Justinus II
| Justinus II | |
|---|---|
|
Justinus II solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 14. november 565 – 5. oktoober 578 | |
| Eelnev | Justinianus I |
| Järgnev | Tiberius II |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
520 Konstantinoopol |
| Surmaaeg |
5. oktoober 578 Konstantinoopol |
| Abikaasa | Sophia |
| Vanemad | Dulcidio ja Vigilantia |
| Lapsed | Arabia |
Justinus II või Justinus Noorem (ladina keeles: Iustinus Iunior; kreeka keeles: Ἰουστῖνος, valitsejanimega Imperator Caesar Flavius Iustinus Augustus; umbes 520 – 5. oktoober 578) oli Bütsantsi keiser 14. novembrist 565 kuni surmani, valitsedes seega 12 aastat, 11 kuud ja 22 päeva.
Võimuletulek
[muuda | muuda lähteteksti]Justinianus I polnud otsest järeltulijat, kuid tal oli palju sugulasi. Viimastel valitsemisaastatel oli keisrile kõige lähedasem tema õepoeg Justinus, kellele oli antud tähtsad ametid ja ülesanded. Näiteks vastutas Justinus keisri laiaulatuslike ehitusplaanide elluviimise eest. Ka pidulikel protsessioonidel oli tal oluline roll – ta kõndis keisri ees, kullast sau käes. Tema eelisseisundi muutis veelgi kindlamaks abielu keisrinna Theodora õetütre Sophiaga, mis tegi temast keisri topeltsugulase. Justinus oli suurepäraselt kursis õukonnaintriigidega. Tema positsioon keisri kõrval on võrreldav Justinianus I enese positsiooniga eelneva keisri Justinus I kõrval, kuid selle vahega, et Justinianuse käes olid võimuohjad kuni surmani.[1]
Justinuse kroonimine toimus ilmselt mõni päev peale Justinianus I surma, 565. aasta 14. novembril, avalikkuse eest varjatuna palee siseruumides. Selles, et just Justinus troonile sai, oli väga suur osa Sophial, olles nii oma tädi Theodora vääriliseks järeltulijaks.[1]
Justinus II võimuletulekut saadab ka üks legend. Öösel unes olevat tema juurde ilmunud Püha Neitsi ja teatanud Jumala ning äsja surnud onu tahtmisest, et ta hakkaks valitsema. Hetk hiljem astusid magamistuppa sisse õukondlased, kes palusid, et ta võtaks orvuks jäänud riigis juhtimise üle. Justinus ja Sophia kõhklesid, kuid õukondlased laskusid nende ette põlvili ja anusid mitte jätta lapsukest-riiki vanemateta, kuni Justinus lõpuks nõustus. Kõik see olevat toimunud Justinianus I surmaööl. Peale seda läksid Justinus ja Sophia surnud keisri juurde ja katsid ta vaibaga, millel oli kujutatud kõik keisri hiilgavad võidud.[1] Kui troonile asumine oli paleevaikuses paika pandud ja seljatagune kindlustatud, astus Justinus hipodroomil rahva ette. Igaks juhuks koostati selleks sündmuseks kindel stsenaarium, mis pidi välistama kõik ootamatused ja kindlustama uuele keisrile rahva toetuse. Nii astusid Justinuse ette linna toiduainetega varustajad ja teatasid, et pole juba kaua saanud tasu, ning "hea" keiser andis kohe käsu neile raha välja jagada. Järgmisena astusid keisri ette naised, kelle mehed olid Justinianuse ajal vangistatud, ning keiser andis neile armu. Sama päeva lõunal toimusid Justinianuse matused, mille järel kattusid tänavad lillede ja vaipadega, mis märkisid uue keisri auks peetavate pidustuste algust. Kõikjalt kostsid uut keisripaari ülistavad hüüded – etendus hipodroomil andis tulemust.[1]
