Osmanite-Veneetsia sõda (1570–1573)
See artikkel vajab toimetamist. (November 2021) |
Artiklis puuduvad viited. (November 2021) |
| Neljas Osmanite–Veneetsia sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite–Veneetsia sõjad | |||
|
Lepanto lahing | |||
| Toimumisaeg | 27. juuni 1570 – 7. märts 1573 | ||
| Toimumiskoht | Küpros, Joonia ja Egeuse meri | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Territoriaalsed muudatused | Küpros Osmanite võimu alla | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
Neljas Osmanite–Veneetsia sõda, ka Küprose sõda (itaalia: Guerra di Cipro) toimus aastatel 1570-1573. Seda peeti Osmanite riigi ja Veneetsia vabariigi vahel, viimasega ühines Püha Liigaga, paavsti egiidi all moodustatud kristlike riikide koalitsioon, kuhu kuulusid Hispaania (koos Napoli ja Sitsiiliaga), Genova vabariik, Savoia hertsogkond, Malta ordu, Toscana suurhertsogkond ja teised Itaalia riigid.
Sõda, sultan Selim II valitsemisaja silmapaistev episood, algas Osmanite sissetungiga Veneetsia omanduses olevale Küprose saarele. Pealinn Nikosia ja mitu muud linna langesid kiiresti märkimisväärselt ülekaaluka Osmanite armee kätte, jättes Veneetsia kätte vaid Famagusta. Kristlikud abiväed viibisid ja Famagusta langes lõpuks 1571. aasta augustis pärast 11-kuulist piiramist. Kaks kuud hiljem, Lepanto lahingus, purustas ühendatud kristlik laevastik Osmanite laevastiku, kuid ei suutnud seda võitu ära kasutada. Osmanid taastasid kiiresti oma mereväe ja Veneetsia oli sunnitud sõlmima eraldirahu, loovutades Küprose Osmanitele ja makstes 300 000 tukatit andamit.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Suur ja jõukas Küprose saar oli olnud Veneetsia võimu all 1489. aastast. Koos Kreetaga oli see vabariigi üks suuremaid ülemerealasid, kus kreeka põliselanikke oli 16. sajandi keskpaigas hinnanguliselt 160 000. Lisaks asukohale, mis võimaldas kontrollida Levanti kaubandust, oli saarel kasumlik puuvilla- ja suhkrutootmine. Oma kõige kaugema koloonia kaitsmiseks maksid veneetslased igal aastal 8000 tukatit andamit Egiptuse Mamelukkide sultanitele ja pärast nende vallutamist Osmanite poolt 1517. aastal pikendati lepingut Osmanite Kõrge Väravaga. Sellegipoolest muutis saare strateegiline asukoht Vahemere idaosas, Osmanite Anatoolia südamaa ning äsja omandatud Levanti ja Egiptuse provintside vahel selle ahvatlevaks sihtmärgiks tulevasele Osmanite laienemisele. Lisaks reastas Osmanite juhtkond kaitse, mida kohalikud Veneetsia võimud pakkusid korsaaridele, kes ahistasid Osmanite laevandust, sealhulgas moslemitest palverändureid Mekasse.
Pärast pikaleveninud sõja lõppu Ungaris Habsburgidega 1568. aastal võisid Osmanid pöörata oma tähelepanu Küprosele. Sultan Selim II oli seadnud saare vallutamise oma esimeseks prioriteediks juba enne troonileasumist 1566. aastal, muutes Osmanite abi Moriskide mässule Hispaania vastu ja rünnakud Portugali tegevuse vastu India ookeanil teisejärguliseks prioriteediks. Pole üllatav valitseja hüüdnimega "Sot", populaarne legend seletas selle otsustavuse armastusega Küprose veinide vastu, kuid kaasaegsete teadete kohaselt oli konflikti peamine poliitiline õhutaja Joseph Nasi, Portugali juut, kellest oli saanud sultani lähedane sõber ja kes oli Selimi troonilesaamisel juba nimetatud Naxose hertsogiks. Nasi kandis Veneetsia vastu vimma ja lootis, et pärast selle vallutamist saab ta Küprose kuningaks — tal oli selleks juba kroon ja kuninglik lipp tehtud.
