Jean Anthelme Brillat-Savarin
| Jean Anthelme Brillat-Savarin | |
|---|---|
|
| |
| Sünniaeg | 1. aprill 1755 |
| Surmaaeg | 2. veebruar 1826 (70-aastaselt) |
| Matmispaik | Père-Lachaise'i kalmistu |
| Amet | poliitik, kirjanik, jurist, muusik |
| Autogramm | |
|
| |
Jean Anthelme Brillat-Savarin (1. aprill 1755, Belley, Aini departemang, Prantsusmaa – 2. veebruar 1826, Pariis) oli Prantsuse jurist, poliitik, epikuurlane ja gastronoom. Tänapäeval teatakse teda peamiselt kaks kuud enne ta surma anonüümselt ilmunud teose "Maitse füsioloogia ehk mõlgutused kõrgemast gastronoomiast" järgi (täispealkiri prantsuse keeles "Physiologie du Goût, ou Méditations de Gastronomie Transcendante; ouvrage théorique, historique et à l'ordre du jour, dédié aux Gastronomes parisiens, par un Professeur, membre de plusieurs sociétés littéraires et savantes"; eesti keeles ilmus raamat Külli Kressa tõlkes 2014. aastal kirjastuses Tänapäev).
Brillat-Savarin sündis Belley linnakeses juristide suguvõssa. Ta õppis Dijonis õigusteadust, keemiat ja meditsiini ning pidas seejärel kodulinnas juurapraksist. 1789. aastal, mil algas Suur Prantsuse Revolutsioon, lähetati ta saadikuna Prantsusmaa parlamenti (Seisustekokku), millest peagi sai Riiklik Põhiseadusassamblee. Seal saavutas ta mõningase tuntuse, eriti avaliku kõnega surmanuhtluse toetuseks. 1733. aastal võttis ta isa Marc Anthelme endale teise perekonnanime, kuna ta vastsurnud tädi perekonnanimega Savarin jättis talle sel tingimusel kogu oma vara.
Jean Anthelme Brillat-Savarin naasis peagi Belley'sse ning valiti aastaks linnapeaks. Revolutsiooni hilisemal perioodil oli tema pea eest raha välja pandud ning ta põgenes Prantsusmaalt Šveitsi, kus peatus sugulaste juures Moudonis ning hiljem Lausanne'is Hôtel du Lion d'Argentis. Sealt liikus ta Hollandisse ja edasi vastrajatud Ameerika Ühendriikidesse kus elas kolme aasta vältel Bostonis, New Yorgis, Philadelphias ja Hartfordis, teenides elatist prantsuse keelt ja viiulimängu õpetades. Mõnda aega mängis ta esimest viiulit New Yorgis Park Theateris. Direktooriumi võimuletuleku järel naasis ta 1797. aastal Prantsusmaale. Seal asus ta magistraadi ametikohale, kuhu jäi elu lõpuni, olles kohtunik kassatsioonikohtus.
Muuhulgas pärineb temalt tuntud lause: "Ütle, mida sa sööd, ja ma ütlen sulle, mis sa oled."