Lazare Carnot

Lazare Carnot (1813)

Lazare Nicolas Marguerite Carnot (13. mai 1753 – 2. august 1823) oli Prantsusmaa ühiskonnategelane, poliitik, insener ja matemaatik.

Ta jõudis kanda Prantsusmaa Rahvuskonvendi esimehe (1794), sõjaministri (1800) ja siseministri (1815) ametit ning teda teati kui võidu organiseerijat. Carnot uuris ka mehaanilist liikumist ning diferentsiaal- ja integraalarvutuste omadusi. Borda-Carnot' valem, mida kasutatakse vedelike liikumise kirjeldamiseks, sündis Jean-Charles de Borda (1733–1799) ja Carnot' koostööst.

Lazare Carnot on üks 72 inimesest, kelle nimi on graveeritud Eiffeli tornile.

Elulugu

Carnot sündis Prantsusmaal Burgundias Nolay külas. Tema isa Claude Carnot oli haritud mees – küla notar ja kohtunik –, mistõttu hoiti nende peres haridust tähtsal kohal. 1767. aastal saatis Claude 14-aastase Lazare'i koos vennaga Pariisi Ülikooli. Collège d'Autunis veetis Lazare vaid aasta, 15-aastaselt suundus ta Püha Sulpice'i Preestrite Kogudusse õppima matemaatikat, teoloogiat ja filosoofiat. Jäänud õpetajatele oma õppimisvõime poolest silma, soovitati isa Claude'il poeg sõjaväeakadeemiasse saata. Järgmised paar aastat veetis Lazare ettevalmistuskoolis, et akadeemiasse kandideerimine võimalikult sujuvalt läheks.

Õpingud

1773. aastal tutvus Lazare Carnot Gaspard Monge'iga, kes sai tema õpetajaks Mézières Sõjaväeakadeemias. Akadeemias tutvus Lazare paljude mõttekaaslastega, kes tulevase revolutsiooni ning hiljem ka Napoleoni võimu ajal talle toeks olid, aidates kõigega École polytechnique'i rajamisest püssirohu tootmiseni Prantsusmaa sõjaväe jaoks. Mézières's omandas Lazare lisaks paljudele olulistele tutvustele ka hea sõjastrateegi hariduse. See, koos mehe kirgliku sooviga luua USA eeskujul vabariiklik Prantsusmaa, tegigi temast hea juhi. Lazare nägi revolutsiooni koldel oma riiki mitte viie ega kümne, vaid viiekümne aasta pärast. Ta mõtles riigile reforme kavandades, mis saab järgmisest ja ülejärgmisest generatsioonist, millistes oludes peavad tema lapselapsed üles kasvama ning milliseid võimalusi suudaks riik neile pakkuda. Carnot kavandas oma reforme ettenägelikult ning üks olulisemaid teemasid tema jaoks oli haridus. Eelkõige (kuigi selle mõtte formaliseerimiseni läks tal veel mõnikümmend aastat aega) tähtsustas Lazare kättesaadavat algharidust ja seda "Prantsusmaal, kus kaks miljonit last vajavad seda."

Enne Prantsuse revolutsiooni jõudis ta algust teha teadustööga, esitledes 1784. aastal Prantsuse Teaduste Akadeemiale (pr Académie des sciences, edaspidi Akadeemia) memot kuumaõhupallide juhtimisest aurumootorite abil. "Järgmise kümne aasta jooksul läidab see imetlusväärseid revolutsioone [mehaanilises] kunstis," kuulutas Carnot.

Karjäär sõjainsenerina

Carnot u 1790. aastal

Saanud 1783. aastal kindraliks, õppis Carnot omal käel tundma Prantsusmaa sõjaväge ja selle tegelikku võimeid. Ta tegi endale selgeks Prantsuse armee võimekuse ning juba 1791. aastal pakkus Carnot välja esimesed reformid armee tugevdamiseks. Carnot tegi seda samal aastal moodustatud Seadusandliku Kogu (pr Assemblée législative) liikme positsioonilt. Kahjuks polnud neil ettepanekutel kohest mõju: järgmisel aastal kannatas Prantsusmaa suurte kaotuste all värskes sõjas Austria ja Preisimaaga. Lisaks ebastabiilsele siseriiklikule olukorrale oli riigi armee kriitilises seisus ning seega kergesti haavatav kõigi väliste jõudude poolt. Kuigi Lazare valiti ka Seadusandliku Kogu järeltulijasse Rahvuskonventi (pr Convention nationale), pidi ta ise suunduma Pürenee mäestikku, et juhtida seal paiknevate vägede ettevalmistust Hispaania võimaliku sissetungi puhuks. Seal olles kirjutas Carnot, et ilma haritud sõdurite ja üldise majandusliku ümberkorralduseta ei ole Prantsusmaal võimalik võita ühtegi sõda.

