Isetuse õpetus

Isetuse õpetus (paali keeles Anattalakkhaṇa Sutta) ehk "viie kuhjatise õpetus" (Pañcavaggiya Sutta) on Buddha õpetus, milles räägitakse isetusest seoses viie isiksuse moodustaja ehk skandhaga.

"Isetuse õpetus" on Buddha teine õpetus pärast virgumist ja "Seadmuseratta käimapanemist" ning sellele järgneb kolmandana "Tulejutlus".

"Isetuse õpetus" ehk "iseendast loobumise õpetus" on seadmuseratta käimapanemisel käsitletud esimese õilsa tõe laiendus ja põhjalikum selgitus.^[1]^[2]

Esimene tõde kannatusest (paali keeles dukkha ariya sacca) loetleb mitmesuguseid kannatusi: sündimine, vananemine, haigus, suremine, mure, kurbus, masendus, ärevus, kokkupuude ebameeldivaga, eemalolek meeldivast jne. Loetelu lõpeb lühikokkuvõttega: "'Viis klammerdumise kogumikku (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi".

Nõnda viidatakse isiksust moodustavale "kütusele" (upādāna) ehk kippumisele, mis määrib keha, tundeid ja meelt.

"Isetuse õpetuses" näidatakse, et püsivat ja kindlat "ennast" ehk "mina" pole üldse olemas, eitades nõnda ka püsiva ja igavesti taaskehastuva hinge, aatmani või muu taolise olemasolu. Endast kinni hoidmisest, endasse klammerdumisest ja enesetähtsustamisest sünnib rahulolematus ja kannatus.^[3]

Tekstid

"Isetuse õpetus" leidub paali kaanoni Saṃyutta-nikāyas (SN 21.59 või 22.59).^[4] Isetust on käsitletud ka Cūḷa Vedalla Suttas (MN 44),^[5] Vinayapiṭakas jm.

"Isetuse õpetuses" sisalduva viie kogumiku käsitlused on koondatud peamiselt Saṃyutta-nikāya kolmandasse jaotusse Khandha-vagga (SN peatükid 22 – 34).^[6] Neid võib leida ka "Kogumike suttas" (Khandha-sutta SN 22.48),^[7] Khajjanīya Suttas (SN 22:79),^[8] Upādānaparipavatta-suttas ehk Parivaṭṭa Suttas (SN 22.56.),^[9]^[10] "Vahu suttas" (Pheṇa Sutta SN 22:95)^[11] ja mujal.

Sisukokkuvõte

Sa ei ole oma keha. Kui sa oleksid oma keha, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu keha selline või ärgu olgu mu keha selline. Keha ei ole püsiv, ta ei paku rahuldust ning muutub pidevalt, mistõttu pole kohane tema kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes keha kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. Ei saa öelda, et sa oled oma keha. Ei saa öelda, et su keha kuulub sulle. Ei saa öelda, et sa oled oma kehas. Ei saa öelda, et su keha on sinus.

Sa ei ole oma tunne. Kui sa oleksid oma tunne, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu tunne selline või ärgu olgu mu tunne selline. Tunded ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes tunne kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. Ei saa öelda, et sa oled tunne. Ei saa öelda, et tunne kuulub sulle. Ei saa öelda, et sa oled tundes. Ei saa öelda, et tunne on sinus.

Sa ei ole oma mõte. Kui sa oleksid oma mõte, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu mõte selline või ärgu olgu mu mõte selline. Mõtted ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes mõte kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. Ei saa öelda, et sa oled mõte. Ei saa öelda, et mõte kuulub sulle. Ei saa öelda, et sa oled mõttes. Ei saa öelda, et mõte on sinus.

Sa ei ole oma tahtmine. Kui sa oleksid oma tahtmine, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta: olgu mu tahtmine selline või ärgu olgu mu tahtmine selline. Tahtmised ei ole püsivad, nad ei paku rahuldust ning muutuvad pidevalt, mistõttu pole kohane nende kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes tahtmine kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. Ei saa öelda, et sa oled tahtmine. Ei saa öelda, et tahtmine kuulub sulle. Ei saa öelda, et sa oled tahtmises. Ei saa öelda, et tahtmine on sinus.

