Mine sisu juurde

Lõunamere kompanii

Allikas: Vikipeedia
1754. aastast pärit gravüür Lõunamere kompanii peakorterist (Old South Sea House)[1] Bishopsgate Streeti ja Threadneedle Streeti nurgal Londoni kesklinnas. Hoone põles maha 1826. aastal
Kompanii peakorteri dividendisaal (Dividend Hall), 1810
Lõunamere kompanii vapp, mille heraldiline kirjeldus inglise keeles kõlab järgmiselt: Azure, a globe whereon are represented the Straits of Magellan and Cape Horn all proper and in sinister chief point two herrings haurient in saltire argent crowned or, in a canton the united arms of Great Britain.
Heraldiline kujutis kompanii kunagise hoone peasissepääsu kohal, nagu see taastati pärast 1826. aasta tulekahju
Lõunamere kompanii varane kaubamärk, mida kasutati parimate inglise saržkangaste ekspordil. Tähekombinatsioon pitsati ümber on "SS&FC", mis tähendab "South Sea and Fishery Company".[2]
Lõunamere kompanii aktsiasertifikaat 1733. aastast, mil kompanii vapp ja ladinakeelne moto oli "A Gadibus usque Auroram" ("Cadizist koidiku poole", Juvenalise satiirid, 10)
William Hogarthi stiilis pilt, millel kujutatakse 1720. aasta Lõunamere mulli ja mille on 19. sajandi keskel maalinud Edward Matthew Ward. Praegu on maal Tate Gallery kogus

Lõunamere kompanii (inglise keeles South Sea Company, täieliku nimega The Governor and Company of the merchants of Great Britain, trading to the South Seas and other parts of America, and for the encouragement of fishing ehk 'kuberneri ja Suurbritannia kaupmeeste kompanii, kes kauplevad Lõunamerel ja teistes Ameerika osades ning arendavad kalapüüki')[3] oli Briti aktsiaselts, mis loodi 1711. aastal riigi ja erasektori koostööprojektina (public-private partnership, PPP) eesmärgiga konsolideerida riigivõlg ja vähendada selle kulukust.

Kompaniile anti ka monopol kaubanduseks Lõuna-Ameerika ja sellele lähedaste saartega – siit saigi ettevõte nime (hilisemat tava nimetada Lõunamereks Vaikse ookeani lõunaosa tollasel Inglismaal veel ei tuntud). Kompanii loomise ajal oli Suurbritannia hõivatud Hispaania pärilussõjaga ja Lõuna-Ameerika oli Hispaania võimu all. Polnud mingeid realistlikke väljavaateid, et niisugune kaubandus võiks toimuda, ning oma monopolist ei saanud kompanii ealeski olulisel määral kasu.

Kompanii aktsiate väärtus kasvas jõudsalt, kui see oma tegevust riigivõlaga kaubeldes laiendas, ning jõudis tippu 1720. aastal, enne kui varises kokku tasemele, mis jäi napilt kõrgemale börsile tuleku aegsest alghinnast. Seda börsimulli tuntakse Lõunamere aktsiamullina (South Sea Bubble).

1720. aasta mulliseadust (Bubble Act; Briti numeratsioonis 6 Geo I, c 18), mis keelas aktsiaseltside loomise ilma kuningliku hartata, propageeris enne kokkukukkumist ka Lõunamere kompanii ise.

