Kääbas
See artikkel on arheoloogia mõistest; murdekeeles võib kääbas tähendada kodukäijat. |
Kääbas ehk kääbaskalme on kalmevorm, kus surnud on maetud liivast või mullast kuhjatiste alla või sisse. Kääbas on reeglina ümmargune (ümarkääbas) või piklik ja võib sisaldada puit- või kivikonstruktsioone. Kääpas võib olla laiba- või urnmatuseid, võib olla ka hauapanuseid.
Kääpaid hakati Euroopas rajama hilisneoliitikumis, eriti levisid need pronksi- ja rauaajal. Ida- ja Kagu-Eestis levisid alates keskmisest rauaajast pikk-kääpad. Nende kõrgus on kuni 1 meeter, kuid pikkus ulatub mõnikümnest kuni sadakonna meetrini. Kirde-Eestist leitud kääpad, mille läbimõõt on 3–6 m ja kõrgus alla meetri, dateeritakse 11. ja 12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni ja neid seostatakse vadjalaste sisserändega. Kääbastesse matmine kadus 15. sajandil.[1][2]
-
Kääbas Rahumäe külas
-
Sutte kääpad
-
Jõuga kääbaskalmistu
-
Loosi ja Puutli küla kääpad