Mary Cassatt

Autoportree (u 1878)

Lapse pesemine (1893)

Mary Stevenson Cassatt (22. mai 1844 Pittsburgh – 14. juuni 1926) oli ameerika maalikunstnik ja graafik. Cassatt oli ainus ameeriklane impressionistide hulgas nende hiilgeajal.

Ta maalis perekondi ja igapäevaelu, eriline rõhk oli aga emade ja laste vahelise intiimse sideme kujutamisel. Kunstniku loomingus on kokku üle 400 maali ja graafilise lehe, mida eksponeeritakse USA-s, Kanadas ja Venemaal. Samuti on tema loomingut mitmetes erakogudes. Cassatt oli hea sõber tuntud impressionistliku maalija Edgar Degas’ga. Cassatt sai inspiratsiooni Degas’ meetoditest ja tehnikast.

Lapsepõlv ja haridus

Mary Cassatt sündis heal järjel olevas prantsuse hugenottidest pärinevas peres. Isa Robert Simpson Cassatt oli börsimaakler ja ema Katherine Kelso Johnston Cassatt oli pärit pangandusega tegelevast perekonnast. Cassatti peres oli veel 6 last, kellest 2 surid imikutena.

Mary läks kooli kuueaastaselt. Viis aastat oma noorusest reisis Cassatt koos perega Londonis, Berliinis ja Pariisis. 15-aastaselt asus Cassatt õppima maalimist Pennsylvania kunstiakadeemiasse. Cassatti perekond ei olnud valiku üle rõõmus. Kardeti tüdrukule mõjuvaid feministlikke ideid ja boheemlaslikku suhtumist. Enamik õpilasi akadeemias olid mehed, naisi oli 20%. Mitmed neist ei suhtunud kunstniku ametisse kui tõsiseltvõetavasse karjääri ja nägid kunsti pigem vahendina tunnustuseks. Cassattil oli aga kindel soov saada kunstnikuks. Cassatt ei olnud rahul akadeemia õpetamisviisidega. Tol aja ei olnud naistel luba joonistada elusmodelle, samuti pidas Cassatt patroniseerivaks meesõpetajate ja -õpilaste suhtumist ning soovis omal käel vanu meistreid uurida.

Cassatt otsustas õpingud pooleli jätta ja kolis 1866. aastal koos ema ja peretuttavatega Pariisi. Naistel polnud sel ajal veel luba õppida Pariisi Kaunite Kunstide koolis, seega kandideeris Cassatt meistri juurde eraõpetust saama. Talle anti õpetajaks Jean-Léon Gérôme, kes oli väga mainekas ja hinnatud oma illusionistliku stiili ja eksootiliste teemade kujutamisega. Õpingute ajal käis Cassatt Louvre’is kunstiteoseid kopeerimas. 1866. aasta lõpus ühines Cassatt tunnustatud žanrikunstniku Charles Chaplini maalimisklassiga. 1868. aastal õppis ta ka Thomas Couture’iga, kelle teemad oli romantilised ja linlikud.

Kunstnikutöö

1868. aastal võttis žürii Cassatti maal “Mandoliini mängija” Pariisi salongi. Maal on romantilises stiilis ja üks kahest maalist, mis on alles kunstniku varasest perioodist. Hoolimata samal ajal aset leidnud mässust akadeemilise stiili vastu ja impressionistide tõusust saatis Cassatt oma teoseid salongi ja ühines impressionistidega alles kümne aasta pärast.

1870. aastal Prantsuse-Preisi sõja tõttu läks Cassatt oma pere juurde USA Pennsylvania osariiki Altoonasse elama. Tema isa polnud endiselt tütre karjäärivalikuga rahul ja keeldus maksmast naise maalimistarvete eest. Cassatti maalidel ei läinud Pennsylvanias elades hästi ning kunstnik mõtles ameti mahajätmise peale. 1871. aastal äratasid Cassatti teosed Pittsburghi peapiiskopi tähelepanu ja ta andis naisele ülesandeks maalida koopiad Correggio teostest Parmas Itaalias. Parmas läks Cassattil hästi ning sealne kunstikogukond toetas ja julgustas teda. Ka võttis Pariisi salong 1872. aastal vastu tema maali “Kaks naist karnevalil lilli viskamas”. Maalil oli kasutatud palju traditsioonilisi võtteid – hele-tumedust, käe žeste ja lühendamist. Mary kombineeris vanad võtted modernse teemaga ning teenis sellega ka Parmas suure kiiduavalduse.

