Mine sisu juurde

Juhan Liiv

Allikas: Vikipeedia
Juhan Liiv
Sünniaeg 30. aprill 1864
Alatskivi
Surmaaeg 1. detsember 1913 (49-aastaselt)
Matmispaik Alatskivi
[muuda Wikidatas]
Eile nägin ma Eestimaad!
Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
nägin bagaaži ja paunasid,
väljal kivivõsa aunasid –
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
Kadaka-, lepavõsasid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimusilm nii hämaras, vaik –
eile nägin ma Eestimaad!

Juhan Liiv (Kodavere Mihkli koguduse Alatskivi kiriku sünnimeetrikas Joannes Liiw [1] ) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Juhan Liiv sündis Benjamin (Penjamin) Liivi ja Mari Liivi (neiupõlvenimega Pärn) peres. Ta oli pere kaheksast lapsest noorim poeg. Tema vanem vend Jakob Liiv sai samuti luuletajaks.

Liiv kasvas üles Rupsi külas Oja talus, õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Õpingute ajal jälgis ta ühiskonnaelu ja tema esimene trükis avaldatud ajalehekirjutis oli Ado Grenzsteini pihta sepitsetud väike anonüümne poliitiline pilkenali ("Baltlaste Piirikivi") Eesti Kirjameeste Seltsi tüli puhul 1881. aastal.

1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike-Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Kuna Liiv oli lapsepõlvest saadik nõrga tervisega, siis järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju tagasi. 1885. aastal sõitis Juhan Liiv külla vend Jakobile, kes vahepeal oli saadetud õpetajaks Pandiveresse. Seal tutvus ta Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Marie Goldinguga, kellesse kiindus.

Juhan Liiv töötas ajalehtede Virulane, Sakala ja Olevik toimetuses (pseudonüüm §§), kus ilmusid ka tema esimesed kirjatööd. 3. septembril 1885 ilmus Tallinna ajalehes Virulane 21-aastase Liivi esimene trükis avaldatud luuletus – "Maikuu öö". Virulase toimetuses tutvus ta Eduard Vildega.

1886. aastal püüdis Liiv jätkata haridusteed ning asus õppima Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis. (Friedebert Tuglas: "Treffneri kooli arhiivis pole mingeid andmeid Liivi koolis viibimise kohta. Tema nime ei leia õpilaste hulgas, kes on raamatuisse kantud klasside kaupa. Ja tõenäoliselt polnudki ta ametlikult veel kuhugi klassi vastu võetud, vaid täiendas "vabakuulajana" oma auklikke teadmisi, et alles hiljem alustada programmikindlat õppimist.")[2] Ta ei suutnud koolis kohaneda ja katkestas õpingud pool aastat hiljem. Liiv siirdus elama omaste juurde, kuid tegi ajakirjandusväljaannetele kaastööd. 1887 koostas ta oma esimese luulekogu käsikirja "Õied ja okkad" 52 luuletusega, kuid seda ei õnnestunud avaldada.

Aastatel 1887–1888 töötas Liiv Viljandis Sakala toimetuses ajakirjanikuna. Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus "Päästetud". 1890. aasta algusest töötas Liiv Tartu ajalehes Olevik. Tartus liikus ta ringi kirjandus- ja kultuuriringkondades ning võttis osa Tartu kultuurielust.

Sügisel 1892 lahkus 28-aastane Liiv toimetusest ja pühendus vabakirjanikuna loomingule. Ta üüris toa Tartus Hetzeli tänaval (praegusel Juhan Liivi tänaval). Seal kirjutas ta muuhulgas 8 päevaga jutustuse "Vari" (esialgse pealkirjaga "Kui seda metsa ees ei oleks"). Kuid kirjastaja otsimine oli vaevaline ja jutustus ilmus trükis alles 1894. Lisaks valmisid jutustused "Käkimäe kägu" ja "Nõia tütar".

Vaimne ülepingutus vallandas kirjanikus 1893. aastal vaimuhaiguse. 1894. aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses oma käsikirju. Märtsis ja aprillis viibis ta Tartu närvikliinikus haiglaravil, kus tal diagnoositi skisofreenia ägedaim järk. Kliinikust lahkudes oli Liiv rahunenud, kuid parandamatu haige ja siirdus 1894 suvel oma kodutallu Alatskivile. Tema elu oli nii vilets, et sugulased taotlesid talle vallavaese toetuse. Samas luges ta palju, jälgis ajakirjandust ja haigusaastail valminud loomingust kujunes tema loomingu viljakaim osa. 1896. aasta oli tema loomingus viljakaim, kust pärineb vähemalt 30 luuletust.

1902. aasta suvel leidis Juhan Luiga Liivi vanematekodust.[3][4] 1902. aastal ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. 1903 kogusid Noor-Eesti liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraažis Juhan Liivi "Kirjatööde kogu", mis sisaldas suurema osa enne haigust ilmunud proosateoseid ja luuletusi.

Aastail 1904–1905 võimaldas arst Juhan Luiga Liivil elada Tartu närvikliinikus. Aeg-ajalt elas ta ka Tallinnas, Laiuse kirikumõisas, Raplas ja mujal.