Suurimaks probleemiks pidas Carnot puudulikku teedevõrgustikku. "Põllumajandusel ja tööstusel on võimatu kasvada," andis ta hinnangu olukorrale riigis. Mõistes, et samad probleemid esinevad üle kogu riigi, pakkus Carnot välja iga-aastase loenduse, mida viiksid läbi teadlased ja oskustöölised kogukonna tasemel. "[Tarvis on] kõike, mida nad suudavad üles kirjutada rahva, põllumajanduse, kaevanduste, manufaktuuride, kommunikatsiooni, tootmise, kaubanduse ja majanduse kohta ning lisaks nende [teadlaste] tähelepanekuid, mõtteid ja ettepanekuid, mis panustaks riigi üldisse heaolusse."

1793. aasta on läbimurdeline nii Lazare'i kui ka Prantsusmaa jaoks. See algab 21. jaanuaril Louis XVI hukkamisega ning Suurbritannia, Madalmaade ja Hispaania vastu sõja kuulutamisega. Kuninga giljotiinimist loetakse Prantsusmaal ka suure terrori (pr la Terreur) alguseks, sest aasta teises pooles algas jakobiinide, eesotsas Robespierre'i hirmuvalitsus. Jakobiinide diktatuuri lõplikuks ajendiks sai Jean-Paul Marat' mõrv, mis tähendas Carnot' jaoks ametit vast loodud Rahvapäästekomitees. Mehe ülesandeks sai sõjaoperatsioonide juhtimine.

Lazare Carnot ei raisanud aega: järgmise poole aastaga suutis ta paremale järjele aidata nii Prantsusmaa sõjaväe, majanduse kui ka haridussüsteemi, jäädes, hoolimata valitsuspartnerite poliitilisest survest, truuks oma põhimõtetele. Ta toonitas riigi kaitsemehhanismi, majandusliku toodangu ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu vahelist seost ning uskus, et ainuke õige viis vastase hävitamiseks on läbi ülema kultuuri.

Selleks, et oma eesmärke ellu viia, vahetas ta välja paljud kindralid, väejuhid ja sõjaväeametnikud, haaras tervikuna enda kätte militaarvõimu Prantsusmaal ning korraldas üleriigilise mobilisatsiooni. Prantsusmaa sõjavägi suurenes ühe miljoni meheni, mis kujutas toona tervelt 4% kogu rahvastikust. Lisaks koondas Carnot enda ümber riigi helgeimad matemaatikud, insenerid, keemikud ja töösturid, kes aitasid sõjaväe reformimise, toitlustamise ja varustamisega ning töötasid välja uut sõjatehnikat.

Carnot' pingutused kandsid vilja. Uue poliitilise ja sõjalise strateegia najal võideti lahinguid nii põhjas, lõunas kui kagus, keskendudes mandril eeskätt Inglismaa vägede hävitamisele. Eduka kampaania tulemusena paranes Carnot' maine, mistõttu kasutati 1794. aasta suvel Robespierre'i kukutamiseks just tema ning seega ka Prantsusmaa vägede abi.

École polytechnique

Robespierre'i ja tema partei kukutamisega tekkis Carnot'l pisut hingamisruumi ka teadusega tegelemiseks. Prieur de la Côte-d'Or meenutab Carnot' poja Hippolyte'i memuaarides: "Me arutasime su isaga [Lazare Carnot'ga] tihti vajadust luua kool, mis õpetaks välja erinevate oskustega insenere. See oli üks meie lemmikajaviiteid. /…/ Pärast [Robespierre'i kukutamist] rääkisime sellest uuesti. Carnot oli jäänud komitee liikmeks, mina aga juba lahkunud. Ta ütles, et ma kasutaks oma vaba aega selle idee välja töötamiseks, mida ma ka tegin. Kohe, kui see paistis olevat presenteeritav, pidasime nõu [Gaspard] Monge'ga, meie endise professoriga Mézièrest, kes võttis selle tavapärase entusiasmiga omaks..."

