Marmor

Marmor (kreeka marmaros 'särav kivi') on karbonaatkivimite moondel tekkinud moondekivim.

Koostis ja omadused

Marmor on laialt levinud moondekivim. Olenevalt sellest, kas marmor on tekkinud lubjakivist või dolokivist, koosnevad marmorid kas kaltsiidist või dolomiidist. Lisandina võib marmor sisaldada kvartsi, küünekivi, granaate, pürokseene, diopsiidi, serpentiini jne.

Pealiskaudsel vaatlusel võib marmorit mõnikord kvartsiidiga segi ajada, kuid neil on lihtne vahet teha näiteks kõvaduse järgi. Et kvartsiit koosneb kvartsist, mille kõvadus on 7, ei saa teda nõelaga kriimustada. Marmor koosneb aga valdavalt kaltsiidist, mille kõvadus on 3, seetõttu saab marmorit nõelaga hõlpsasti kriimustada. Erinevalt kvartsiidist reageerib marmor ka hapetega, näiteks soolhappega, mille tilgutamisel marmorile järgneb reaktsioon, mille käigus eraldub kihisedes süsinikdioksiid.

Marmorite värvus on väga varieeruv – helevalgest mustani. Erikaal on 2,65...2,80. Marmorile on sageli omane voolutekstuur, mis tekib moonde käigus osaliselt ülessulanud kivimite liikumisest üksteise suhtes.

Liigid

Erineva värvuse ja tekstuuriga marmori liike nimetatakse sageli leidumiskoha või mõne omaduse järgi:

Parose marmor
Pentelikoni marmor
Carrara marmor
Früügia marmor ehk pavonazzo ('paabulinnusinine')

Eesti marmoritaolised lubjakivid

Mitmeid Eesti settekivimeid on nimetatud marmoriks. Näiteks "Kalana marmor" või "Vasalemma marmor". Isegi Saaremaa dolomiiti on nimetatud "Saaremaa marmoriks". Et tegemist ei ole moondekivimitega, ei ole nende marmoriks nimetamine korrektne. Äärmisel juhul võib seda teha siis, kui sõna "marmor" panna jutumärkidesse. Eesti moondunud aluskorrakivimeis siiski leidub väheses koguses marmorit.

Kasutamine

Marmorit kasutatakse ehitusmaterjali ja dekoratiivkivina. Kohati leidub marmorit maakoores suurtes kogustes. Kõige kuulsam on Carrara piirkond Itaalias, kust juba etruskid marmorit murdsid.