Vaatamata kehtivale rahulepingule Veneetsiaga, mida oli uuendatud 1567. aastal, ja suurvesiir Sokollu Mehmed Paşa ümber koondunud rahupartei vastuseisule võitis Osmanite õukonnas sõjapartei. Saadi soodne juriidiline arvamus Šeik al-Islamilt, mis tunnistas, et lepingu rikkumine on õigustatud, kuna Küpros oli "endine islamimaa" (lühidalt 7. sajandil) ja see tuli tagasi võtta. Kampaania jaoks koguti raha Kreeka Õigeusu Kiriku kloostrite ja kirikute konfiskeerimise ja edasimüümisega. Sultani vana õpetaja Lala Mustafa Paşa määrati ekspeditsiooni maavägede ülemaks. Müezzinzade Ali Paşa määrati Kaptan Paşaks; kuna ta oli mereväe küsimustes täiesti kogenematu, määras ta oma peamiseks abiliseks võimeka ja kogenud Piyale Paşa.
Veneetsia poolele olid Osmanite kavatsused olnud selged ja rünnakut Küprose vastu oodati juba mõnda aega. Sõjahirm oli puhkenud aastatel 1564–1565, kui Osmanid lõpuks Maltale purjetasid, ning rahutus kasvas taas 1567. aasta lõpul ja 1568. aasta alguses, kui ilmnes Osmanite mereväe suurendamise ulatus. Veneetsia võimud olid veelgi rohkem ärevil, kui Osmanite laevastik külastas 1568. aasta septembris Küprost, kaasas Nasi, näiliselt hea tahte visiidil, kuid tegelikult oli see halvasti varjatud katse luurata saare kaitset. Küprose, Kreeta, Korfu ja teiste Veneetsia valduste kaitset parandati 1560. aastatel, kasutades tuntud sõjaväeinseneri Sforza Pallavicini teenuseid. Nende garnisone suurendati ning Kreeta ja Küprose isoleeritud majapidamisi püüti muuta valukodade ja püssirohuveskite ehitamisega isemajandavamaks. Siiski tunnistati laialdaselt, et Küpros ei saa ilma abita kaua vastu pidada. Selle lage ja eraldatud asukoht Veneetsiast nii kaugel, ümbritsetud Osmanite territooriumist, pani selle "hundi suhu", nagu üks kaasaegne ajaloolane kirjutas. Sel juhul mängiks varustuse ja isegi püssirohu puudumine Veneetsia kindluste Osmanite kätte langemisel kriitilist rolli. Veneetsia ei saanud toetuda ka Vahemere piirkonna suure kristliku võimu Hispaania abile, kes oli segatud Hollandi mässu mahasurumisse ja siseriiklikult moriskide vastu. Teiseks probleemiks Veneetsia jaoks oli saare elanike suhtumine. Kohaliku õigeuskliku kreeka rahvastiku karm kohtlemine ja rõhuv maksustamine katoliiklike veneetslaste poolt tekitas suurt pahameelt, nii et nende sümpaatia oli üldiselt Osmanite poolel.
1570. aasta alguseks olid Osmanite ettevalmistused ja Veneetsia Konstantinoopoli bailo Marcantonio Barbaro saadetud hoiatused veennud sinjoriiat, et sõda on peatselt tulemas. Kreetale ja Küprosele saadeti kiirkorras abijõudu ja raha. 1570. aasta märtsis saadeti Veneetsiasse Osmanite saadik, kes esitas ultimaatumi, mis nõudis Küprose viivitamatut loovutamist. Ehkki Veneetsia sinjoriias olid mõned hääled, mis pooldasid saare loovutamist Dalmaatsia ja edasiste kaubandusprivileegide eest, tugevdas lootus teistelt kristlikelt riikidelt abi saada vabariigi otsustavust ja ultimaatum lükati kategooriliselt tagasi.