Pärast peapiiskopi tellimuse täitmist reisis kunstnik Madridi ja Sevillasse. Seal maalis naine mitmeid Hispaania-teemalisi teoseid, nende seas 1873. aastal “Pitsist salli kandev Hispaania tantsija”. 1874. aastal asus Cassatt elama Prantsusmaale koos oma õega, kellega ta korterit jagama hakkas. Cassatt asus kritiseerima Salongi maitset, eriti ei meeldinud talle žürii suhtumine naiste teostesse. Cassatti tabas teadmatus, talle ei sobinud küll Salongi stiil, kuid siiski soovis naine olla edukas maalija. Kunstnik tegi raske valiku liikuda edasi uute ja modernsemate teemade juurde, mis algul ei toonud kuigi palju edu. 1877. aastal ei võetud esimest korda seitsme aasta jooksul Salongi vastu ühtegi Cassatti teost. Konservatiivsetele žürii liikmetele ei meeldinud Cassatti pintsli- ja värvikasutus, samuti peeti tema koloriiti liiga heledaks. Samal ajal kutsus Edgar Degas naise oma teoseid eksponeerima koos impressionistidega, kes olid hakanud 1874. aastast esinema iseseisvate näitustega. Impressionistidega liitumine oli riskantne, sest see tähendas, et Cassatt ei pruugi kunagi kuulsaks ja avalikult tunnustatuks saada. Impressionistide näituseid külastas vähem inimesi ning need polnud kriitikute ja Salongi poolt tunnustatud. Siiski otsustas naine kutse pärast järele mõtlemist vastu võtta. Impressionistide hulgas oli veel üks naiskunstnik Berthe Morisot, kellest sai Cassatti kolleeg ja sõber. Cassatt tundis ennast impressionistide seas mugavalt ja asus visandeid tegema vabas õhus. Eriti imetles naine Edgar Degas’ stiili, kelle teoseid ta vaateakendel imetlemas käis. Erinevalt meeskunstnikest ei saanud Cassatt teistega kohvikus käia ja pidi kolleegidega kohtuma mujal.

1877. aastal tulid Pariisi ka Cassatti ema ja isa, kelle seltskonna üle naine väga rõõmus oli. Cassatti vanemad otsustasid, et Pariis on hea koht, kus oma pensionipõlve veeta. Ei Mary ega ta õde Lydia ei olnud selleks ajaks veel abiellunud. Cassatt otsustas juba noorelt, et ei abiellu ega saa lapsi, sest see ei läheks kokku tema elukutsevalikuga. Kroonilist haigust põdev õde oli kodune ning seetõttu kasutas Cassatt teda tihti modellina. Lydial olid väga iseloomulikud ja ilusad näojooned, mida Cassatt täpselt tabada suutis. Tahtmatult võib Lydia näojooni näha ka teistes Cassatti teostes. Mõni aeg hiljem diagnoositi Cassatti õel nefriit ning teatati, et Lydial ei ole enam palju aega elada jäänud. Õe surm 1882. aastal mõjus kunstnikule laastavalt ja muutis ta kuueks kuuks töövõimetuks.

Cassatti iidoli Degas’ mõju tema stiilile oli tugev. Kunstnik hakkas kasutama rohkem pastelle, luues nii mõned oma tähtsamatest teostest. Samuti tutvustas Degas naisele vasegraveerimist, mis tugevdas Mary pintslikontrolli. Kunstnikud töötasid pikka aega kõrvuti ning Degas oli alati oodatud külaline Cassattite majas. 1879. aastal impressionistide näitus oli hoolimata suurest kriitikast üks edukamaid näitusi ja tõi igale kunstnikule ka korraliku sissetuleku. Cassattil oli näitusel väljas 11 teost. Tema teoseid kritiseeriti liiga eredate värvide ja portreede naturalistlikkuse tõttu. Siiski läks kunstnikul üpriski hästi ja teenitud raha eest ostis ta töö Monet'lt ja Degas'lt. Cassatt jätkas impressionistide aktiivse liikmena 1886. aastani ning eksponeeris oma teoseid 1880. ja 1881. aasta näitustel. Samuti saatis ta teosed Ameerikasse impressionistide näitusele 1886. aastal. Pärast seda ei identifitseerinud naine ennast enam ühegi stiiliga ja asus katsetama erinevate suundadega.