Seega õnnestus Justinusel võim üle võtta viperusteta, kuid see ei kõrvaldanud kõiki keisri kartusi. Nimelt oli troonile asumise eel Justinus sõlminud lepingu ühe teise võimupretendendiga, kes oli samuti Justinuse ja Justinianus I lähedane sugulane. Lepiti kokku, et kui üks neist saab keisriks, saab teine tähtsuselt järgmise ameti riigis. "Teise" Justinuse stardipositsioon oli halvem, sest ta viibis parasjagu Doonaul juhtides seal Bütsantsi vägesid. Justinianuse surma järel kutsuti ta kiiresti pealinna kus talle anti formaalselt kõrge Egiptuse eksarhi (asehalduri) ametipost. Kuid teine Justinus tegi keisri ja keisrinna ärevaks ning neil oli soov potentsiaalsest ohtlikust konkurendist lahti saada. Neile ei piisanud sellest, et Justinus Egiptusse saadeti. Peagi saats keisripaar teele palgamõrtsukad, kes oma ülesande ka täitsid. Väidetavalt said Justinus II ja Sophia rahu alles siis, kui tapetud sugulase pea nende jalge ette heideti.[1]
Valitsemisaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Sisepoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Justinus II otsustas jätkata traditsiooni ning tähistada keisriametiga kaasnenud konsuliks määramist laiaulatuslike pidustustega. Rahvas polnud viimased 25 aastat näinud selliseid pidustusi. Nende eesmärk oli üks – kindlustada laiapõhjaline toetus.[1]
Justinus II peetakse haritud meheks, kellel oli kõigele lisaks väga hea mälu. Nii olevat keiser tundnud nägupidi kõiki õukonna ametnikke, keda oli tuhandeid. Samas on teda nimetatud ka erakordselt salakavalaks valitsejaks.[1]
Tema üks esimesi sisepoliitilisi samme oli riigiametite müümise lõpetamine, mille juurutas omal ajal Justinianus I riigikassa täitmiseks. Edaspidi tuli riigiametisse saamiseks hankida piiskopi või mõne teise väljapaistva kodaniku soovitus. Üsna pea pidi keiser sellest uuendusest loobuma ja vana kombe juurde tagasi pöörduma, sest tekkinud oli rahapuudus ja riigikassa oli vaja täita.[1]
Justinus II valitsemisaega peetakse üldjoontes rahulikuks. Ta ei pidanud vastu seisma nii ulatuslikele rahutustele nagu tema onu. Oma eelkäijaga sarnaselt pööras ta suurt tähelepanu ehitamisele. Tema käsul taastati näiteks keiser Valensi (364–378) akvedukt, millega lahendati pealinna veega varustatuse küsimus. Veepuudus oli Justinianus I valitsemisajal lõpul juba nii suur probleem, et see tekitas kaklusi ja koguni tapmisi.[1]
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Justinus II loobus traditsiooniks saanud meetodist osta end kulla ja kingitustega vaenlastest vabaks. See ilmnes juba keisri esimestel valitsemispäevadel. 21. novembril 565. aastal võttis ta vastu suure avaaride saatkonna, kes olid juba pikka aega Konstantinoopolis oodanud. Avaarid nõudsid andami maksmise jätkamist, kuid keiser teatas, et rohkem ei saa nad midagi, mille peale ähvardasid nad sõjaga. Vihane keiser olevat käratanud: "Kuidas teie lõpnud penid, julgete ähvardada roomlaste riiki!" Avaaridel oli kombeks kanda pikki patse ning keiser lisas juurde, et lõikab esmalt maha nende patsid ning seejärel ka pead. Samuti keeldus Justinus saatma kingitusi araablastele öeldes, et see oleks naeruväärne, kui roomlased maksaksid andamit metsikutele rändrahvastele. Pärsia saadikule teatas aga keiser: "Sa vist ei taju, et pead läbirääkimisi roomlaste keisriga, kelleks on veel lisaks Justinus."[1]
Keisri ülbus põhjustas loomulikult halbu suhteid naabritega ning peagi puhkesid sõjad peaaegu kõigil piiridel. Samas polnud Justinusel nii häid väepealike nagu olid Justinianus I Belisarios või Narses. Bütsants sai lüüa kõigil rinnetel, eriti Itaalias. Väidetavalt oli bütsantslaste lüüasaamises süüdi mitte keiser, vaid keisrinna Sophia, kes käis abikaasale peale, et to tagandaks Narsese. Keiser tagandaski eaka Narsese Sophia pealekäimisel. Väidetavalt olevat keisrinna 90-aastasele väepealikule irvitades öelnud, et võib talle uue ameti pakkuda orjataride-kudujate ülemvaatajana. See solvas Narsest hingepõhjani ning ta olevat keisrinnale lubanud kinkida niisugused kudumisvardad, millega ta hakkama ei saa. Legendi kohaselt olevad nendeks varrasteks olnud barbarid, keda Narses kutsus kättemaksuks Itaaliasse. Pole teada, kas sellel legendil on ka tõepõhja all, kuid barbarid Itaaliasse sisenesid. Kuid teada on, et kriitilises olukorras kutsus Justinus II siiski Narsest appi vägesid koondama, kuid ta suri enne, kui jõudis midagi ette võtta.[1]
Kui Justinus II-l tekkis idee ehitada Konstantinoopolisse uus kõrge majakas-tuletorn, siis sosistati linnas pilkavalt, et saaks keiser juba rutem oma ehitisega valmis, sest siis näeks ta sealt ülevalt, millise allakäiguni on ta oma riigi viinud.[1]
Tervise halvenemine ja valitsemisaja lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]Keisril tervis polnud üldiselt tugev, kuid see halvenes peale välispoliitikast tulenevat ebaedu veelgi. Tema äärmustesse ulatuvad meeleolumuutused hakkasid üha enam viitama psüühilisele haigestumisele. Näiteks võis keiser olla väga heas tujus, siis aga tabas teda hetkega äkkvihahoog. Sellises olukorras olevat ta ühel lõunasöögil põhjuseta vihastanud oma väimehe peale ning andnud käsu ta seal samas läbi peksta. Lisaks olid Justinusel ka jalad haiged: ta põdes podagrat, mis muutis kõndimise peaaegu võimatuks. Õukondlastele sai selgeks, et Justinus II ei suuda enam kaua valitseda. Esimeste seas jõudis sellele järeldusele keisrinna Sophia, sest ta mõistis hästi, et Justinuse valitsemise lõpp tähendab ka tema võimu lõppu. Sophia oleks hea meelega ise troonile asunud, kuid ta ei leidnud toetust. Seejärel otsustas Sophia korraldada troonipärija valimine, misjärel oleks keiserlik paar saanud väljavalitu lapsendada. See ülesanne polnud kuigi keeruline, sest Sophial oli juba ammu üks sümpaatne mees, õigemini ammune armastus. See mees oli kõrge õukondlane Tiberius (kreekapäraselt Tiberios). Sophia kavatses saavutada ka selle, et Tiberius oma abielu lahutaks, et siis pärast Justinus II surma mehega ise abielluda. See asjaolu, et tegemist olnuks lapsendatud pojaga, kellega ta abielluks, keisrinnat ei häirinud.
7. detsembril 574 saigi Tiberiusest Sophia survel Justinus II kaasvalitseja. Justinuse sisuline valitsemine sellega ka lõppes, kuid formaalselt valitses ta oma surmani 578. aastal. Sellest ajast peale oli Justinus II näha vaid tähtsatel pidulikel sündmustel, kus ta täitis vaid esinduskeisri rolli.
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]26. septembril 578 tundis keiser Justinus end nii halvasti, et laskis kutsuda enda juurde Tiberiuse ning andis talle lõplikult võimu üle. Kaheksa päeva hiljem, 5. oktoobril 578. aastal Justinus II suri.[1]
| Eelnev Justinianus I |
Bütsantsi keiser 565–578 |
Järgnev Tiberius II |