Nii loodigi École polytechnique, mis tegutseb Pariisis tänase päevani. Saavutanud arvestatava poliitilise võimu, paistis Lazare'ile aina realistlikum luua Ameerika Ühendriikide eeskujul Prantsusmaa vabariik. Selle võimaldamiseks kujutas Carnot ette üleeuroopalist rahulepingut, mis kehtestaks kõigis riikides kas vabariikliku korra või vabariiklikule majandusele toetuva monarhia. Tema plaan nõudnuks aga eelkõige feodaalse oligarhia lammutamist, mis oli tol ajal mõeldamatu ning omas tugevat vastupanu inglastelt.

Atentaat ja koostöö Napoléoniga

Kahjuks oli Robespierre'i välja vahetanud Paul Barras samuti vastu Carnot' visioonirikastele mõtetele, mistõttu jäi Lazare Carnot' aeg valitsevas positsioonis lühikeseks. 1797. aastal korraldati Carnot'le atentaat, millest mees vaevu pääses. Barras levitas infot, et ta olevat riigireetur ning töötavat koos rojalistidega, mis ilmselgelt tõele ei vastanud. Carnot põgenes esialgu Šveitsi ning hiljem edasi Saksamaale. 1796. aastal sündis Lazare'i esimene poeg Nicolas Léonard Sadi Carnot.

Kahe aasta pärast, 1799. aasta novembris kutsus Napoléon Bonaparte (juba Prantsusmaa esimese konsulina) Carnot tagasi ning nimetas ta sõjaministriks. Hoolimata Carnot' avalikust hoiakust Napoléoni ja tema autoritaarse korra vastu oli strateeg konsuli jaoks piisavalt tähtis, et mees riigi valitsuses ametisse määrata. Carnot pidas seal vastu vaid kuus kuud, kuni ta ametist tagasi astus, sest "Napoléoni arusaam sõjakunstist oli lapselik".

Viimane ja otsustav põhjus lahkumiseks oli tõenäoliselt Napoléoni vastupanu uute tehnoloogiate kasutuselevõtule sõjas Inglismaaga. Carnot oli koos ameerika inseneri Robert Fultoniga välja töötamas uut mereväeüksust, mis kasutanuks Fultoni allveelaevu Inglise mereväe vastu, kuid Napoléon polnud väljapakutuga nõus. Erinevalt temast aga olevat Benjamin Franklin, näinud nende katseid veealuste aurumasinatega, hüüdnud "It is a newborn child!", viidates nende töö erakordsusele.

Elu pärast poliitikat

Tagasi Prantsusmaal ning vaba poliitilistest kohustustest, keskendus Carnot teadustööle. 1801. aastal sündis Lazare'i teine poeg, Lazare Hippolyte Carnot (1801–1888), kelle kirjutatud memuaaridest on pärit suur hulk mälestusi tema isa kohta. 1803. aastal avaldas Carnot mitu tööd, millest kõige tuntumaks sai "Géométrie de position" – pea 500-leheküljeline teos geomeetriast (lisa 1). Lisaks kirjutas ta raamatu "Principes Fondamentaux de l'Équilibre de Mouvement", kus käsitles peamiselt liikuvaid objekte füüsika vaatepunktist.

Carnot naasis avalikku ellu viimast korda 1814. aastal, mil Preisimaa väed olid hakanud idarindel lahinguid võitma. Hoolimata oma vanusest (61 aastat) läks ta tagasi teenistusse ning sai Antwerpeni meeriks, kus Carnot' ülesandeks sai asula kaitsmine Preisimaa vägede eest. Ta tuli oma ülesandega väga hästi toime ning linn püsis sõja lõpuni prantslaste käes, kuni käsk uuelt kuningalt Louis XVIII-lt kohustas Antwerpenit vastasele üle andma.