Osmanite Küprose-vallutus
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklites Osmanite Küpros ja Famagusta piiramine
27. juunil asusid sissetungiväed, umbes 350–400 laeva ja 60–100 000 meest, teele Küprosele. See randus 3. juulil vastupanuta Salinesis Larnaca lähedal saare lõunarannikul ja marssis pealinna Nikosia suunas. Veneetslased olid vaielnud dessandile vastuhakkamise üle, kuid pidades silmas ülekaalukat Osmanite suurtükiväge ja tõsiasja, et lüüasaamine tähendaks saare kaitseväe hävitamist, otsustati tagasi kindlustesse tõmbuda ja abivägede saabumiseni vastu pidada. Nikosia piiramine algas 22. juulil ja kestis 7 nädalat, kuni 9. septembrini. Linna äsjaehitatud bastionikindluse täismuldmüürid pidasid Osmanite pommitamisele hästi vastu. Osmanid kaevasid Lala Mustafa Paşa juhtimisel kaevikuid müüride suunas ja täitsid järk-järgult ümbritseva kraavi, samas kui pidevad arkebuusi kogupaugud katsid sapööride tööd. Lõpuks, pärast 45-päevast piiramist, 9. septembril õnnestus 15. rünnakul müürid murda pärast seda, kui kaitsjad olid oma laskemoona ammendanud. Järgnes linna 20 000 elaniku veresaun. Isegi linna sead, keda moslemid pidasid ebapuhtaks, tapeti, ning säästeti ainult neid naisi ja poisse, kes võeti orjadeks müümiseks kinni. 200 alusest koosnev ühendatud kristlik laevastik, mis koosnes Veneetsia (Girolamo Zane), paavsti (Marcantonio II Colonna) ja Napoli/Genova/Hispaania (Gianandrea Doria juhitavatest) eskadrillidest, mis oli augusti lõpus Kreetal hilinemisega kokku pandud ja Küprose poole seilas, pöördus tagasi, kui sai uudise Nikosia langemisest.
Pärast Nikosia langemist alistus põhjas asuv Kyrenia kindlus ilma vastupanuta ja 15. septembril ilmus Türgi ratsavägi Veneetsia viimase tugipunkti Famagusta ette. Kaasaegsed hindasid Veneetsia üldkaotusi (sealhulgas kohalik elanikkond) 56 000 tapetut või vangistatut. Veneetsia Famagusta kaitsjaid oli u 8500 meest 90 suurtükiga ja neid juhtis Marcantonio Bragadin. Nad pidasid vastu 11 kuud 200 000 mehe suuruse väe vastu, kellel oli 145 kahurit, andes paavstile vajaliku aja, et tõrksatest kristlikest Euroopa riikidest kokku panna Osmanite-vastane liiga. Osmanid panid oma relvad püsti 1. septembril. Järgnevate kuude jooksul kaevasid nad ümber kindluse tohutu ristuvate kaevikute võrgu, mis pakkus Osmanite vägedele peavarju. Kui piiramiskraavid lähenesid kindlusele ja jõudsid müüride suurtükiväe ulatusse, püstitati kümme puidu- ja pakitud mulla ning puuvillapakkidega kindlust. Osmanitel puudus aga merevägi, et linn ka merelt täielikult blokeerida ning veneetslased suutsid seda varustada ja abiväge tuua. Pärast seda, kui uudised sellisest varustamisest jaanuaris sultanini jõudsid, kutsus ta tagasi Piyale Paşa ja jättis Lala Mustafa üksi piiramise eest vastutama. Samal ajal varises kokku Sokollu Mehmed Paşa algatus saavutada Veneetsiaga eraldirahu. Suurvesiir pakkus välja kaubajaamaga nõustumise Famagustas, kui vabariik saare loovutaks, kuid veneetslased, keda julgustasid hiljutine Durazzo vallutamine Albaanias ja käimasolevad läbirääkimised kristliku liiga moodustamiseks (vaata allpool), keeldusid. Seega algas 12. mail 1571 Famagusta kindlustuste intensiivne pommitamine ja 1. augustil, kui laskemoon ja varud olid otsas, loovutas garnison linna. Famagusta piiramine maksis Osmanitele u. 50 000 surnut. Osmanid lubasid kristlastest elanikel ja ellujäänud Veneetsia sõduritel Famagustast rahulikult lahkuda, kuid kui Lala Mustafa sai teada, et mõned moslemitest vangid tapeti piiramise ajal, lasi ta Bragadin moonutada ja elusalt nülgida, samal ajal kui tema kaaslased hukati. Bragadini nahka veeti saarel ringi, enne kui see Konstantinoopolisse saadeti.