Hilisem elu

Cassatti tuntuimad teosed põhinevad lapse ja ema suhte intiimsel kujutamisel. Kõige esimene selleteemaline teos “Gardner ema süles” valmis 1888. aastal. Varasemad teosed kujutavad tema pereliikmeid, tuttavaid ja kliente, hiljem asus Cassatt kasutama kutselisi modelle. Cassatt soovis kujutada psühholoogilist sidet ema ja lapse vahel. Stseenid ei ole juhuslikud, vaid kunstnik seadis tegevustiku oma ateljees üles. Cassatt ei soovinud naisi kujutada ilusate, moodsate või erootiliste objektidena, vaid tahtis näidata nende siseelu ja suhet lapsega. Maalidel on näha nii emaduse pingeid kui ka naudingut. Tema teosed toovad tähelepanu komplekssetele psühholoogilistele protsessidele, mis toimuvad igapäevaelus ema ja lapse vahel. Cassatt otsis tõde, mitte romantiseerimist.

1890. aastad olid väga loomingulised ja töörohked. Cassatt muutus diplomaatilisemaks ega teinud enam järske otsuseid. 1891. aastal eksponeeris ta värvilise graafika sarja, mis oli inspireeritud Pariisis eksponeeritud Jaapani meistrite teostest. Teoste seas olid ka “Naine pesemas” ja “Juuksur”. Kunstnikule meeldis japonismi lihtsus ja meisterlik värviplokkide kasutus. Oma interpretatsioonis kasutas naine heledaid pastelle, vältides musta. Cassattist sai ka eeskuju noortele Ameerika kunstnikele. Sajandivahetusel töötas Cassatt nõuandjana mitme tähtsa kunstikollektsionääri juures, kellel soovitas lõpuks oma ostud Ameerika kunstimuuseumidele annetada. Tema enda maalide tuntus Ameerika Ühendriikides kasvas aeglaselt.

Cassatti viljakas periood jätkus 1910. aastate lõpuni. Tema teosed olid sentimentaalsemad ja meeldisid nii publikule kui ka kriitikutele. 1910. aasta Egiptuse-reisil avaldas kunstnikule muljet Vana-Egiptuse kunsti ilu. Hiljem tekitasid need muljed kunstnikus loomingukriisi. Ta tundis, et ei suuda kunagi midagi nii võimsat luua, ja kõrgeim kunst on juba maailmas tehtud. Mõni aeg hiljem diagnoositi naisel diabeet, reuma ja silmakae. Nägemise kaotuse tõttu pidi kunstnik 1914. aastal maalimise lõpetama. Siiski eksponeeris ta 1915. aastal 18 teost naiste kannatuste liikumise toetuseks. Viimastel aastatel piirdus Cassatt kunstimaailma jälgimisega ning kontrollis enda ja Degas’ teoste eksponeerimist galeriides. Samuti suunas ta nii palju kui võimalik teoseid ka Ameerika muuseumidesse ja kogudesse.

Mary Cassatt sai oma panuse eest kunsti Prantsusmaa Auleegioni ordeni 1904. aastal. Kunstnik suri 14. juunil 1926 Château de Beaufresne’is Pariisi lähedal. Ta maeti perekonna hauakambrisse Le Mesnil-Théribusis Prantsusmaal.

Galerii

• 
  "Lapsed rannas" (1884)
• 
  "Itaalia daami portree" (1878)
• 
  "Hobukastani all" (1896–98)
• 
  "Naine pesemas" (1890–1891)
• 
  "Loožis" (1878)
• 
  "Põlvik" (1891)
• 
  "Gardner ja Ellen Mary Cassatt" (1899)
• 
  "Emadus" (1890)
• 
  "Noor ema õmblemas" (1900)
• 
  "Paadisõidu pidu" (1893)
• 
  "Proua Gaillard ja tema tütar Marie-Thérèse" (1899)
• 
  "Ellen Mary Cassatt valges jakis" (1896)
• 
  "Katharine Kelso Cassatt" (1905)
• 
  "Heegeldamispood" (1913)