1909 joonistas kunstnik Nikolai Triik luuletajast söejoonise. See avaldati valimikus "Luuletused", mis sisaldas Liivi hilisluulet (45 luulet ja fragmente). "Luuletuste" esimese trüki (1909) tiraažist hävitati Liivi rahulolematuse tõttu suurem osa, alles jäeti vaid 25 eksemplari. Parandatud kordustrükk ilmus 1910. Liivi elu ajal ilmus ka kogumik "Elu sügavusest", milles sisaldusid proosaminiatuurid ja marginaalid.

Elu lõpul Liivi tervis halvenes, tal esinesid suurusluulud kuninglikust päritolust, kutsest Poola troonile, samuti pidas ta end Vene keisri Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks. 1. detsembril 1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]
Helin
Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.

Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.

Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.

See helin mu elu ja minu hing,
Tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.

Ehkki mõned Juhan Liivi kirjatööd avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjandusse suuresti postuumselt, tema teoseid toimetanud Friedebert Tuglase toimetaja- ja kriitikutöö mõjul.

Liivi ande suurus avaldus eriti haiguse ajal loodud lüürikas. Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", "Sinuga ja sinuta" ja "Mitte igaühele". Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat ("Helin"), loodusluules kirjeldas Eestile iseloomulikke maastikke.

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi eluajal ilmunud looming:

  • 1885 – esimene luuletus "Maikuu öö" ajalehes Virulane
  • 1887 – käsikirjaline luulekogu "Õied ja okkad" – ei õnnestunud trükis avaldada
  • 1888 – "Päästetud" – esimene jutustus ajalehe Sakala lisas
  • 1890–1892 – lühijutte ja luuletusi ajalehes Olevik
  • 1893 – kogumik "Kümme lugu"
  • 1893 – jutustus "Käkimäe kägu"
  • 1894 – jutustus "Vari"
  • 1895 – jutustus "Nõia tütar"
  • 1904 – ajaleht Uus Aeg avaldab oma lisas "Juhan Liiwi kirjatööde kogu", ilmub vihikute kaupa ja sisaldab enamiku proosatöid ja 33 luuletust
  • 1905 – "Noor-Eesti" I albumis ilmub Liivi luuletus "Noor-Eestile"
  • 1905 – pereajakirjas Linda ilmus 8 Liivi luuletust (sealhulgas "Rändaja", "Ta lendab mesipuu poole")
  • 1909, 1910 – Noor-Eesti Kirjastuse väljaandel "Juhan Liivi luuletused", valik 45 luuletusega (sealhulgas N. Triigi portree Liivist)

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Juhan Liivi hauasammas Alatskivi surnuaial
Juhan Liivi hauasammas Alatskivi surnuaial, esikülg

Üks Juhan Liivi tuntumaid kujutisi on kunstnik Nikolai Triigi tehtud portree.

Mitmes Eesti linnas on Juhan Liivi tänavad: Juhan Liivi tänav (ja mõningatel andmetel ka Juhan Liivi põik) Tartus, Juhan Liivi tänav Viljandis ja Juhan Liivi tänav Elvas.[viide?]1940.aastal nimetati endine Koidula tänav endises Nõmme linnas Juhan Liivi tänavaks Tallinnas.

Tartus Juhan Liivi tänaval paikneb Juhan Liivi mälestuskivi.

Juhan Liivi hauale Alatskivi kalmistul püstitati 1924. aastal skulptor Voldemar Melliku neljameetrine metallobelisk. Bareljeefi obeliski ühel küljel tegi Mellik Nikolai Triigi portree järgi.

Alatskivi lähedal Riidma külas avati luuletaja 100. sünniaastapäeval 1964. aastal mälestuskivi tema sünnikodu, sealse kandikoha sauna kunagises asupaigas.

Alatskivil kannab 1964. aastast Juhan Liivi nime kool. Juhan Liivi nimelise Alatskivi Kooli fuajees on püsinäitus, aulas seisab Juhan Liivi tammepuust büst ja haljasalal graniitbüst (autor Ole Ehelaid, 1973).

1992. aastast tegutseb Alatskivil Liivi Muuseum (Juhan ja Jakob Liivi kodumuuseum).

1965. aastal asutatud Juhan Liivi luuleauhinda andsid algselt välja Alatskivi aiandussovhoos ja Juhan Liivi nimeline Alatskivi Keskkool, seejärel tegid seda Alatskivi vald, Alatskivi Keskkool ja Liivi Muuseum. 2019. aastast annavad Juhan Liivi luuleauhinda välja Juhan Liivi nimeline Alatskivi Kool, Peipsiääre vald ja Liivi Muuseum.

2014. aastast antakse välja ka Tõelise Juhan Liivi preemiat.[viide?]

2024. aasta oktoobris esilinastus Juhan Liivist film "Vari".[5]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Juhan Liivi sünnikanne. EELK Kodavere koguduse Alatskivi abikirik. Eesti Ajalooarhiiv, fond 1256 nimistu 1 säilik 616
  2. ↑ Friedebert Tuglas. Juhan Liiv. (Kogutud teosed 12.) Tallinn 2013. Lk. 90.
  3. ↑ Friedebert Tuglas. Juhan Liiv. (Kogutud teosed 12.) Tallinn 2013. Lk. 282.
  4. ↑ https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1902/08/10/15
  5. ↑ "Pääru Oja kaotas Juhan Liivi mängimiseks hulgaliselt kilosid. „Kuulen kontide klõbinat valgete hullumajahõlstide all"". Maaleht. Vaadatud 30. septembril 2023.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Juhan_Liiv&oldid=6768838"