Püha Liiga
[muuda | muuda lähteteksti]Kui Osmanite armee Küprosel võitles, üritas Veneetsia liitlasi leida. Saksa-Rooma keiser, olles just Osmanitega rahu sõlminud, ei tahtnud seda rikkuda. Prantsusmaa oli traditsiooniliselt sõbralikes suhetes Osmanitega ja vaenulik hispaanlaste vastu ning poolakad olid hädas Moskvaga. Hispaania Habsburgid, suurim kristlik jõud Vahemerel, ei olnud esialgu vabariigi abistamisest huvitatud ja olid nördinud Veneetsia keeldumise pärast Malta piiramise ajal 1565. aastal abi saata. Lisaks soovis Felipe II suunata oma jõu Põhja-Aafrika berbeririikide vastu. Hispaanlaste vastumeelsus osaleda vabariigi poolel koos Doria vastumeelsusega oma laevastikku ohustada oli juba 1570. aastal ühiseid mereväe jõupingutusi katastroofiliselt edasi lükanud. Paavst Pius V energilisel vahendusel sõlmiti aga 15. mail 1571 Osmanite-vastane liit "Püha Liiga", mis nägi ette 200 galeerist, 100 varustuslaevast ja 50 000-mehelisest väest koosneva laevastiku komplekteerimise. Hispaania nõusoleku tagamiseks sisaldas leping ka Veneetsia lubadust aidata Hispaaniat Põhja-Aafrikas.
Uue liidu tingimuste kohaselt kogunes kristlik laevastik hilissuvel Messinasse Juan de Austria juhtimisel, kes saabus 23. augustil. Kuid selleks ajaks oli Famagusta langenud ja kõik püüdlused Küprose päästmiseks olid mõttetud. Enne itta teele asumist pidi Don Juan tegelema vastastikuse usaldamatuse ja vaenulikkusega erinevate kontingentide vahel, eriti veneetslaste ja genovalaste vahel. Hispaania admiral lahendas probleemi, lõhkudes erinevad kontingendid ja segades erinevate riikide laevu. Parema tiiva juhtimise võttis üle Doria, keskosa hoidis Don Juan, vasaku tiiva sai veneetslane Agostino Barbarigo ja reservi hispaanlane Álvaro de Bazán. Teadmata Famagusta saatusest, lahkus liitlaslaevastik 16. septembril Messinast ja jõudis kümme päeva hiljem Korfule, kus sai teada Osmanite võidust. Osmanite laevastik, mida juhtis Müezzinzade Ali Paşa, oli ankrus Kórinthose lahe sissepääsu lähedal Lepantos (Náfpaktos).
Lepanto lahing
[muuda | muuda lähteteksti]
Mõlemad pooled püüdlesid otsustava võitluse poole, milleks nad olid mõne hinnangu kohaselt kogunud 70–90% Vahemerel sel ajal eksisteerinud galeeridest. Laevastikud olid umbkaudu tasakaalus: Osmanite laevastik oli 278 laevaga suurem kristlaste 212 vastu, kuid kristlaste laevad olid tugevamad; mõlemad laevastikud kandsid u. 30 000 sõdurit, samas kui Osmanite laevastikus oli 50 000 meremeest ja sõudjat ning kristlastel 20 000 meremeest ja sõudjat ning kui kristlastel oli kaks korda rohkem kahureid, siis Osmanid kompenseerisid selle suure ja osava vibulaskjate korpusega. 7. oktoobril osalesid kaks laevastikku Lepanto lahingus, mis lõppes kristliku laevastiku purustava võiduga, samal ajal kui Osmanite laevastik sisuliselt hävitati, kaotades u. 25–35 000 meest, lisaks u. 12 000 kristlikku galeeriorja, kes vabastati. Üldlevinud arusaamade kohaselt sai lahing ise tuntuks kui üks otsustavaid pöördepunkte Osmanite ja kristlaste pikas võitluses, kuna see lõpetas Osmanite mereväe hegemoonia, mis tekkis pärast Préveza merelahingut 1538. aastal. Selle vahetud tulemused olid aga minimaalsed: järgnenud karm talv välistas igasugused ründetegevused Püha Liiga nimel, samal ajal kui Osmanid kasutasid hingamisaega, et oma mereväge kiirustades taastada. Samal ajal kandis Veneetsia kaotusi Dalmaatsias, kus Osmanid ründasid Veneetsia valdusi: Osmanite laevastik ründas Hvari saart, kusjuures Türgi väed põletasid maha Hvari, Stari Gradi ja Vrboska linnad.