Suurbritannias laostus aktsiahinna kokkukukkumise tõttu suur hulk inimesi ja riigi majandus kahanes märgatavalt. Skeemi algatajad kasutasid ära siseteavet, et teenida peatselt konsolideeritava riigivõla pealt suuri kasumeid, ostes võlapabereid kokku juba enne konsolideerimist. Skeemiks vajalike seaduste läbiminekuks parlamendis anti poliitikutele hiiglaslikke altkäemakse.[4] Kompanii raha kasutati selle enda aktsiatega kauplemiseks ning mõnele aktsiaostjale anti laene, mille tagatiseks olid needsamad ostetavad aktsiad, et nad võiksid osta veelgi rohkem aktsiaid. Avalikkust ärgitati aktsiaid ostma tulude ootuses. Tulusid pidi tooma kaubandus Lõuna-Ameerikaga, kuid mullistunud hinnad kerkisid palju kõrgemale, kui orjakaubandusega teenida võinukski.[5]

Pärast aktsiamulli kokkukukkumist algatati parlamendis uurimisprotsess, et leida krahhi põhjused. Mitu poliitikut langes häbisse ning inimestelt, kes leiti olevat teeninud kompaniist ebaseaduslikku tulu, konfiskeeriti vara vastavalt teenitud tulule (enamik neist olid juba varem rikkad ja jäidki rikkaks). Kompanii restruktureeriti ja see tegutses pärast aktsiamulli rohkem kui sajandi. Selle peakorter asus Londoni rahanduskeskuse südames, Threadneedle'i tänaval. Aktsiamulli aegu oli ka Inglise Pank riigivõlaga kauplev eraettevõte ning konkurendi kaotus kindlustas panga positsiooni Briti valitsust teenindava pangana.[6]

Asutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1710. aasta augustis määrati Robert Harley Briti varakantsleriks ehk rahandusministriks. Sellal toetus valitsus suurel määral Inglise Pangale (Bank of England). See oli eraettevõte, mille põhikiri oli kinnitatud 16 aasta eest ning mis oli kujunenud valitsuse ainsaks võlausaldajaks, hallates valitsuse seniseid laene ja korraldades uusi. Valitsuses oli tekkinud rahulolematus pakutava teenusega ning Harley otsis uusi viise riigi finantsolukorra parandamiseks.

Parlamendi uus koosseis alustas 1710. aasta novembris tööd kindla tahtega tegelda riigi rahandusega, mis kannatas märkimisväärselt, sest Suurbritannia osales samal ajal kahes sõjas: sõjas Prantsusmaaga, mis lõppes 1713. aastal, ja Põhjasõjas, mis kestis 1721. aastani. Harley oli ülesandeks valmistunud ja tal oli üksikasjalik ülevaade riigivõla olukorrast. Traditsiooniliselt koosnes riigivõlg hulgast üksiklaenudest ja iga valitsusasutus ajas laenuasju vajaduse järgi omal käel. Harley avaldas infot järjepidevalt, lisades üha uusi aruandeid võetud laenude ja skandaalsete kulutuste kohta, kuni 1711. aasta jaanuaris nõustus alamkoda määrama komitee, mis uuriks kogu võlga. Komiteesse kuulusid Harley ise, kaks varakantsleri audiitorit (Auditors of the Imprests), kelle ülesanne oli uurida valitsuse kulutusi, Harley vend Edward Harley ja õemees Paul Foley, riigikassa sekretär (Secretary of the Treasury) William Lowndes, kes oli suures osas vastutanud kogu Briti metallraha ülemüntimise eest 1696. aastal, ning John Aislabie, kes esindas umbes 200 ühiselt hääletama nõustunud parlamendiliikme ühendust nimega Oktoobriklubi (October Club).[7]

Harley esimene mure oli leida 300 000 naela, millega maksta järgmise kvartali eest palka Briti armeele, mis tegutses Euroopa mandril Marlborough' hertsogi John Churchilli juhtimisel. Selle andis erakonsortsium, millesse kuulusid Edward Gibbon (samanimelise ajaloolase vanaisa), George Caswall ja Hoare'i pank. Inglise Pank oli alustanud valitsuse ülesandel riigiloteriiga, kuid 1710. aastal polnud see kuigi edukas ning 1711. aastal algas juba uus. Seegi kulges kesiselt, nii et Harley andis loa loteriipiletite müügiks John Bluntile, kes oli Hollow Sword Blade Company direktor, mis nimele vaatamata oli mitteametlik pank. 3. märtsil 1711 algaski müük ja 7. märtsiks olid loteriipiletid viimseni otsas. See oli Inglismaa ajaloos esimene tõeliselt edukas riigiloterii.[8]