Napoléoni saja päeva jooksul teenis Carnot taas valitsuses, kuid sel korral siseministri toolil. Ta kutsus kohe tagasi oma sõbrad Mézière akadeemia päevilt ning lõi Tööstuse ja Heaolu Istungi, mille eesmärgiks sai riigi teaduslike ja tööstuslike vahendite haldamine. 1815. aasta mais kiitis Carnot heaks seaduse, mis kutsus rajama uusi koole ning laiendama tol ajal kasutuses olevaid õppekavasid. Lisaks üritas ta käima lükata pensionisüsteemi ja arendada sotsiaalset turvalisust tagavaid riigiteenuseid. Tema unistused jäid aga teostamata, sest samal aastal kaotas Napoléon võimu ning uus valitsus pagendas Carnot' Magdeburgi.

Preisimaal võeti Carnot hästi vastu. Seal olles kohtas ta paljusid mõttekaaslasi, kes lootsid Saksamaa Ameerika Ühendriikide eeskujul vabariigiks ümber ehitada. Vastupidi Prantsusmaale jagati Preisimaal Carnot' mõtteid haridusest meelsamini ning neid hakati ellu viima. Juba 1816. aastaks oli Preisimaa teistest Euroopa riikidest haridussüsteemi poolest ees.

Carnot suri Magdeburgis 1823. aasta augustis, jättes endast maha 2 poega. Nende ema nime, eluaastate ega päritolu kohta ei ole teavet säilinud.

Poliitilised tõekspidamised

Kuigi Carnot oli oma eluajal nii Seadusandliku Kogu, Rahvuskonvendi, Rahvapäästekomitee kui ka direktooriumi liige, ei jäänud ta oma poliitiliste saavutustega eriti silma. Ta oli mitmete seisukohtade tõttu vastuolus juhtivate revolutsionääridega – näiteks Maximilien Robespierre'i, Paul Barras' ja Georges Dantoniga – kellest osad kasutasid, Lazare arvates, revolutsiooni käigus haaratud võimu omakasuks. Eriti vihkas Carnot Robespierre'i, sõnades ühes 1789. aasta kirjutises, et "[Robespierre'i] fraktsioon, vastupidi vabariiklikule süsteemile, tõstab enda huvid riigi omadest kõrgemale."

Lazare Carnot'l oli kaks seisukohta, mis põhjustasid enamiku konfliktidest teiste revolutsionääridega. Esimene oli hariduse tähtsustamine ning teine sügav usk, et Ameerika Ühendriikides omaks võetud vabariiklik kord on parim valik ka Prantsusmaa jaoks. Vahel käisid need kaks käsikäes: 1815. aastal Carnot' toetatud seaduses (pr Enseignement Mutuel), mis käsitles riigi haridussüsteemi, kirjutati järgmiselt: "Kui ameeriklased otsustasid rajada linna või küla, oli õpetaja toomine asulasse sama tähtis kui põlluharimisvahendite soetamine, sest nemad – asjalikud mehed, Franklini ja Washingtoni õpilased – mõistsid, et inimese jaoks on esmajärgulise tähtsusega maaharimise, kodu rajamise ja enese riidesse panemise kõrval ka enda harimine."

Carnot omandas sügavama austuse ameeriklaste vastu, sest lisaks pelgale teadmisele, kuidas Ameerika Ühendriigid loodi, on ta isiklikult kohtunud Benjamin Frankliniga. Viimane teenis Ameerika Ühendriikide suursaadikuna Prantsusmaal aastatel 1776–1785, samal ajal, kui Lazare õppis Mézières akadeemias. Samas mainib nende tutvust vaid Dino de Paoli artikkel, seega sulatõena seda võtta ei saa.

See-eest on kindel Carnot' kalduvus ameeriklaste ideaalide poole. Revolutsiooni algusest peale jagunes idee demokraatlikust Prantsusmaast kaheks: üks pool, kelle hulka kuulusid näiteks Lafayette ja Carnot, soovis Ameerika Ühendriikide näitel rakendada täiesti uut majanduslikku ja sotsiaalset mudelit. Nende jaoks polnud niivõrd oluline uue režiimi kehtestamine – see sai oluliseks teise, brittidest mõjutatud suuna jaoks, kelle hulka kuulusid näiteks Danton ja Marat.

