis olid selleks ajaks juba kokku sulanud Harjumaaks. Halduslikult jagunes komtuurkond ordu- ja vasallimõisateks, mis tegelesid maksudekogumise ja kohaliku kohtumõistmisega. Vasallimõisaid oli Tallinna komtuurkonna aladel tunduvalt rohkem kui lõunapoolsetes orduvaldustes, sest Taani ajal oli sisuliselt kogu Harjumaa läänistatud. Ka ordu ei hakanud ajama vasallide väljatõrjumispoliitikat, vaid püüdis enendega hästi läbi saada. 1397. aastal laienes Tallinna komtuurkonna vasallidele, nagu ka teistele Põhja-Eesti läänimeestele, Jungingeni armuõigus.
Rootsi valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Sama haldusjaotus kehtis Harjumaal (rootsi k. Harrien) ka Rootsi valitsusajal Eestimaa hertsogkonnas ja Eestimaa kindralkubermangus. Harjumaal asusid Rootsi valitsusajal: (rootsi keeles Kusal, Jeglecht, Sayentacken (S. Johannis), S. Jürgens, Kosch, Jörden, Rappel, Haggers, Nissi, Kegel, Kreutz, S. Matthias), kihelkonnad[1].
Venemaa keisririigis
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa keisrinna Katariina II valitsemisajal moodustati ajutiselt Paldiski kreis ja Tallinna kreis, kuid need likvideeriti ja moodustati taas ühine Harju kreis 1796. aastal. 1886. aastal muudeti ametiasutustes senine osalt saksakeelne asjaajamine venekeelseks, venestamisajast kasutati ametlikes venekeelsetes dokumentides nimetust Ревельский уезд – Reveli maakond. Suure ajaloolise Harjumaa piirid jäid enam-vähem paika kuni 1950. aasta haldusreformini Eesti NSV-s ehk siis seitsmeks sajandiks.
Первый официальный атлас Российской империи (1745). Карта герцогств Эстляндского и Лифляндского, вместе с течением реки Двины
Harjumaa ehk Harju kreisi kihelkonnad 19. sajandi lõpul olid:
- Risti kihelkond,
- Harju-Madise kihelkond,
- Nissi kihelkond,
- Keila kihelkond,
- Hageri kihelkond,
- Rapla kihelkond,
- Juuru kihelkond,
- Kose kihelkond,
- Harju-Jaani kihelkond,
- Jüri kihelkond,
- Jõelähtme kihelkond,
- Kuusalu kihelkond.
Rahvarõivad
[muuda | muuda lähteteksti]Harjumaa rahvarõivad kuulusid alates 18. sajandist ja hilisemast ajast Põhja-Eesti rahvarõivaste hulka. Naised kandsid särke, käiseid, seelikut, vööd, abielunaised põlle, paiguti kanti ka kampsunit ja liistikut ehk vesti. Seelikud olid kaharad, sageli pikatriibulised. Neiud ja tüdrukud kandsid peas siidlintidega pärga, naised linikut, hiljem pottmütsi. Meeste ülikonna põhiosad olid särk, püksid ja vatt, jõukamatel ka vest. Piduülikonna juurde kuulus ka vest.
Harju maakond
[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigi Harju maakond, endise Eestimaa kubermangu Harju kreisi (maakonna) asemel moodustati 1918. aastal, Eesti Vabariigi iseseisvumise järel.
Eesti NSV
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäevane Harju maakond tekkis 1950.–1960. aastatel tollase Eesti NSV haldusreformi ja Harjumaast Harju jt rajoonide moodustamise tulemusena. Võrreldes seitse sajandit kestnud ajaloolise Harjumaa aladega on ta kaotanud Juuru ja Rapla ümbruse (kihelkondade) alad, samuti suure osa Hageri ümbruse (kihelkonna) aladest – Rapla maakonnale. Seetõttu on ajalooga seotud tekstides mõistlik iga kord spetsiaalselt mainida, kas mõeldakse ajaloolist Harjumaad, teise maailmasõja eelset Harju maakonda või tänapäevast Harju maakonda.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Johan Axel Almquist, Fögderiindelningen i Estland och Livland. I. Harrien, Den civila lokalförvaltningen i Sverige 1523–1630, lk 562, Riksarkivet, 1919
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk lk. 46–70.
- Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker. Lk lk. 19–23.