Edukale loteriile järgnes peagi teine, suurem loterii "Kahe miljoni seiklus" ("The Two Million Adventure") või "The Classis", mille piletid maksid 100 naela, peavõit oli 20 000 naela ja iga pilet võitis vähemalt 10 naela. Ehkki loteriivõite reklaamiti kogusummas, maksti need välja aastate vältel fikseeritud aastamaksetena, nii et sisuliselt sai valitsus võiduraha laenuks, kuni selle võitjatele välja maksis. Piletimüüki korraldasid Sword Blade'i sündikaadi liikmed: Gibbon müüs pileteid 200 000 naela eest ja teenis 4500 naela vahendustasu, Blunt müüs pileteid 993 000 naela eest. Tema sugulane Charles Blunt sai võitude väljamaksjaks ja teenis kulude katteks 5000 naela.

Kompanii idee

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigivõla uurimisel jõuti järelduseni, et kokku oli riigil võlgu 9 miljoni naela eest ning võla maksmiseks ei olnud määratud mingit sissetulekuallikat. Edward Harley ja John Blunt koostasid plaani, mille alusel konsolideerida võlg samamoodi, nagu Inglise Pank oli konsolideerinud varasemad võlad, ehkki Inglise Pangale kuulus endiselt pangandusmonopol. Kõik võlausaldajad pidid andma võla üle uuele ettevõttele nimega Lõunamere kompanii, mis omakorda väljastaks sama summa eest aktsiaid. Valitsus maksaks kompaniile igal aastal 568 279 naela 10 šillingit ja 0 penni (6% intress pluss kulud), mis jagataks aktsionäride vahel dividendina. Samuti anti kompaniile monopol kaubanduseks Lõuna-Ameerikaga, mis oli potentsiaalselt tulutõotav ettevõtmine, kuid see maailmajagu oli Hispaania käes, kellega Suurbritannia püsis sõjajalal.[9]

Sel ajal, kui Ameerika kontinenti alles uuriti ja koloniseeriti, kasutasid eurooplased nime Lõunameri üksnes Lõuna-Ameerika ja seda ümbritsevate merede kohta. Kontsessioon hõlmas niisiis potentsiaalset kasumit ja julgustas ka püüdlusi lõpetamaks sõda, milleta ei saanud teenida raha. Algne soovitus töötada välja Lõunamere plaan tuli pankur William Patersonilt, kes kuulus nii Inglise Panga kui ka õnnetult lõppenud Darieni afääri (Šotimaale Panamas 1690ndail koloonia asutamise katse) algatajate hulka.[9]

Tänuks plaani eest pälvis Harley 23. mail 1711 Oxfordi krahvi tiitli ja riigikassa lordi (Lord High Treasurer) ametikoha. Oma uuel, kindlamal ametikohal alustas ta salajasi rahuläbirääkimisi Prantsusmaaga. Et loteriide maine oli halb, oli osa konsolideerida kavatsetavast riigivõlast turul saadaval juba enne plaani väljakuulutamist ja see oli müügil allahinnatuna, 55 naelaga võla 100 naela nominaalväärtuse eest. Nii sai igaüks, kes plaanist teadis, võlga odavalt kokku osta ja müüa selle kohe kasumlikult. See võimaldas Harleyl kaasata plaani teisigi investoreid, nagu James Bateman ja Theodore Janssen.[10]

Daniel Defoe kommenteeris kogu ettevõtmist nõnda:[11]

Kui hispaanlased just ei kaota kogu tervet mõistust, ei armu ega loobu omaenda kaubandusest, hüljates ainsa väärtusliku vara, mis neile veel maailmas jäänud on, ning lühidalt öeldes, ei asu teele omaenda hukatuse poole, siis ei saa me arvata, et nad ealeski, ükskõik mis kaalutlustel või millise vastukauba eest, loobuksid nii väärtuslikust, õigupoolest hindamatust vääriskivist, kui seda on eksklusiivne kauplemisõigus nende endi istandustes.