Enamik Carnot' kõnedest Seadusandlikus Kogus, Rahvuskonvendis ja mujal keskendusid eeskätt vajalikele majanduslikele reformidele. Tema jaoks oli ebainimlik, et terve vaimulikkond ja aadliseisus elab kolmanda seisuse arvelt. Oma 1784. aastal välja antud teoses "Vaubani auks" (pr "Eloge de Vauban") kirjeldab ta talupoja ebaõiglast elu: "[Vaubani] arvutuste järgi harib kuningriigis maad vaid üks inimene 24 kohta. Seega on tema see, kes toidab ära 23 ülejäänut. Milline erinevus mehe, kes toidab oma isamaad, ja õukondliku vahel! Viimane saab kasulikuks alles siis, kui ta sureb... Ta lisab oma maale väärtust alles mulda naastes. Ometi on õukondlik ainsana see, kes naudib teiste töö vilju."

Lisaks varandusliku ebavõrdsuse kaotamisele uskus Lazare ka, et ühiskond saab areneda vaid tehnoloogilise innovatsiooni teel.

Teadustöö

Carnot' avaldatud teosed võib laias laastus jagada kahte rühma: mõtisklused sõjandusest ja teadustööd. Enim kogus Carnot tuntust oma sõjanduseteemaliste tööde arvelt, näiteks 1810. aastal avaldatud "Kindluste kaitsmisest" (pr "De la défense des places fortes") või 1784. aasta "Vaubani auks" (pr "Éloge de M. le Maréchal de Vauban"). "Kindluste kaitsmisest" osutus eriti menukaks raamatuks, sest selle ingliskeelne tõlge "A treatise on the defence of fortified places" ilmus juba 1814. aastal, hoolimata inglaste ja prantslaste eriti tulistest suhetest.

Teadustöid pidi Carnot kirjutama poliitikuelu kõrvalt, milleks Prantsuse revolutsiooni keerises tihti aega ei jätkunud. Esimene suurem kogumik mõtisklusi ilmuski tal 1797. aastal, kohe pärast ebaõnnestunud atentaati. Selleks oli "Infinitesimaalarvutuste metafüüsilistest põhitõdedest" (pr "Réflexions sur la métaphysique du calcul infinitésimal"), mis sai ingliskeelse tõlke alles pärast autori surma, aastal 1832.

Pärast sajandivahetusel avalikust elust taandumist keskendus Carnot kirjutamisele, jäädvustamaks kõik oma mõtted ja õpetused nii sõjandusest kui matemaatikast. 1801. aastal ilmus "Geomeetriliste kujundite seostest" (pr "De la corrélation des figures de géométrie") ja kaks aastat hiljem 500-leheküljeline raamat "Positsioonigeomeetriast" (pr "Géométrie de position"). Lisaks avaldas Carnot 1803. aastal raamatu "Liikumise põhitõed" (pr "Principes fondamentaux de l'équilibre et du mouvement"), mis oli tema eelnevate tööde edasiarendus. Tegemist oli teoreetilise analüüsiga mehaanikast ning see sisaldas ka üht poolikuks jäänud energia jäävuse seaduse sõnastust.

Carnot' mälestuse jäädvustamine

Oma märkimisväärsete saavutuste ja innovatsiooni eest nii sõjanduses, eriti strateegias, kui ka matemaatikas ja füüsikas graveeriti Lazare Carnot' nimi Eiffeli tornile. Ta on üks 72 inimesest, keda sel moel tunnustati. 1882. aastal püstitati Carnot' kodukülla Nolaysse tema pronksist kuju.

1900. aastal avati Carnot' järgi nime saanud Alžeeria külakeses tema pronkskuju, mis 1962. aastal viidi Prantsusmaale Obernai linna.

Vaata ka

• Carnot' teoreem
• Borda-Carnot' valem

Kirjandus

• De Paoli, D. (1996) Lazare Carnot's grand strategy for political victory. Executive Intelligence Review, September 20, lk 14–31.
• Encyclopædia Britannica (2002) s.v. Lazare Carnot [1].
• Piirimäe, H. (1990) Suur Prantsuse revolutsioon. Tallinn: Olion. ISBN 5450004648