Lepanto-järgse strateegilise olukorra võttis Osmanite suurvesiir hiljem Veneetsia bailole graafiliselt kokku: "Kristlased on kõrvetanud mu habeme [tähendab laevastikku], aga ma olen käe maha raiunud. Mu habe kasvab tagasi. Käsi [tähendab Küprost] mitte". Vaatamata suurvesiiri julgele avaldusele oli Osmanite laevastiku kantud kahju siiski kurnav — mitte niivõrd kaotatud laevade arvus, kuivõrd laevastiku kogenud ohvitseride, meremeeste, tehnikute ja mereväelaste peaaegu täielikus kaotuses. Olles hästi teadlikud sellest, kui raske on selliseid mehi asendada, hukkasid veneetslased ja hispaanlased järgmisel aastal need eksperdid, kelle nad kätte olid saanud. Lisaks, vaatamata liitlaste võidu piiratud strateegilisele mõjule, olmuks Osmanite võidul Lepantos olnud palju olulisemad tagajärjed: see oleks tähendanud kristlike mereväekaadrite tegelikku kadumist ja võimaldanud Osmanite laevastikul oma suva järgi Vahemerel ringi liikuda, millel olnuks kohutavad tagajärjed Maltale, Kreetale ja võibolla isegi Baleaaridele või Veneetsiale endale. Lepanto koos Osmanite läbikukkumisega Maltal kuus aastat varem kinnitas Vahemere de facto jagunemist, kus idaosa oli Osmanite kontrolli all ning lääneosa Habsburgide ja nende Itaalia liitlaste võimu all.
Järgmisel aastal, kui liitunud kristlik laevastik tegevust jätkas, seisis see silmitsi Kılıç Ali Paşa juhitud uuendatud Osmanite 200 alusega laevastikuga. Hispaania kontingent Don Juani juhtimisel jõudis Joonia mere äärde alles septembris, mis tähendab, et Osmanid nautisid mõnda aega arvulist üleolekut, kuid Osmanite komandör oli teadlik oma laevastiku alaväärsusest, mis oli ehitatud kiirustades toorest puidust ja mehitatud kogenematute meeskondadega. Seetõttu vältis ta augustis aktiivselt kokkupõrget liitlaste laevastikuga ja suundus lõpuks turvalisse Methóni kindlusesse. Hispaania 55 laevast koosneva eskadrilli saabumine tasandas arvud mõlemal poolel ja avas võimaluse otsustavaks löögiks, kuid kristlaste juhtide omavaheline hõõrumine ja Don Juan vastumeelsus raiskasid võimaluse.
Selguma hakkasid Liiga liikmete erihuvid ja liit hakkas lagunema. 1573. aastal ei õnnestunud Püha Liiga laevastikul üldse purjetada; selle asemel ründas Don Juan Tunist ja vallutas selle, kuid Osmanid võtsid selle 1574. aastal tagasi. Veneetsia, kes kartis oma Dalmaatsia valduste kaotamist ja võimalikku sissetungi Friulisse ning soovis oma kaotusi vähendada ja Osmanite riigiga kauplemist jätkata, algatas ühepoolsed läbirääkimised Kõrge Väravaga.
Rahulepe ja tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Läbirääkimisi juhtis alates 1570. aastast vangis olnud Veneetsia bailo Marcantonio Barbaro. Pidades silmas vabariigi suutmatust Küprost tagasi saada, kinnitas sellest tulenev 7. märtsil 1573 sõlmitud leping asjade uut seisu: Küprosest sai Osmanite provints ja Veneetsia maksis 300 000 tukatit hüvitist. Lisaks muudeti kahe riigi vahelist piiri Dalmaatsias, kui türklased hõivasid väikesi kuid olulisi osi tagamaast, mis hõlmasid linnade lähedal kõige viljakamaid põllumajanduspiirkondi, mis avaldas negatiivset mõju Veneetsia linnade majandusele Dalmaatsias.
Rahu jätkus kahe riigi vahel kuni 1645. aastani, kui puhkes pikk sõda Kreeta pärast. Küpros ise jäi Osmanite võimu alla 1878. aastani, kui see loovutati brittidele protektoraadiks. Osmanite suveräänsus jätkus kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni, kui britid annekteerisid saare, millest sai 1925. aastal kroonikoloonia.