Plaani algatajad teadsid, et kaubandusse investeerimiseks ei olnud raha ning polnud vähimatki lootust, et mingi kasumlik kaubandus iial toimuks, kuid suurt potentsiaalset tulu reklaamiti igal võimalusel, et julgustada inimesi plaanis osalema. Selle rajajate eesmärk oli luua kompanii, mille abil nad võiksid rikastuda ja mis pakuks edasist väljavaadet tehinguteks valitsusega.[12]

Börsileminek

[muuda | muuda lähteteksti]
"Öine aktsialaulik" müüs Lõunamere mulli ajal aktsiaid tänaval (Amsterdam, 1720)

Kompanii harta koostas Blunt, võttes aluseks Inglise Panga harta. Kompanii rajamisel osutatud teenete eest maksti Bluntile 3846 naela. Direktoreid pidi valima iga kolme aasta tagant ning aktsionärid pidid kohtuma koosolekutel kaks korda aastas. Kompanii palkas kassapidaja, sekretäri ja raamatupidaja. Kuberneri ametikoht pidi olema auamet, mida hiljem tavapäraselt pidas valitsev monarh. Harta lubas direktorite täiskogul nimetada väiksemaid komiteesid, mis täidaksid kõiki vajalikke ülesandeid. Lõunamere kompanii direktoriks ei tohtinud saada Inglise Panga ega Briti Ida-India Kompanii direktorid. Igal kompanii laeval, mille tonnaaž ületas 500 tonni, pidi olema inglise kiriku (Church of England) vaimulik.

Valitsusvõla vahetamine aktsiate vastu pidi toimuma viies jaos. Neist esimesed kaks, kokku 2,75 miljonit naela, mis olid laenatud 200 suurinvestorilt, olid kompanii harta kinnitamise ajaks 10. septembril 1711 juba korraldatud. Valitsus ise vahetas 0,75 miljonit omaenda võlast, mis kuulus eri valitsusasutustele (tollal vastutasid asutuse raha eest ametikohtadel olijad isiklikult ning nad võisid investeerida raha isiklikuks tuluks, kui seda vaja läks). Harley vahetas 8000 naela võlga ja ta määrati uue kompanii kuberneriks. Blunt, Caswall ja Sawbridge üheskoos andsid 65 000 naela, Janssen 25 000 naela omaenda raha ja 250 000 naela välismaiselt konsortsiumilt, Decker 49 000 naela, Sir Ambrose Crawley 36 791 naela. Kompanii alamkuberner (Sub-Governor) oli Bateman, asekuberner (Deputy Governor) Ongley ning tavalisi direktoreid oli 30. Kokkuvõttes olid üheksa direktorit poliitikud, viis Sword Blade'i konsortsiumi liikmed ja veel seitse rahandusmagnaadid, kelle plaan ligi meelitas.[13]

Kompanii kujundas endale vapi motoga "A Gadibus usque ad Auroram" ('Cadizist koidiku poole') ja päris peakorteriks suure maja Londoni kesklinnas. Igapäevaste toimetuste jaoks loodi seitse alamkomiteed, millest tähtsaim oli kompanii asjade komitee. Kompanii pangaks sai Sword Blade'i kompanii, mis uute valitsussidemete toel hakkas trükkima ka omaenda rahatähti, hoolimata Inglise Panga senisest monopolist. Kompanii sekretäri ülesanne oli juhtida kaubandustegevust, raamatupidaja Grigsby vastutas aktsiate registreerimise ja väljastamise eest ning kassapidaja Robert Knight oli Blunti isiklik abi aastapalgaga 200 naela.[14]

Orjakaubandus

[muuda | muuda lähteteksti]

