Islamism

Islamism on poliitiline teooria ja ideoloogia, mille eesmärk on islami õiguse ehk šariaadi ülemaailmne kehtestamine. Islamism on nähtus, mille kohaselt islam ei ole ainult usk, vaid ka poliitiline süsteem, mis peab olema ühiskonnakorralduse aluseks. Rahvusvahelises kirjanduses nimetatakse islamismi ka usulise terrori ideoloogiaks.

Järelliite -ism kasutamine sõnas islamism viitab selle nähtuse ideoloogilisele sisule. Islamism on kaitsemehhanism ehk reaktsioon, meie ajastu äärmuslike utoopiliste ideede nüüdisversioon, mille eelkäijad on marksism-leninism ja fašism. Islamismi peamine tekkejõud on ideoloogilise relvana kasutatav religioon.

Islamism on lai mõiste, mis hõlmab erinevaid ususuundi ja -organisatsioone. Uus ideoloogia põhineb tahtel luua uus kindel kord – ülemaailmne šariaadi seaduste järgi elav totalitaarne ühiskond, kus ei oleks kohta individualismil, pluralismil ega demokraatial.

Äärmusliku sõjaka ideoloogiana on islamism islamiühiskonna sekulariseerimise ja reformeerimise suuna kõrval kolmas reageering islami rolli hääbumisele maailmas, mida omakorda iseloomustavad kolm peamist erisust:

a) šariaadi äärmusliku tõlgenduse kasutamine ja sellest kinnipidamine,

b) kõikvõimalike Lääne mõjude eitamine ja nende vastu võitlemine,

c) religiooni muutumine ideoloogiaks.

Islamism kui religioosne ideoloogia tugevnes 20. sajandi kahel viimasel aastakümnel, pärast 1979. aastat. Siis toimus Iraani islamirevolutsioon, mis aktiviseeris poliitiliselt šiiitliku kogukonna, ja Nõukogude Liidu sissetung Afganistani, mis ühendas sunniitliku kogukonna.

Sunniitliku islamismi põhimõtted on 1928. aastal Egiptuse haritlaste loodud Muslimi Vennaskonna juhtlauses: "Jumal on meie eesmärk; Koraan on meie õigus; Prohvet on meie juht; Džihaad on meie tee; ja surm Jumala eest on meie ülim taotlus."

Islamismi agressiivne pealetung kahele mõõdukamale islamiühiskonna moderniseerimise suunale (sekulariseerimine ja reformeerimine) tähendab ka islamimaailma sisest kodusõda, sest peamised rünnakuobjektid on esmalt läänelike ideede kandjad, valitsused ja sümbolid islami maailmas ja alles siis Läänes.

Egiptuses, Türgis ja Saudi Araabias on islamism poliitiline opositsioon, Pakistanis, Liibanonis, Malaisias ja Indoneesias aga pigem mõjuvõimas, kuid nähtamatu jõud. Iraanis, Sudaanis ja Afganistanis (kuni USA ja liitlaste läbi viidud eduka sõjalise operatsioonini Enduring Freedom, mis Talibani režiimi Afganistanis kukutas) võimule saanud islamistid on muutnud terrorismi rahvusvahelistes suhetes vahendiks oma eesmärkide saavutamisel. 

Islamistlikud organisatsioonid on loonud sidemed teiste terroriorganisatsioonide, organiseeritud kuritegevuse, narko- ja inimkaubitsejatega. Säärased võrgustikud on hästi organiseeritud, neil on moodsad side- ja krüpteerimisseadmed, uuema põlvkonna relvad ja suur suitsiiditerroristide inimvaru.

Islamism on nüüdseks territoriaalsetest piiridest välja kasvanud nähtus, mille üldised iseloomujooned on üha enam sümboolsed ja/või globaalsed eesmärgid, äärmiselt vägivaldsed meetodid, totaalse sõja strateegia ja mitmekülgne taktika.

Islamismi peasuuna kandjad Lähis-Idas on Hamas, Hizbollah ja Muslimi Vennaskond. Vägivalla kasutamine ning selleks valmistumine on mõeldud vastuhakuna välisohule, mida oodatakse põhiliselt Iisraelist. Nad on rünnanud ka valitsevaid režiime Alžeerias, Süürias ja Egiptuses.

Enamik organiseerunud islamistlikest liikumistest püüab kas poliitilist võimu teostada või jõuda selle teostamiseni rahumeelsel teel – kohalikel ja parlamendivalimistel osalemise kaudu. Eelmise kümnendi keskpaigast võib märgata, et islamistide edu vabadel ja ausatel valimistel on vägagi tõenäoline.

Vaata ka

• Islami terrorism

Välislingid

• Rein Tammsaar. "Terrorism muutuvas maailmas." RiTo 29, 2014.
• Indrek Österman. "Islamism multikulturalistlikus heaoluühiskonnas: Rootsi näide." Magistritöö 2015. PM.