Sa ei ole oma meel. Kui sa oleksid oma meel, siis ei tekitaks ta sulle kannatusi ja teda oleks võimalik muuta:: olgu mu meel selline või ärgu olgu mu meel selline. Meel ei ole püsiv, ta ei paku rahuldust ning muutub pidevalt, mistõttu pole kohane tema kohta öelda, et see olen mina, see ma ise olengi. Mistahes meel kunagi, hiljem või praegu, seespool või väljaspool, jämeda- või peenekoelisem, väiksem või suurem, kaugemal või lähemal – kõigi nende puhul tuleb kohase arukusega ja tegelikkusele vastavalt öelda: see pole mina, see pole ma ise. Ei saa öelda, et sa oled meel. Ei saa öelda, et meel kuulub sulle. Ei saa öelda, et sa oled meeles. Ei saa öelda, et meel on sinus.^[12]^[13]

Vaata ka

Viited

↑ Mendis, N.K.G. (tr., ed.) (1979). On the No-self Characteristic: The Anatta-lakkhana Sutta (The Wheel No. 268). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (2007). [1].
↑ Ñanamoli Thera (tr., ed.) (1981). Three Cardinal Discourses of the Buddha (The Wheel No. 17). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (1995).[2].
↑ On the No-self Characteristic. The Anatta-lakkhana Sutta, translated, with an introduction by N.K.G. Mendis. 2007. [3]
↑ "SN 22.59" denotes that this discourse is the fifty-ninth discourse in the 22nd group in the Samyutta Nikaya. Due to a different grouping of the SN suttas (e.g., in the SLTP, the CSCD's samyutta 13 is included as a final vaggo [chapter] in SLTP samyutta 12) , this is samyutta 21 of the SLTP redaction and samyutta 22 of the CSCD redaction.
↑ Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44)[4]
↑ Linked Discourses on the Aggregates.[5]
↑ Aggregates. Khandha Sutta (SN 22:48)[6]
↑ Chewed Up. Khajjanīya Sutta (SN 22:79)[7]
↑ Linked Discourses 22. 6. Involvement. 56. Perspectives.[8]
↑ The (Fourfold) Round. Parivaṭṭa Sutta (SN 22:56).[9]
↑ Foam. Pheṇa Sutta SN 22:95[10]
↑ Anatta-lakkhana Sutta: (SN 22.59)[11]
↑ Pañca Sutta (SN 22:59)[12]

[1] Mendis, N.K.G. (tr., ed.) (1979). On the No-self Characteristic: The Anatta-lakkhana Sutta (The Wheel No. 268). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (2007). [1].

[2] Ñanamoli Thera (tr., ed.) (1981). Three Cardinal Discourses of the Buddha (The Wheel No. 17). Kandy: Buddhist Publication Society. – "Access to Insight" (1995).[2].

[3] On the No-self Characteristic. The Anatta-lakkhana Sutta, translated, with an introduction by N.K.G. Mendis. 2007. [3]

[4] "SN 22.59" denotes that this discourse is the fifty-ninth discourse in the 22nd group in the Samyutta Nikaya. Due to a different grouping of the SN suttas (e.g., in the SLTP, the CSCD's samyutta 13 is included as a final vaggo [chapter] in SLTP samyutta 12) , this is samyutta 21 of the SLTP redaction and samyutta 22 of the CSCD redaction.

[5] Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44)[4]

[6] Linked Discourses on the Aggregates.[5]

[7] Aggregates. Khandha Sutta (SN 22:48)[6]

[8] Chewed Up. Khajjanīya Sutta (SN 22:79)[7]

[9] Linked Discourses 22. 6. Involvement. 56. Perspectives.[8]

[10] The (Fourfold) Round. Parivaṭṭa Sutta (SN 22:56).[9]

[11] Foam. Pheṇa Sutta SN 22:95[10]

[12] Anatta-lakkhana Sutta: (SN 22.59)[11]

[13] Pañca Sutta (SN 22:59)[12]

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]