1713. aastal sõlmitud Utrechti rahu andis Suurbritanniale 30-aastase litsentsi (asiento) Hispaania kolooniate varustamiseks 4000 orjaga aastas. Suurbritannial lubati avada Atlandi-ülese orjaveo tarbeks kontorid Buenos Aireses, Caracases, Cartagenas, Havannas, Panamas, Portobelos ja Veracruzis. Ühe kuni 500-tonnise laeva aastas võisid britid saata ühte neist sadamaist ka üldkaupadega. Veerand tulust tuli anda Hispaania kuningale. Lepingu alguses oli ka klausel kahe eraldi mereretke jaoks. Asiento anti kuninganna Anne'i nimele ja seejärel lepinguga edasi kompaniile.[15]

Juuliks oli kompanii sõlminud lepingud Kuningliku Aafrika kompaniiga (Royal African Company), kes pidi varustama ettevõtet Aafrika orjadega veoks Jamaicale. Hinnaks lepiti 10 naela vanema kui 16-aastase ja 8 naela 10–16-aastase orja eest. Kaks kolmandikku pidid olema meessoost ja üle 90% täiskasvanud. Esimesel aastal vedas kompanii Jamaicalt Ameerikasse 1230 orja, arvestamata neid orje, kelle laevakaptenid võisid lisada lastile omal algatusel (ja eeskirjade vastaselt). Kui esimesed lastid olid jõudnud kohale, keeldusid kohalikud võimud asiento't tunnistamast, sest sel polnud ikka veel ametlikku kinnitust Hispaania keskvalitsuselt. Lõpuks müüdi orjad kahjumiga Kariibi mere saartel.[16]

1714. aastal teatas valitsus, et veerand kasumist reserveeritakse kuningannale ja veel 7,5% finantsnõustaja Manasseh Gilliganile. Mõned kompanii direktorid keeldusid lepingut neil tingimustel pikendamast ning valitsusel tuli otsus tühistada.[17]

Tagasilöökidest hoolimata jätkas kompanii tegutsemist, kogudes töö finantseerimiseks 200 000 naela. 1714. aastal veeti 2680 orja ja 1716–17 veel 13 000, kuid kaubandus oli endiselt kahjumlik. Iga orja eest nõuti impordimaksuks 33 Hispaania dollarit (ehkki mõned orjad võidi arvestada vaid osaliselt, sõltuvalt kvaliteedist). Üks lisalaevadest saadeti 1714. aastal Cartagenasse villakaupade laadungiga, vaatamata hoiatustele, et neile pole seal turgu, ning kaubad seisid kaks aastat müümata.[18]

Muudatused juhtimises

[muuda | muuda lähteteksti]

Kompanii sõltus väga valitsuse heast tahtest. Kui valitsus vahetus, vahetati välja ka direktorid ettevõtte juhatuses. 1714. aastal püüdis üks Harley toel ametisse saanud direktoritest Arthur Moore transportida kompanii laeval 60 tonni isiklikke kaupu. Direktori ametist lasti ta lahti, kuid sellest sai alguse Harley langus kompaniis. Pärast lahkheli tooride parlamendifraktsioonis vahetati Harley 27. juulil 1714 riigikassa lordi kohalt välja. 1. augustil 1714 suri kuninganna Anne ja direktorite valimisel 1715. aastal valiti kompanii kuberneriks Walesi prints, tulevane kuningas George II. Uuel kuningal George I-l ja Walesi printsil olid kompaniis märkimisväärsed osad, nii nagu ka mitmel silmapaistval viigide poliitikul, kelle seas olid James Craggs Vanem, Halifaxi krahv ja Sir Joseph Jekyll. Peapostiülem James Craggs vastutas kirjade lugemise eest, mille kaudu valitsus sai poliitilist ja rahanduslikku teavet. Kõik tooride poliitikud eemaldati juhatusest ja asendati ärimeestega. Direktorite hulka valiti viigid Horatio Townshend (Robert Walpole'i õemees) ja Argylli hertsog.

