Max Laosson
Max Laosson (10. august 1904 Tarvastu vald – 4. september 1992 Tallinn) oli eesti kirjanduskriitik, publitsist ja NLKP funktsionäär.
Eesti Kirjanike Liidu liige.
Max Laosson sündis algkooliõpetaja pojana Viljandimaal, õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Aastatel 1940–1941 töötas Tartu kirjastusühingu Loodus direktorina, marksismi-leninismi õppejõuna ja ajalehe Tartu Kommunist vastutava toimetajana.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Max Laosson oli II Riigivolikogu (hilisema nimega Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseis) liige (valimised 14. ja 15. juulil 1940, liikmete nimekiri avaldati Valimiste peakomitee otsusega 17. juulil 1940. Vastvalitud Riigivolikogu võttis 21. juulil 1940 vastu deklaratsiooni riigivõimust Eestis, millega Eesti kuulutati Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (RT 1940, 74, 733).
1941. aastal Suvesõjas oli Laosson Mustvee hävituspataljoni komissar. Teise maailmasõja ajal töötas M. Laosson NSV Liidus rindeväeosade ja tagala ajalehtede (Punaväelane jt) vastutava sekretäri ja toimetajana ning Leningradi Eesti raadio peatoimetjana. 1944. aasta aprillist oli M. Laosson EK(b)P Tartumaa Komitee sekretär. 1944. aasta riikliku plaani eduka täitmise eest autasustati M. Laossoni Isamaasõja I järgu ordeniga ning 1945. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium autasustas teda aukirjaga.
Max Laosson sai tuntuks oma kõnega EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil (1950), kus süüdistas mitmeid tuntud kultuuritegelasi (Nigol Andresen, Johannes Semper, Adamson-Eric, Hans Kruus jt) kodanlikus natsionalismis, antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud tagakiusamise alla ja neid represseeriti. Laialdase tuntuse ja tolleaegse tunnustuse nii ENSV (Laossonile anti 1950 Nõukogude Eesti preemia) kui liidu tasandil pälvis Laossoni artikkel "Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest" (1949 ajakirjades Eesti Bolševik ja Looming), milles hindas ümber 20. sajandi eesti kirjanikke stalinliku kultuurigenotsiidi printsiipidest lähtudes. Artiklist sai mõneks ajaks normatiivne eeskuju teistele kriitikutele[1]. 1950–1953 oli ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja.
1974. aastal autasustati Maks Laossoni Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga "Kauaaegse tegevuse eest eesti nõukogude kirjanduse arendamisel, aktiivse ühiskondliku töö eest ning seoses seitsmekümnenda sünnipäevaga"[2]
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Max Laosson. "Adam Smith" (42. raamat sarjast "Suurmeeste elulood"). Eesti Kirjanduse Selts 1938.
- Max Laosson. "Comte. Uue ühiskonna prohvet" (49. raamat sarjast "Suurmeeste elulood"). Eesti Kirjanduse Selts 1939.
- Max Laosson. "Põrgupõhja Vanapagana ja Kaval-Antsu «lepitamise» katse rahvustervikluse loosungi abil". Eesti Riiklik Kirjastus 1958.
- Max Laosson. "NATO-blokk turisti bloknoodis. Matkamuljeid, mõtteid ja probleeme". Eesti Riiklik Kirjastus 1962.
- Max Laosson. "Kolumbuse ja Castro radadel. Kuuba tallinlase pilguga". Eesti Raamat 1965.
Artiklid
[muuda | muuda lähteteksti]Koostaja
[muuda | muuda lähteteksti]- "Kirjanduse radadelt. Artikleid ja arvustusi 1959." (Koguteos.) Koostanud Max Laosson. Eesti Riiklik Kirjastus 1961.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ello Säärits, "Max Laosson 70" – Looming 1974, nr 8, lk 1402–03
- Maie Kalda, "Max Laossoni tööst ja loomingust" – Keel ja Kirjandus 1984, nr 8, lk 498–500
- Pärt Lias, "Max Laosson ja töö kujutamine kirjanduses" (80. juubeliks) – Looming 1984, nr 10, lk 1429–31
- Pärt Lias, "Max Laosson 10. VIII 1904 – 4. IX 1992" – Keel ja Kirjandus 1992, nr 12, lk 750
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Max Laosson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK