Latgale

Latgale (latgali keeles Latgola) on Läti ajalooline ja etnograafiline piirkond riigi idaosas.

Ajalugu

Muinasaegne latgalite asuala jäi liivlaste ja seelide aladest itta, ulatudes Velikaja jõeni. Latgalite läänepoolne asuala jagunes 13. sajandi alguses teadaolevalt Tālava ja Adzele maa(konda)de (läti keeles zemes) ning Koknese (koos seelide ja idaslaavlastega) ja Jersika vürstiriikide vahel. Tālava, Adzele, Koknese ja umbes pool Jersikast asusid praeguse Vidzeme alal.

Tänapäevane Latgale hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Daugava jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Rzeczpospolita koosseisu, Liivimaa vojevoodkonnana.

Latgale, Rzeczpospolita Liivimaa vojevoodkonnana

Latgale Venemaa keisririigi Vitebski kubermangus, 1821. aastal.

Esimese Poola jagamise tagajärjel 1772. aastal läks Latgale, kunagile Poola Liivimaa vojevoodkond, Dvinski provintsina Venemaa keisririigi, algselt Pihkva kubermangu ja hiljem Vitebski kubermangu koosseisu. Vitebski kubermangu koosseisus olid Latgale alad 1777. aastast jaotatud maakondadesse Dvinski (Daugavpilsi) (Двинский (Даугавпилсский)), Rēzekne (Режицкий (Резекненский)) ja Ludza (Люцинский (Лудзенский)) maakonnad. Kuna alad asusid väljaspool Balti erikorraga Läänemere kubermangude territooriumi, kasutati haldusüksuste kohta Venemaa sisekubermangudega analoogselt nimetust ujezd ehk maakond.

Latgales räägitakse läti keelest mõnevõrra erinevat latgali keelt. Poola võimu ajal toimunud vastureformatsiooni tulemusena valitseb seal katoliku usk. Latgale on ka vene õigeusu vanausuliste asumispiirkond Lätis.

Suuremateks keskusteks on Daugavpils (Daugpiļs) ja Rēzekne (Rēzne).

Ajaloolised Latgale linnad

Balvi (saksa Bolwen)
Daugavpils (saksa Dünaburg)
Krāslava (saksa Kraslau)
Ludza (saksa Ludsen)
Rēzekne (saksa Rositten)
Varakļāni (saksa Warkelen)
Viļaka (saksa Marienhausen)
Viļāni (saksa Welonen)
Zilupe (saksa Rosenau)

Sellele piirkonnale on iseloomulik põllumajanduse suur osatähtsus majanduses, eakate suur osakaal (noored on asunud Riiga) ning keskmisest väiksem lätlaste osakaal rahvastikus.

Latgale oli kuni 1918. aastani võrreldes teiste Läti aladega mahajäänum piirkond. Liivimaa ja Kuramaa kubermangust eristas teda madalam kirjaoskuse tase – maakonniti 47–53% Liivimaa 93–96% ja Kuramaa 85–92% vastu. Pärisorjus kaotati Latgales alles 1861 (Kuramaal 1817, Liivimaal 1819). Pärast Läti Vabariigi loomist tekkisid tingimused arengu ühtlustamiseks.

Vaata ka

Välislingid

Latgale koduleht (latgali keeles)