Uus valitsus elustas taas kompanii aktsiahinna, mis oli langenud allapoole alghinda. Eelmine valitsus oli jätnud kahel viimasel aastal tasumata intressimaksed kompaniile, jäädes võlgu enam kui 1 miljon naela. Uus valitsus nõudis, et võlg tühistataks, kuid lubas kompaniil väljastada võlgujäädud maksete summas uusi aktsiaid. Lõunamere kompanii ligikaudu 10 miljoni naelane kapital moodustas nüüd poole kogu riigis ringlevast aktsiakapitalist. 1714. aastal oli kompaniil 2000–3000 aktsionäri, mida oli rohkem kui ühelgi firma konkurendil.[19]

Järgmiste direktorivalimiste ajaks 1718. aastal oli poliitiline olukord taas muutunud: viigide seas oli tekkinud lõhe Walpole'i fraktsiooni vahel, mis toetas Walesi printsi, ja James Stanhope'i fraktsiooni vahel, mis toetas kuningat. Argyll ja Townshend lasti direktoriametist lahti, nagu ka viimased toorid Sir Richard Hoare ja George Pitt, ning kuberneriks sai kuningas George I. Direktoriks jäid neli parlamendiliiget ja kuus rahanduses töötavat valitsusametnikku. Sword Blade Company jäi Lõunamere kompanii pangaks ning õitses, hoolimata ettevõtte kahtlasest juriidilisest positsioonist. Blunt ja Sawbridge jäid Lõunamere kompanii direktorite hulka ning nendega liitusid Gibbon ja Child. Caswall astus Lõunamere juhatusest tagasi, et keskenduda ärile Sword Blade'is. 1718. aasta novembris surid alamkuberner Bateman ja asekuberner Shepheard. Kuna kuberneri amet oli auamet, jäi kompanii nõnda äkitselt ilma kahest kõrgeimast ja kogenuimast juhist. Nende asemele astusid Sir John Fellowes alamkubernerina ja Charles Joye asekubernerina.[20]


Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Thornbury, Walter, Old and New London, Vol.1, p.538
  2. ↑ "Cloth Seal, Company, 1711–1853, South Seas & Fisheries". www.bagseals.org.
  3. ↑ Dale, Richard. The First Crash: Lessons from the South Sea Bubble. London: Princeton University Press, 2004. p. 40.
  4. ↑ Dorothy Marshall, (1962) Eighteenth Century England ptk 121–30.
  5. ↑ Helen Paul, (2013) The South Sea Bubble: An Economic History of its Origins and Consequences ptk 4.
  6. ↑ Walter Thornbury. 'Threadneedle Street', Old and New London: Volume 1 (London, 1878), lk 531–544, British History Online (vaadatud 21. juulil 2016).
  7. ↑ Carswell lk 40, 48–50
  8. ↑ Carswell lk 50–51
  9. ↑ 9,0 9,1 Carswell lk 52–54
  10. ↑ Carswell lk 54–55
  11. ↑ Defoe, Daniel, Essee Lõunamere kaubandusest: Essay on the South Sea Trade ... , 2nd ed., (London, England: J. Baker, 1712), lk 40-41.
  12. ↑ Carswell lk 56
  13. ↑ Carswell lk 57–58
  14. ↑ Carswell lk 60–63
  15. ↑ Carswell lk 64–66
  16. ↑ Carswell lk 65–66
  17. ↑ Carswell lk 67
  18. ↑ Carswell lk 66–67
  19. ↑ Carswell lk 67–70
  20. ↑ Carswell lk 73–75

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalugu
  • Brown, V.L. (1926), "The South Sea Company and Contraband Trade", The American Historical Review, 31 (4): 662–678, DOI:10.2307/1840061, JSTOR 1840061
  • Carlos, Ann M. and Neal, Larry. (2006) "The Micro-Foundations of the Early London Capital Market: Bank of England shareholders during and after the South Sea Bubble, 1720–25" Economic History Review 59 (2006), pp. 498–538. online
  • Carswell, John (1960), The South Sea Bubble, London: Cresset Press
  • Cowles, Virginia (1960), The Great Swindle: The Story of the South Sea Bubble, New York: Harper
  • Dale, Richard S.; et al. (2005), "Financial markets can go mad: evidence of irrational behaviour during the South Sea Bubble", Economic History Review, 58 (2): 233–271, DOI:10.1111/j.1468-0289.2005.00304.x
  • Dale, Richard (2004). The First Crash: Lessons from the South Sea Bubble (Princeton University Press.)
  • Freeman, Mark, Robin Pearson, and James Taylor. (2013) "Law, politics and the governance of English and Scottish joint-stock companies, 1600–1850." Business History 55#4 (2013): 636–652. online
  • Harris, Ron (1994). "The Bubble Act: Its Passage and its Effects on Business Organization." The Journal of Economic History, 54 (3), 610–627
  • Hildner, E.G. Jr. (1938), "The Role of the South Sea Company in the Diplomacy leading to the War of Jenkins' Ear, 1729–1739", The Hispanic American Historical Review, 18 (3): 322–341, DOI:10.2307/2507151, JSTOR 2507151
  • Hoppit, Julian. (2002) "The Myths of the South Sea Bubble," Transactions of the Royal Historical Society, (2002) 12#1 pp 141–165 in JSTOR
  • Kleer, Richard A. (2015) "Riding a wave: the Company's role in the South Sea Bubble." The Economic History Review 68.1 (2015): 264–285. online
  • McLachlan, J.O. (1940), Trade and Peace With Old Spain, 1667–1750, Cambridge: Cambridge University Press
  • McColloch, William E. (2013) "A shackled revolution? The Bubble Act and financial regulation in eighteenth-century England." Review of Keynesian Economics 1.3 (2013): 300–313. online
  • Mackay, C. Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds (1841)
  • Marshall, Dorothy. (1962) Eighteenth Century England Longman. pp 121–30.
  • Michie, R.C. (2001), "From Market to Exchange, 1693–1801", The London Stock Exchange, Oxford: Oxford University Press, ISBN 978-0-19-924255-9
  • Nelson, G.H. (1945), "Contraband Trade Under the Asiento", The American Historical Review, 51 (1): 55–67, DOI:10.2307/1843076, JSTOR 1843076
  • Paul, Helen Julia (2010) The South Sea Bubble: an economic history of its origins and consequences, Routledge Explorations in Economic History online short summary
  • Paul, Helen. (2013) The South Sea Bubble: An Economic History of its Origins and Consequences Routledge, 176pp.
  • Plumb, J. H. (1956) Sir Robert Walpole, vol. 1, The Making of a Statesman. ch 8
  • Shea, Gary S. (2007), "Understanding financial derivatives during the South Sea Bubble: The case of the South Sea subscription shares", Oxford Economic Papers, 59 (Supplement 1): i73–i104, DOI:10.1093/oep/gpm031
  • Temin, Peter; Voth, Hans-Joachim (2004), "Riding the South Sea Bubble", American Economic Review, 94 (5): 1654–1668, DOI:10.1257/0002828043052268
  • Stratmann, Silke (2000) Myths of Speculation: The South Sea Bubble and 18th-century English Literature. Munich: Fink
  • Walker, G.J. (1979), Política Española y Comercio Colonial 1700–1789, Barcelona: Editorial Ariel
Ilukirjandus
  • Liss, David (2000), A Conspiracy of Paper, New York: Random House, ISBN 978-0-375-50292-7. Novel set around the South Sea Company bubble.
  • Goddard, Robert (2000), Sea Change, London: Bantam Press, lk 416, ISBN 978-0-593-04667-8. Novel set against the background of the South Sea bubble.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Lõunamere_kompanii&oldid=6481780"